Elbert Tuganov 22. II 1920 – 22. III 2007

 

  88. eluaastal suri meie filmi ja Eesti kultuuri suurkuju, rahvusliku animatsiooni looja Elbert Tuganov.

Aastatel 1958–1981 lavastas ta peamiselt oma stsenaariumi järgi 38 nukufilmi ja aastatel 1983–1985 üheksa reklaamfilmi. 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul tõid Tuganovi nukufilmid tollal tõsimeelsesse ja isegi steriilsesse nõukogulikku filmikunsti sooja huumorit ja vaimukust, kõnelemata juba tollal uudse nukumaailma enda särast.

Elbert Tuganov sündis 22. veebruaril 1920. aastal  Bakuus. Tema isa, osseedi suurmaaomaniku perest pärit skulptor, ja eestlannast ema, olid kohtunud Kaukaasias ja abiellunud. 1927. aastal saadeti toona kuueaastane Elbert punasest Bakuust Berliini ema õe juurde, kes töötas tollal filminäitlejana, hiljem maniküürijana. Noor Elbert lõpetas Berliinis algkooli ja 1939. aastal Fichte gümnaasiumi.

Algkoolis avastas klassijuhataja poisi kunstiande ja äratas temas huvi filmikunsti vastu. Noor Tuganov osales vene skaudiliikumises, teenis gümnaasiumis käies õhtuti raha statistina varietees ja sigaretimüüjana öölokaalis. 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajal oli saksa, inglise, vene ja eesti keelt valdav noormees välissportlastele giidiks ja tõlgiks.

Aastatel 1937–1939 töötas Tuganov kolmes Berliini joonisfilmistuudios, kus tegi kõiki töid, mis joonisfilmis teha tuleb. Viimases stuudios Döring-Film-Werke spetsialiseerus ta värvijaks.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1939. aastal tuli Elbert Tuganov Eesti Vabariigi kodanikuna Eestisse vabatahtlikult sõjaväkke sundaega teenima, et pärast seda astuda Saksamaal ülikooli arhitektuuri õppima. Isapoolseid esivanemaid, osavaid džigitte meeles pidades valis Tuganov ratsaväe ja teenis Tartu ratsarügemendis, hiljem Tallinna sõjakooli õppeeskadronis kapralina. 1. septembrist 1940 kuulus Tuganov juba Punaarmee koosseisu.

22. juunil 1941 alanud sõja tõttu kolis Tallinna sõjakool Tjumeni linna ida pool Uraale. Eesti Korpuse tagavarapolgus teenis Tuganov läbi kogu sõja, sai nooremleitnandi pagunid.

1946. aasta jaanuaris, pärast demobiliseerimist, asus Tuganov stuudios Tallinnfilm tööle operaatori assistendina, sai ainutegijaks tiitrite-pealkirjade osakonnas.

Kui Tallinnfilmis hakati 1950. aastate keskel tegema mängufilme, anti Tuganovile teha kombineeritud merevõtted.

Tuganovi konstrueeritud animeeritud võtete seadis, nn multipink, sai põhjuseks, miks heatahtlik Moskva filmitootmise ülemus soovitas Tallinnfilmil hakata tegema joonisfilme. Tuganov leidis taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutu “Palle üksinda maailmas”, kus on vaid üks tegelane, valis töögruppi noore operaatori Aimeé Beekmani, kunstnikuks Rein Raamatu, operaatori assistendiks Heino Parsi. Heliloojaks valiti Boris Kõrver. “Peetrikese unenägu” valmis 1958. aastal.

Kolmas nukufilm “Metsamuinasjutt” (1960) Oskar Lutsu “Nukitsamehe” ainetel tõi filmifestivalil Bukarestis 1960. aastal esimese rahvusvahelise auhinna eesti filmikunstile. “Ott kosmoses” (1961) aga eriauhinna rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil Deauville’is 1963. aastal. Viienda nukufilmiga “Mina ja Murri” (1961) kasvas stuudio filmirühm juba kahekümne inimeseni. Regulaarne nukufilmitootmine oli loodud. 1931. aastal tehtud “Kutsu Juku seiklusi” oli jäänud juhufilmiks.

Aastatel 1958–1963  on esimese üheksa nukufilmi ainurežissöör Elbert Tuganov. Siis debüteeris tema senine operaator Heino Pars filmiga “Väike motoroller” (1963).

Tuganovi vallatud lastefilmid on täis ootamatusi ja väldivad liigset moraliseerimist, kuid seal on alati teatav sõnum.

Järk-järgult läks Tuganov üle täiskasvanute teemadele ja hakkas eksperimenteerima lamenukkudega. Filmid “Just nii” (1963), “Park” (1966), “Jonn” (1966), “Hammasratas” (1968) ja “Jalakäijad” (1971) pilasid nõukogude bürokraatiat. Ka tema lõbusates lastefilmides nagu “Hiirejaht” (1965), “Ahvipoeg Fips” (1968), “Aatomik” (1970), “Aatomik ja Jõmmid” (1970) säilivad satiirilised noodid. Ent hoogne huumor prevaleerib paroodilistes filmides “Eesel, heeringas ja nõialuud” (1969) ja “Verine John” (1974).

Aimefilm “Žanri sünd” (1967) võtab kokku animafilmi tekkimise ja kujunemise XIX-XX sajandi vahetusel. Sama ainevalda käsitleb Tuganovi väike raamat “Liikuvad pildid” (1979).

Eksperimenteerida armastas Tuga­nov eluaeg. Piksillatsioon­filmi­mi­se abil tegi ta reportaaži laulupeost (“Inspiratsioon”, 1975). Ja teadaolevalt on maailma esimene stereoskoopiline nukufilm “Suveniir” (1977).

Tuganov kasvas Tšehhi ja Inglise animatsiooni mõjuväljas. Teda mõjustasid tšehhi huumor ja inglise nukufilmide fantastilisus ning särav tehnika. Tuganovi filmide fooniks sobivad Kanada animaatorite, poolaka Jan Lenica, tšehhi animaatori Jiří Trnka tööd. Kuid tema töid on mõjustanud ka vene suurmeister Aleksander Ptuško “Uus Gulliver” (1935).

Tuganovi mitmekülgne kunstianne on andnud silmapaistvaid tulemusi . Heas nukufilmi režissööris  peab olema kunstnikku, skulptorit, arhitekti ja karikaturisti.

Tuganovi seatud teel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, uue kunstiliigi arendamisse kaasati algusest peale Eesti heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke. Esimese nukufilmi kunstnik Rein Raamat rajas 1972. aastal  regulaarse joonisfilmitootmise. Eesti animatsioon oli saavutanud täisea.

Elbert Tuganov jõudis avaldada memuaarraamatu “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) ning tõlkida Põhja-Osseetia rahva eepose “Nardid” (2005).

Eesti nukufilmi rajamise eest andis Eesti Kultuurkapital talle elutööpreemia (1995), Pimedate Ööde filmifestival oma elutööpreemia (2005), president Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2006).

 

Austatud filmiloojat mälestavad

 

EV Kultuuriministeerium

Eesti Filmi Sihtasutus

Eesti Kinoliit

Eesti Animatsiooni Liit

Eesti Filmiajakirjanike Ühing

Eesti Audiovisuaalautorite Liit

Pimedate Ööde Filmifestival

Nukufilm

Tallinnfilm

Nukufilmi Lastestuudio

Eesti Joonisfilm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming