Emotsioonideta sõjalisest operatsioonist ja valimisprotsessist Iraagis

Toomas Väli, kapten, Forward Operation Base ?Dogwood? Bagdadi lähistel

Seoses osalemisega rahvusvaheliste relvajõudude koosseisus sõjalises operatsioonis Iraagis on mulle isiklikult vajalik emotsioonivaba arutelu kahe probleemi üle. Esiteks: kas Iraagis toimuvad sõjalised operatsioonid on seaduslikud ja seeläbi Eesti kaitseväelaste osalemine operatsioonis ?Iraagi vabadus? on legitiimne? Teiseks: kas Iraagis on võimalik rahvusvaheliste relvajõudude Iraagis viibimise ajal läbi viia legitiimseid valimisi? Arutledes tahaks tugineda faktidele, mitte emotsioonidest kubisevale retoorikale, mille ainus aluspostulaat tundub olevat USA ebapopulaarsus rahvusvahelisel areenil.

Eesti kaitseväelased on Iraagis Eesti Vabariigi riigikogu otsusega 14. aprillist 2004. Seadusandlik võim kuulub põhiseaduse kohaselt riigikogule (§ 59). Kuid tundub, et Eesti Vabariigi parlamendi otsus ei ole piisavalt autoriteetne, sest selle otsuse täitmisele kuluvad rahalised vahendid ja õiguslik alus seatakse erinevate autorite poolt pidevalt küsimärgi alla. Kui avalikkus räägib pidevalt ?ebaõiglasest ning mõttetust sõjast?, tekib minul isiklikult õigustatult küsimus: kas käsk osaleda Iraagi operatsioonil on oma olemuselt ebaseaduslik? Sest sisemäärustiku § 15 sätestab: ?Kaitseväelane on kohustatud vastuvaidlematult täitma kõik otseste ülemate teenistusalased käsud, välja arvatud käsud, mis nõuavad selle saajalt Eesti Vabariigi seaduste ja teiste õigusaktide alusel karistatava teo toimepanemist. Sellise käsu peab käsusaaja jätma täitmata /…/?. On selge, et siseriikliku seadusandlusega ei saa riigikogu otsus olla vastuolus. Põhiseadus sätestab üheselt: seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega (§ 102). Kui riigikogu Iraagi missiooni puudutav otsus oleks vastuolus põhiseadusega, siis oleks sekkunud õiguskantsler. Seda ei ole juhtunud. Järelikult vastuolu puudub ja Eesti kaitseväelased on Iraagis oma täitmas  sõdurikohust Eesti seadustega kooskõlas.

Kas antud käsk on vastuolus rahvusvahelise õigusega? Iseenesest ei saa vastuolu olla, sest vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa (§ 3). Seega on arusaadav, et Eesti osalus Iraagi sõjalises operatsioonis peab olema reguleeritud rahvusvahelise õiguse normidest tuleneva seadusaktiga. Kui selline, rahvusvaheliselt tunnustatud seadusakt on olemas, siis on ka Eesti Vabariigi riigikogu otsus ilmselgelt legitiimne ega oma seeläbi ebaseadusliku käsu tunnuseid, mille alusel kaitseväelasena peaksin keelduma antud käsu täitmisest.

Riigikogu Iraagi missiooni otsuse märge ?kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaste resolutsioonidega? annab meile vihje, millest alustada otsingut. Hetkel Iraagis toimuvat sätestav ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon (8. juuni 2004, number 1546) tervitab uue etapi algust Iraaki minekul demokraatlikult valitud valitsuse võimu alla. Ta tervitab Iraagi vahevalitsuse pühendunud tegutsemist föderaalse, demokraatliku, pluralistliku ja ühtse Iraagi, kus austatakse inim- ja poliitilisi õigusi ülesehitamiseks, Julgeolekunõukogu tunnustab, et rahvusvaheline toetus on hädavajalik Iraagi kodanike heaolu ning stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks. Samuti tunnustatakse 5. juunil 2004. aastal Iraagi vahevalitsuse peaministri kirjas sätestatud palvet julgeolekunõukogule, milles palutakse säilitada rahvusvaheliste üksuste paiknemine Iraagis. Julgeolekunõukogu tegutsedes vastavalt ÜRO harta peatükis VII sätestatule kinnitab (endorses) suveräänse Iraagi vahevalitsuse loomise 2004. aasta 1. juunist; sellele kuulub Iraagi valitsemisel kogu võimutäius ja vastutus 30. juunist 2004. Samas peab Iraagi vahevalitsus hoiduma kõikidest sammudest, mis võiksid muuta Iraagi saatust vahepealsel perioodil, kuni asub ametisse seaduslikult valitud Iraagi üleminekuvalitsus (Transitional Government). Julgeolekunõukogu tervitab okupatsiooni lõppemist Iraagis 2004. aasta 30. juunil, mil astub ametisse vahevalitsus, misläbi Iraak taastab täieliku suveräänsuse.

Julgeolekunõukogu kiidab heaks Iraagi võimuhalduse ülemineku ajakava. Selle kohaselt nimetatakse ametisse suveräänse Iraagi vahevalitsus. Teiseks kutsutakse kokku rahvuskonverents, mis esindaks kogu Iraagi ühiskonna struktuuri. Kolmandaks viiakse läbi otsesed vabad ja demokraatlikud valimised, võimaluse korral 2004. aasta 31. detsembril, kuid mitte hiljem kui 2005. aasta 31. jaanuaril. Nende käigus valitakse saadikud rahvusassambleesse, mis moodustab Iraagi üleminekuvalitsuse (Transitional Government) ja esitab põhiseaduse projekti, mis viib põhiseaduse alusel moodustatud valitsuse moodustamiseni 2005. aasta 31. detsembriks ÜRO julgeolekunõukogu kutsub üles kõiki iraaklasi rahumeelselt selles protsessis osalema ja kõiki riike ja sellekohaseid organisatsioone protsessi toetama. Ta tervitab loodava Iraagi vahevalitsuse püüdlusi Iraagi julgeolekujõudude loomiseks, sh Iraagi armee loomiseks. Armee, tegutsedes Iraagi vahevalitsuse volitusel, hakkab järk-järgult mängima suuremat rolli ja on lõppkokkuvõttes võimeline täielikult vastutama Iraagi julgeoleku ja stabiilsuse tagamise eest. Julgeolekunõukogu taaskinnitab rahvusvaheliste relvajõudude kohaloleku riigis ja otsustab, et rahvusvahelisel koalitsioonil on volitused kõigi vajalike abinõude tarvituselevõtuks julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks Iraagis. Ja mis kõige olulisem: julgeolekunõukogu taotleb ÜRO liikmesriikidelt, rahvusvaheliselt ja regionaalsetelt organisatsioonidelt abi rahvusvahelistele koalitsioonile, sh sõjalise jõu näol, tagamaks Iraagi kodanike julgeolekut, samuti humanitaar- ja ülesehitusabi ning toetama ÜRO loodud UNAMI missiooni.

Niisiis ÜRO oma resolutsiooniga kutsub üles kõiki liikmesriike abistama ja osalema Iraagi ülesehitamisel, sh sõjaliste üksuste andmisega rahvusvaheliste relvajõudude koosseisu. Samuti tunnustab ÜRO selle resolutsiooniga de jure Iraagi vahevalitsust ja lõpetab riigis okupatsiooni. Seega on rahvusvaheliste üksuste kohalolu Iraagis rahvusvahelise õiguse seisukohalt reguleeritud. Samuti on valimiste läbiviimise ajagraafik ÜRO sätestatud ja valvatud. ÜRO räägib ka demokraatlikest vabadest valmistest. Ei laskuks siinkohal arutellu, kas demokraatlik riigikord on Iraagile kõige parem. Kuid lausvale on väita, nagu pakuksid ?arukamad okupandid? Iraagile välja Liibanoniga sarnast riiklikku süsteemi. Isiklikult leian, et keegi ei oska ette ennustada, millise konstitutsiooni valitud rahvusassamblee vastu võtab või mis on uue konstitutsiooni alusdokumendiks. Kas on selleks kuningas Faisali aegne, peaminister Kasimi aegne või diktaator Saddami aegne Iraagi konstitutsioon? Kuid me võime oletada, et esimest korda peegeldab see viimase 50 aasta jooksul Iraagis elavate usugruppide ja rahvaste vaba tahet. Sest valimiste läbiviimine tagab kõikidele rahvusgruppidele vaba esindatuse rahvusassamblees ja Saddami ajal vaenatud kurdid ning ?iiidid pole eemale tõrjutud, vaid osalejad protsessis. Teine eksitus seisneb selles, et ?arukad okupandid? ei saa Iraagile midagi välja pakkuda, sest tegemist ei ole demokraatia vägivaldse ekspordiga Iraaki, vaid ÜRO vastava otsuse täideviimisega.  Seega on eksitav väita, nagu peaksid ?arukad okupandid? midagi välja pakkuma. 30. jaanuari valmiste läbiviimine ja vastavate otsuste langetamine on täielikult iraaklaste õlul. Kogu valmisprotsessi viib läbi Iraagi sõltumatu valimiskomisjon, keda nõustab ÜRO.

Tundub et terminit ?arukad okupandid? kasutavad arvamusliidrid ei ole informeeritud ka sellest, et Iraagi vahevalitsus on toiminud juba 2003. aasta juunikuust saadik sellesama Liibanoni põhimõttel. Vahevalitsuses on esindatud nii sunni araablased (president Ghazy Al-Yawir, siseminister Falah Al-Naqib), ?iia araablased (peaminister dr Alad Alawi, põllumajandusminister dr Sawsan Al-Sharifi, kaitseminister Hazim Shalan Al-Khuzai), kurdid (asepresident Rowsch Shaways, välisminister Hushyar Mahmud Zibari) ja assüürlased (rahvastikuminister Pascale Ishu Wardah).  Oluline oleks ehk vaadata, mida tahab Iraagi rahvas? Iraagi rahvas tahab viimaste arvamusküsitluste põhjal tugevat keskvõimu (september/oktoober 2004). Iraagis elavad inimesed tunnevad ennast pigem iraaklaste kui sunniitide, ?iiitide või kurdidena. Iraagis on eksisteerinud mitmeparteisüsteem. Iraagis on isegi demokraatlikke vabasid valimisi läbi viidud, tõsi küll, viimased vabad Iraagi parlamendi valimised olid 1954 aasta mais.

Arvamusküsitluste põhjal toetab ligi 80% Iraagi elanikest, olenemata usutunnistusest või rahvusest, suurajatolla Muhammed Sayyid Sistanit. Oma kirjas 26 Sha?ban?i kuul 1425. aastal (kristliku kalendri järgi 2004. aasta 1. oktoobril, huviline võib sellega tutvuda võrguaadressil www.sistani.org) ütleb suurajatolla järgmist: ?Kõik kodanikud, nii mehed kui naised, kes on võimelised hääletama, peavad veenduma, et nende nimed on valimisregistrisse õigesti registreeritud. Kui isik ei ole registreeritud oma nimega või on seda tehtud ebakorrektselt, peab ta pöörduma oma piirkonna valimiskomisjoni poole ja esitama vajalikud dokumendid enda registreerimiseks. Meie legitiimsed ja usaldusväärsed esindajad peavad moodustama kohalikke komiteesid abistamaks elanikke aru saamaks selle teguviisi tähtsusest. Niimoodi saavad kõik osaleda valimistel, mis meie lootuse kohaselt toimuvad määratud ajal ja on meie ootuste kohaselt vabad ja õiglased ning kus osalevad kõik iraaklased.  Niisiis toetab demokraatlike valmiste läbiviimist ÜRO ja valimisi toetab kõige kõrgem ?iiast islamivaimulik, keda toetab pea 80% iraaklastest. Kui tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatlike valmiste läbiviimisega, kas on vaja seada valimiste legitiimsust küsimärgi alla väitega, et tegu on ?valimistega püssitoru ees??

 

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming