Elmar Kell 15. I 1925 – 12. II 2006

 

Meie hulgas ei ole enam andekat ja vitaalset kunstnikku Elmar Kella. Elmar Kell nimetati Telemajas “butafooriks” 1. aprillil 1956. aastal. See tähendas kõikide kunsti valdkondadega tegelemist, millega Eesti Televisioon tollal  tutvust tegi. Õppinud küll Tallinna Rakenduskunstikoolis ja Riiklikus Rakenduskunsti Instituudis aastail 1943 – 1950 ja töötanud 1950. ja 51. aastal Lõuna-Eestis teatris, tähendas see siiski tundmatus kohas vettehüppamist, sest uue telekunsti kujundid ja keel tuli endal luua. Elmar Kella ettevõtlikkus ja loominguline fantaasia suutsid olematute võimaluste kiuste luua atmosfääri ja pildikeele, mis võlus ja köitis, ehkki põhimaterjal oli tavaline paberirull ja raagus puuoksad. Nii tegi ta stuudiost järve, kust püüti kalu, ja keegi ei kahelnud selle tõelisuses.

Telelavastused M. Larni “Neljas selgroolüli”, “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”, J. Dietli “Seasabakesed”, M. Raua “Mõõk väravas“, L. Feuchtwangeri “Kurat Bostonist”, F. Dürrenmatti “Füüsikud” on meelde jäänud eriilmelisena, keerukate interjööride ja ajastu ning olustiku tabamisega. Elmar Kella kujutluste järgi hakkasid ekraanil elama Karlsson, Pan Kleks, Tsooru, Rops, sõitis “Teletõld”, plahvatas lõkkele Intervisiooni ja Eurovisiooni televõrku jõudnud “Kutsuv tuluke”. Filmid “Romantikud”, “Albert Üksip”, “Ants Lauter” ja “Evald Okas” rõõmustavad tänaseidki televaatajaid.

Elmar Kella rahutu hing otsis alati uut. Väärt mehe oleme kaotanud.

Eesti Televisioon, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming