Eesti keele põli ja põletikud

PEEP ILMET, luuletaja

Eesti keele jõgi voolab lakkamatult. Kahjuks kobrutab kärestike all peale puhta vahu pinnale ka määrdunud rämpsu. Olen kord sellest küll juba 2011. aastal kirjutanud,1 kuid kõik see kestab ja kobrutab aina edasi, mistõttu pean neidsamu tõdemusi ikka ja jälle meelde tuletama.

Lausa lömitatakse võõrsõnade ees. Sõnade laenamine on keele seisukohast loomulik ega kahjusta, vaid rikastab keelt – ajapikku see nii käibki. Kui sõnu laenatakse aga lühikese aja vältel määratul hulgal just võõrkeelse sõna kujul, neid kodustamata, siis läheb keel untsu. Keele seedimis- ja isepuhastusvõime ei kannata seda välja ning käes on seedehäired. Kas pole selge ohu märk juba see, et ÕS ja „Võõrsõnade leksikon“ on üsna ühte mõõtu? ÕS on seejuures toekam vaid seetõttu, et sisaldab suurel hulgal sõnu, millest koosneb VSL.

Oleme selles läinud juba liig kaugele: iidsed omasõnad, mis ei tähista asju ja nähtusi puudulikumalt kui võõrsõnad, vahetatakse võõrsõnade vastu välja – ja täiesti tarbetult! Pole mitte ühtegi mõistuspärast põhjendust, miks sõna „olukord“ on nii läbinisti kõlbmatu, et selle peab alati asendama sõnaga „situatsioon“. Miks oi kui paljude tundeid väljendavate eesti keele sõnade asemel laiutab vaid üks võõrsõna „emotsioon“? Miks „positiivne“ on ülimuslikum kui „hea“? Võib öelda, et ablas „positiivne emotsioon“ on kõik „head tunded“ ampsti alla neelanud. Seesugustel näidetel pole enam otsa ega äärt.

Kui asendame ilma otsese vajaduseta oma tüvisõnad ja nende tuletised võõrsõnadega, kaotame hoobilt ära oma sõnade mineviku. Mis muud see on kui mitte oma kultuuri mõneti kõige iidsemast osast lahtiütlemine? Fotol ilmapuu Viljandi Pillipargis.

www.puhkaeestis.ee

Kentsakal kombel saab põhjenduseks tuua just terve rea tundeid väljendavaid sõnu, olenevalt olukorrast näiteks „alaväärsus“, „enesepõlgus“, „lömitamine“, „uhkeldamine“, „upsakus“, „ülbitsemine“, „eneseupitamine“ jpt. Tihti ka eesti keele sõnu lihtsalt ei teata ega vaevutagi teada saama – kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Minu meelest on see inimene, kes kuulutab valjuhäälselt, et oi kui jäägitult ta oma armast, kodust, kallist eesti keelt armastab, aga teeb seda terve kuhja tarbetute võõrsõnade abil, äärmiselt kahepalgeline. Teatab, et armastab kangesti üht, aga väljendab seda nii, et kallistab hoopis teist. Suusõnal tõotab ühele igavest armastust, aga suudleb hoopis teisi. Jõledaid näiteid keeldun lisamast.

Lugupidamatus eesti keele vastu. Kui teiste maade koha- ja isikunimede kirjutamist ja ka hääldamist nende maade keelte kohaselt tuleb pidada lugupidamisavalduseks, siis mõnede eriti upsakate eestlaste nõuet, et nende laste võõrapäraselt kirjutatud nimesid peab hääldama tolle võõra keele hääldamisreeglite järgi, saab pidada ainuüksi lugupidamatuseks eesti keele vastu. Ärgu nad kuulutagu, et nad eesti keelt armastavad! Tegevus näitab, et hoopis jälestavad. Jälle jätan jõledad näited toomata.

Keele uuendamine on läinud isevoolu teed. Uute vajalike sõnade leidmise talguid pole korraldatud just kõige mõistlikumal alusel. Mõistete valik, millele tahetakse eestikeelne sõnavaste leida, pole süsteemne, vaid juhuslik. Kust põleb, sinna pritsin! Tuld, antud juhul siis uute sõnade vajadust, tuleb muidugi kustutada ja kõige lihtsam on seda teha esimese kättejuhtuva vahendiga ehk tuua eesti keelde uus võõrsõna. See on siiski ajutine lahendus: vooditeki pealeviskamine summutab küll leegi, kuid meie toanurka on tekkinud järjekordne riideräbal. Pealegi, sooja teki alla tahaks ikka ka.

Iga keelt uuendatakse pidevalt, küsimus on, milliste põhimõtete järgi seda tehakse. Sõnavara, isegi hääldus, on küll keele kõige muutlikum osa, võrreldes keele ülesehituse ehk grammatikaga. Hää seegi, et „veel pole kadund kõik“! Kui asendame aga ilma otsese vajaduseta oma tüvisõnad ja nende tuletised võõrsõnadega, siis kaotame oma sõnade seosed teiste eesti keele omasõnadega ja peame sõnade päritolu ja kujunemisteed otsima juba teistest keeltest. Eesti keel ei puutu enam asjasse. Me kaotame hoobilt ära oma sõnade mineviku. Mis muud see on kui mitte oma kultuuri ühest olulisest, mõneti kõige iidsemast osast lahtiütlemine?

Siinkohal uute sõnade nuputajatele paar soovitust. Kuigi iga inimese meeles, tema mälus, on kindlasti välja kujunenud oma eesti keele sõnastikud, siis neid ei saa lõpuni usaldada. Midagi pole parata, kirjalikud sõnastikud on täielikumad. Neid tuleb kindlasti kasutada. Üldise lähtekoha annab muidugi „Eesti keele käsiraamatu“ sõnavara osa. Sealt on ka näha, et uute sõnade otsimisel ei pea piirduma uute tüvisõnade leiutamisega, sest liitsõnade ja sõnaliidete võimalused on lõputud.

Uuele mõistele sõna leidmiseks saab kasutada piiramismoodust: uus mõiste tuleb sisse piirata juba kasutusel sõnadega, mis otseseks vasteks küll ei sobi, kuid piiritlevad ala, kustkohast otsida, ja näitavad ära, kustkohast otsida ei tasu. Seega, kui sõna peab kuidagi seostuma metsaga, siis pole seda mõtet merelt otsida. Tõsi, eesti keeles need mõlemad kohisevad.

Üheks uue sõna sobivuskatseks on luuletajate lihtne moodus proovida, kas uus sõna riimub mõne teise juba olemas sõnaga. Muide, vahel võib riimumine ka uue sõna välistada. Muidugi on palju muid võimalusi, aga uue sõna kasutuselevõtt ja selle kinnistumine jääb ikkagi sõltuma kogu rahva kokkuleppest.

Neile, kes pole veel avastanud Eesti Keele Sihtasutuse 2012. aastal välja antud Silvi Vare kaheköitelist sõnaraamatut „Eesti keele sõnapered“,2 soovitan tungivalt seda teha. Just sealt võib leida üles eestikeelse mõtlemise ainulaadsuse. Sel lihtsal põhjusel, et eri keelte ühte ja sama tähistavad tüvisõnad moodustavad eri keeltes hoopis erineva võraga sõnapuid ehk sõnaperesid. Oh, poleks vaid eesti kirjakeel alanud mitte tõlke, vaid selle sõnastikuga!

Lõpetuseks: kõige siiram tänu kõigile eesti keele edendajatele! Eelkõige Eesti Keele Instituudile ja Eesti Keele Sihtasutusele arvukate sõnaraamatute koostamise ja kirjastamise eest! Üleüldiselt võttes pole väljasuremist silmapiiril näha.

1 Peep Ilmet, Eesti keelte paabel. – Sirp 18. III 2011. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/eesti-keelte-paabel/

2 Ka http://www.eki.ee/dict/sp/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht