Eesti keelest alasite ja haamrite vahel

Võru keelt ei saa olla ilma kirjakeeleta ning selle püsimine ja areng on kasuks ka eesti ühiskeelele tema võitluses nivelleerivate võõrmõjutuste, sh inglise keele laiutamise vastu.

NAVI KÜLÄMIIS

Ülle Harju, Uma Leht

Uma pido on laulupidu, kus kõik laulud on võru keeles. Peost saab osa ligi 10 000 inimest ehk nii palju on kokku lauljaid, pealtvaatajaid ja teisi peoga seotud inimesi. Kolmandal peol võtavad Võrus Kubija lauluväljakul laulu eest Taisto Uuslail, Mari Kalkun, Anu Taul ja Urmas Kalla.

Ülle Harju, Uma Leht

Teistest tuntud karjaolenditest näib inimene erinevat ennekõike selle poolest, et ta peamiseks suhtlusvahendiks on sõnaline kõne, mis võib analoogiliselt toiduga esineda nt värskena (suuline kõne), kuivikutena (kirjalik tekst) või konservidena (kõnesalvestised). Kus iganes kõnelemise võime end avaldab, peab see nagu kõik teisedki fenomenid ilmnema kuidagi, s.t kusagil ja millalgi ning mingil kujul – kõne puhul ei pääse mööda konkreetsest keelest või keeltest. Kõnelevad loomad võivad lobisemiseks leida üpris palju ettekäändeid, sageli ei räägita sellest, millest tegelikult räägitakse. Alljärgnev tekst on lihtsameelne, sellega peaks püüeldama midagi väitma või arvama.

Lihtsameelsust lubades on paslik kinnitada, et siinse teksti eesmärk ongi midagi öelda meie ühiskondliku maailma kohta ning selle eesmärk ei ole kedagi sildistada ja kinnitada kuhugi rumaluse-tarkuse skaalal. Liigagi tihti kuuleme vaidlusi, mida saab tõlkida järgmisele kujule: „Mina arvan teisiti kui sina, seega peab üks meist loll olema, mina see ei ole, järelikult …“ See tekst pole nende jaoks, kes teavad tõde, nendega pole mõtet vaielda, kuniks nad ei suuda korraldada ilmutusi oma tõdede kinnituseks. Tõe teadjad ei pea enam tõde otsima, nende ainus mure on leida viis, kuidas oma tõde teistele selgeks teha. Tõtt valdavatele vaidlejatele võiks vanemate sofistide stiilis vist öelda, et kõigil on õigus, ent siiski saab vahet teha rumala ja targa vahel. Targale toovad ta õiged arvamused kasu, aga rumala õiged arvamused toovad talle kahju. Jätame selle meelde.

See midagi, millest juttu tuleb, ehk siis kõne objekt on mõningad aspektid Eestis kõneldavate keelte jõuvahekorrast. Jätan kõrvale imporditud probleemi vene keelega, mille positsioon sõltus ja näib ka edaspidi sõltuvat peamiselt toorest jõust, millega seda Eestimaale transporditi ning transporditakse. Muidugi on võimalik, et see probleem muutub millalgi n-ö normaalseks keeleprobleemiks. Räägin suurematest keeltest, mida Eestimaa põliselanikud räägivad vabatahtlikult, kuni põliselanike hulka veel ei loeta kunagiste migrantide järglasi. Jutt võiks olla võru, eesti ja inglise keele jõuvahekorrast Eestimaal.

Äsja (2014) ilmus Võro Instituudi eestvedamisel mahukas ja põhjalik „Eesti-võru sõnaraamat“, kusjuures „Võru-eesti sõnaraamat“ ilmus juba tosin aastat varem. Agu Visseli järelsõnast uuele sõnaraamatule võib välja lugeda, et kõnealused raamatud lisavad võru keelele püsikindlust ning tegijad olid oma töö tähtsusest teadlikud: nad elasid selle käigus kõik sõnad mitu korda läbi, et luua neile tähendusi, mis oleksid väärt püsima. John Locke ütles omal ajal, et sõnad on vaid häälitsused või märgid ning need ei tähenda enne midagi, kui neile tähendust pole omistatud.2 Sõnadel saab olla tähendus vaid siis, kui keegi neile tähenduse annab. Herbert Paul Grice on eristanud sõnade 1) lausujatähendusi, 2) kuulajatähendusi, 3) kokkuleppelisi tähendusi ja 4) semantilisi ehk sõnaraamatulikke tähendusi.3 On alust väita, et enne sõnaraamatute ilmumist oli võru keele sõnade semantiline tähendus ebamäärasem kui praegu.

Püüan siinkohal vältida mõneti ebaolulist vaidlust teemal, kas on olemas võru keel või Võru murre, sest olemas näib olevat nii üks kui teine.4 Tundub, et alternatiivi valimine selles vaidluses toob kahju nii võru kui eesti keele rääkijatele. Võru keelt ei saa olla ilma kirjakeeleta ning selle püsimine ja areng on kasuks ka eesti ühiskeelele tema võitluses nivelleerivate võõrmõjutuste, sh inglise keele laiutamise vastu. Kas nüüd saab väita, et olemas on võru keel täisväärtusliku keelena teiste keelte kõrval? Isegi vaidlusi peetakse võru keele üle ja nagu ikka on oma õigus tähtsam kui kasu või kahju keele püsikindlusele. Noorema põlvkonna keeles on kaduma läinud mitmed võru keelt iseloomustavad tunnused, nt kõrgendatud keskkõrged vokaalid, mitmust tähistav sõnalõpp ja veel palju muud. Kes ei kuule ega tea, see ei oska ka tahta. Ent kui Toomas Help tegi seda omal ajal ette nähes ettepanekuid võru keele ortograafia täiendamiseks, siis tehti sellest hoopis küsimus, kas võru kirjakeel peaks juba iseenesest selge olema eesti kirjakeele ja võru kõnekeele oskajale, ilma et ta midagi juurde õppima peaks. Vaieldi, kas võru kirjakeel vajab „mitte-eestilikke“ märke ja unustati, et vanavanemad surevad ning mida kirjas pole, see ka kaduma läheb. Ma mäletan lapsepõlvest üht Tartu murret rääkivat tädikest, kelle keel oli just selline, nagu tänane võru kõnekeel olema kipub, ja õigustatult nimetab Karl Pajusalu toimuvat „tartustumiseks“. Tolleaegset võru keelt peetakse praegu pigem setu keeleks, küll on hea, et esivanemad seda ei kuule.

Nii nagu okupandi järeltulija ei suuda uskuda, et tema vanaisa oli okupant, nii ei suuda normaalne inimene uskuda, et tema vanaisa räägib nivelleerunud keelt. Vaielda ei anna, sest tõde on vaidlejatele ilmselge. Mis siis ikka, kõigil on õigus. Toomas Helbi unistus oli arvatavasti ebarealistlik. Mõndagi võru keelele omast ei õnnestu säilitada. Ent tartustunud või mitte, võru keel on tänapäeval olemas ning suur panus on siin ka kirjakeele rajajatel ja sõnaraamatute koostajatel. Kuniks seda keelt kasutatakse, on see jätkuvalt olemas. Olgu see või täitsa eesti keele moodi, aga niikaua, kuni võrukene usub, et see on tema keel, on see ikkagi olemas.

Hoolimata sõna- ja muude raamatute rohkusest, on löögi alla sattumas pigem eesti keel. Laulda ja filosofeerida tuleb juba peamiselt inglise keeles ning ülikoolid kaevad eesti poole aina rohkem kõõrdi. Kui keelt pole vaja, siis sureb see ka ilma vägivallata. Kuid iga keel on aken tegelikkuse mõistmise maailma, iga keele kadumine suleb ühe akna, kusjuures keele filosoofilist võimsust ei määra mitte rääkijate arv, vaid pigem põlvkondade arv, kes seda keelt on rääkinud. Ma olen kuulnud suurepärast inglise keelt (võõrkeelena) rääkivaid noori pingutamaks olema erilised ingliskeelses maailmas, kusjuures nad ei märka, et nende omapära peitub nende keelega kaasa antud mõistesüsteemi valdamises. Nii nagu kaovad haruldaseks muutunud loomad, nii kaovad koos keeltega ka haruldased mõtteviisid. Küllap on õigus ka nendel, kes Mammonat uskudes küpsetavad eestlasi ümber keskpärasteks inglasteks, mis sest „et materiaalsetest väärtustest tulenev õnnetunne on üürike ja lühem kui elukogemustest tulenev heaolu“.5 Kuna keele ja rahva kadumine ei too nende inimeste arvates kahju, siis pole nad ka rumalad. Ja õnneks on meil nüüd sõnaraamatud. Kuniks neid lugeda osatakse, vähemalt niikaua püsib mälestus keeltest, mida kunagi räägiti. Võib-olla oli Kaido Kamal õigus, kui ta arvas, et piirkondlikud keeled võivad eesti keele üle elada. Võib-olla püsib eestlus kõige kauem alles võrukestel, mäletan, kuidas öeldi: „Ma ütli tallõ selgeh eesti keeleh, õt tuuq katõ kõo vaihõlt kannipuuq ärq!“

1 Autor on toimetusele teada.

2 Vt J. Locke, An essay concerning human understanding. Book III. Of words. Project Gutenberg, 2004. http://www.gutenberg.org/cache/epub/10616/pg10616.html [03.02.2013]. I–III.

3   Täpselt sellist terminoloogiat Grice ei kasuta, tal on tegemist tähenduste ja ütleja kavatsustega. Vt H. P. Grice, Utterer’s Meaning, Sentence-Meaning, and Word-Meaning. – Foundations of Language 1968, kd 4, nr 3,
lk 225–242.

4   Vt Võru murre ja võro keel. – S. Jüva, K. Pajusalu (toim), Läänemeresoome väikesed keeled. Võro Instituudi Toimõtiseq 1998, nr 4, lk 13–19.

5   http://forte.delfi.ee/news/teadus/mammona-tagaajamine-muudab-inimese-onnetuks?id=30472489

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming