Eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi esimene aasta

Jüri Valge, HTMi keeleosakonna nõunik

Detsembri alul leppis programmi juhtkomitee lõplikult kokku 2008. aasta sõelale jäänud õpikukavandite autoritega sõlmitavate lepingute üksikasjades ning võis seega oma esimesele tööaastale joone alla tõmmata. Hiljemalt kolme aasta pärast peaksid üliõpilaste lugemislauale jõudma  järgmised 8 õpikut: täppisteadused – „Analüütiline geomeetria”, keemia – „Orgaanilised polümeerid”, tehnikateadused – „Ehitusmehhaanika”, põllumajandus – „Mullateadus”, humanitaarteadused – „Suuline tõlge”, arstiteadus – „Inimese anatoomia” ja „Veterinaarparasitoloogia”, sotsiaalteadused – „Poliitika ja valitsemise alused”. Bio- ja geoteaduste valdkonnas  pole kahjuks laekunud ühtegi programmi tingimustele vastavat õpikukavandit, ei originaalset ega tõlkeõpiku oma.

Kuna sisuliselt algas programmijärgne tegevus juba aasta enne ametlikku algust, on lisaks nimetatutele töö käimas ka 9 möödunud aastal võitnud kavandi raamatuks kirjutamisel. Need on „Tugevusõpetus”,  „Keemia põhialused”, „Harilikud diferentsiaalvõrrandid”, „Soojustehnika”, „Üldfüüsika”, „Metsamajanduse alused”, „Üldmaateaduse õpik”, „Sõna ja tähendus. Leksikaalse semantika õpik kõrgkoolidele” ja „Farmakognoosia”. Kõik kohal olnud või oma tööülevaate saatnud autorid kinnitasid, et õpikukirjutamine läheb plaani järgi ning hiljemalt aasta jooksul saab käsikirjad  retsensentide kätte anda, esimestena farmakognoosia ja semantika õpiku.

Kirjastusprotsessini jõudmine toob juhtkomiteele uusi ülesandeid, nende hulgas ka kõikide teadusvaldkondade jaoks sobivate keeleretsensentide ja -toimetajate leidmise. Kerge see ei ole, aga muidu pole võimalik täita keelestrateegiast lähtuvat ülesannet – koostada ja välja anda  korrektses eesti keeles kirjutatud õpikuid. Algust on tehtud ka kirjastamise õiguslike probleemide selgitamise ning kirjastuslepingute ettevalmistamisega; kirjastaja otsimiseks ning lepingute sõlmimiseks läheb siis, kui retsensendid pärast kaht hindamisvooru käsikirja avaldamiskõlblikuks on tunnistanud. Kui kõik sujub, võime järgmise aasta lõpul esitleda esimesi  programmi toel ilmunud eestikeelseid kõrgkooliõpikuid.

Loomulikult teeb halvenenud majandusolukord murelikuks ka kõrgkooliõpikute programmi juhid. Otseseks mureks pole esialgu siiski põhjust, sest HTMi keeleosakonna kavade hulgas kuulub just see programm nende hulka, mida viimases järjekorras piirama hakataks. Edaspidi  peaksid ilmavalgust näinud õpikud juba ise oma järglaste hea käekäigu eest seisma hakkama.

Sedamööda, kuidas kavanditest ja käsikirjadest raamatud saavad, tekib võimalus, et asutatakse haridus- ja teadusministri määratav ja juhtkomitee finantseeritav „silmapaistva eestikeelse kõrgkooliõpiku preemia originaalõpiku autorile või tõlkeõpiku  tõlkijale”. Tunnustatav õpik valitakse kõikide preemia väljaandmise aastal ilmunud eestikeelsete kõrgkooliõpikute hulgast. 2009. aastal tuleb koostada auhinna statuut.

Koos ettevalmistustöödega on eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmise riikliku toetamisega tegeldud rohkem kui kaks aastat. Lisaks praegu paistma hakkavatele otsestele  tulemustele on programm kaasa toonud muudki kasulikku: tihenenud on kõrgkoolidevaheline infovahetus ja koostöö, astutud samm edasi publitseeritavate õppematerjalide dubleerimise vältimisel ja loodetavasti ka – programmi ühe eesmärgina – eestikeelse oskussõnavara ühtlustamisel ning õpikutes korrektse keelekasutuse tagamisel. On meeldiv, et kõnealuse programmi kõrval on kõrgkoolid ka ise leidnud võimalusi õpikukirjastamist toetada. Võimalik, et tulevikus annab panuse kvaliteetsete õpikute koostamisse ja kirjastamisse ka ELi tõukefondide toel toimiv „Primus’e” programm.        

 

Kas 2007. aasta detsembris kõrgkooliõpikute programmi õpikukäsikirjade konkursil sõelale jäänud õpikukäsikiri „Sõna ja tähendus. Leksikaalse semantika õpik kõrgkoolidele” on juba valmis?

VASTAB Renate Pajusalu, Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professor

Õpiku käsikiri peab valmima 2009. aasta märtsi keskpaigaks, pärast seda tuleb retsenseerimise ja toimetamise periood. See, et õpik retsenseeritakse ja toimetatakse, tagab loodetavasti lõpptulemuse, mida autor üksi ei suuda saavutada. Õpik „Sõna ja tähendus” peaks katma eelkõige sõnasemantika olulisemad valdkonnad, kuid mõnevõrra puudutan ka sõnatasandi pragmaatilisi aspekte,  näiteks referentsiaalsusega seotut. Loodetavasti saab sellest õppematerjal, mille abil üliõpilased saavad omandada põhilised teoreetilised teadmised iseseisvalt. See annaks võimaluse auditoorses töös keskenduda semantilisele analüüsile.

Kas kõrgkooliõpikute programm on ennast õigustanud?

Eestikeelsete õpikute programm  on vaieldamatult vajalik. Olin aastaid mõelnud, et semantika õpikut oleks vaja, kuid mõttest tegeliku kirjutamiseni igapäevase kiire elu sees ei jõudnud. Kui leping on alla kirjutatud, pole aga enam pääsu ja olen kindel, et käsikiri tõepoolest valmib õigeks ajaks. Küllap on samasuguseid kavatsejaid palju, tegudeni jõudmiseks on vaja distsiplineerivat  vahendit. ´

Milliseid kõrgkooliõpikuid veel eesti keele osas väga vaja oleks?

Õpikuid oleks vaja palju ja mitmesuguseid. Oleme praegu ülikoolis sunnitud õppematerjalidena kasutama ingliskeelseid õpikuid, mis on mitmes mõttes halb lahendus. Kõigepealt on selge, et võõrkeeles lugedes ei ole mõistmine sama  hea kui emakeelse teksti korral. Keeleteaduse puhul on aga ka teine raskendav aspekt: keelenäidete võõrkeelsus segab nende mõistmist rohkemgi kui teoreetilise teksti mõistmist. Tänapäeva teadusmaailmas ei ole muidugi võimalik läbida ülikoolistuudiumi ainult eestikeelsete materjalide põhjal – selleks on teadus liiga rahvusvaheline –, kuid  põhitõed peaksid ometigi olema omandatud emakeeles.

Ja loomulikult on eestikeelsete õpikute ilmumine oluline eestikeelse terminoloogia väljakujunemiseks

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming