Eesti keelekeskkond lähiaasta(kümne)tel

Martin Ehala

Keel täidab kaht olulist ülesannet: võimaldab infot vahetada ja märgib ühtlasi inimese kollektiivset identiteeti, niihästi etnilist, piirkondlikku kui ka sotsiaalset. Infovahetuse seisukohalt oleks hea, kui oleks ainult üks keel. Kõik oleks palju lihtsam ja kokkuhoid tohutu. Samas on inimesele oluline ka kuulumine mingisse rühma  ja selle liikmena vastandumine teistele.

Senikaua kuni ei kao rahvaste omavaheline rebimine ressursside, au ja kuulsuse nimel, pole karta ka kollektiivsete identiteetide kadumist ja ühe üleilmse keele teket. Tööstusrevolutsioon tegi võimalikuks murdeliste kogukondade ühendamise rahvusteks, mille tagajärjel  saavutati ühe keele ideaal vähemalt ühe riigi piires (mööndustega muidugi, sest nii mõnigi suurrahvus ei ole siiani suutnud oma riigi piiridesse jäävaid vähemusi ära seedida). Vaieldamatult on rahvusriigid aga osutunud edukaks oma liikmete mobiliseerimisel ühiste eesmärkide saavutamiseks. Postindustriaalne ajastu tõi  senisesse asjade korda pöörde: mobiilsuse kasv kõigis arenenud ühiskonnaga riikides on toonud kaasa keelelise mitmekesisuse. See omakorda on viinud ühiskonna killustumiseni eri väärtusmaailma ja huvidega kogukondadeks, mille tagajärjeks on olnud sotsiaalse kapitali vähenemine ja kultuuridevahelised konfliktid. Kuidas Lääne  Euroopa sellega hakkama saab, ei ole veel teada. Eesti on sajandite vältel olnud mitmekeelne maa, kuigi vastu meie tahtmist. Eesti vabariigi rajamise järel suutsime siiski ellu viia unistuse „üks ühiskond – üks keel”. Sõja järel muutus aga Eesti poliitilistel põhjustel taas mitmekeelseks. Umbes samal ajal hakkas  lääs jõudma postindustriaalsesse ajastusse koos sealgi kasvava keelelise mitmekesisusega. Nõukogude Liidu lagunemise järel õnnestus taastada eesti keele staatus ja seda isegi oluliselt tõsta (ikkagi ühe maailma võimsaima organisatsiooni ametlik keel), kuid ideaali „üks ühiskond – üks keel” taastada ei ole õnnestunud.  Ja ilmselt ei õnnestugi, sest maailm liigub teises suunas. Sellises olukorras oleks kasulik endalt emakeele päeva eel küsida: milline keelekeskkonna korraldus oleks Eestis ja eesti keelele kõige jätkusuutlikum? Loomulikult on ideaalne selline olukord, kui keelel on oma riik, kõik selles riigis toimub selles keeles ja kõik seda keelt ka omaks  peavad. Paraku võib praeguses olukorras selle ideaali väga jäik ja põhimõttekindel rakendamine anda vastupidise efekti, umbes nii nagu romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu”: inimesed lähevad kaasa uue eluga ja ainult hiievanad jäävad vihaselt kükitama vana kultuuri varemetele.

Teine võimalus on minna kergeima  vastupanu teed: kasutada Eesti-sisese ühise suhtluskeelena inglise keelt ja ajada oma eesti asja vaikselt eestlaste ringis. See ei ole ilmselt kõige parem lahendus, sest kuigi sedasi oleks hea hoida keelt ja kultuuri puhtana kõiksugu võõrmõjudest, mis võiksid hävitada rahvuse kordumatu psüühe, tähendaks see siiski pikapeale  vähemusrahvuseks muutumist ja vaikset hääbumist. Kolmas võimalus oleks pöörduda tagasi traditsioonilise kolme kohaliku keele mudeli juurde ja üritada saavutada mingit püsivat tasakaaluasendit. See tähendaks kolme keele oskuse väärtustamist kui Eesti ühiskonna toimimise normi, kusjuures nende kolme  keele kasutusvaldkonnad ühiskonnas oleksid suhteliselt täpselt määratletud. Igapäevases elus jääks inimestele siiski üsna suur vabadus vahetada neid keeli suhtluses oma äranägemise järgi. Kuidas asi tegelikult kujuneb, näitab aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming