Eesti keele hea käekäik. Ülestähendusi keelefoorumi järel

Birute Klaas, Eesti keelenõukogu esimees

Homme on emakeele päev. Siinkohal on põhjust meenutada, et 21. jaanuaril peeti Tallinnas teine keelefoorum, kus teemaks 2007. ja 2008. aasta keelevaldkonnale olulise tutvustamine, saavutuste ja vajakajäämiste analüüs, aluseks seire „Eesti keele arendamise strateegia (2004–2010) elluviimine 20072008” (Tartu 2009, 52 lk) ja pikem strateegia täitmise analüüs, mille leiab Eesti keelenõukogu veebilehelt http//:ekn.hm.ee.

Väliseksperdina analüüsis Eesti keelevaldkonna viimaste aastate tegemisi Soome Kodumaiste  Keelte Instituudi direktor dr Pirkko Nuolijärvi, kes esitas muu hulgas ka küsimuse: mis seires esitatust on kõige olulisem? Strateegial on oma võtmevaldkonnad, kõige tähtsama piiritlemiseks tulekski üle vaadata muutused just neis. Keelekorraldus ja keelehoole, keelekaitse, haridus ja keeleõpe, keeleuurimine, keeletehnoloogilise  toe loomine on välja toodud nii strateegias kui seires valdkondadena, mis ennekõike hoolt nõuavad. See, et „eesti keel oleks Eesti territooriumil areneva tänapäevase kõrgtehnoloogilise ning avatud paljurahvuselise ühiskonna põhiline suhtlemisvahend” (tsitaat keelestrateegiast), ongi eesmärk, mida kavandatuga silmas on peetud.  Keele elujõu seisukohalt on kõige tähtsam selle kasutamine. Selleks peab aga keelel olema vahendeid kõigi eluvaldkondade tarvis kunstist ja rahvusteadustest kõrgtehnoloogia ning loodus-täppisteadusteni, keelekeskkonna õiguslik regulatsioon peab tagama nii keele kasutamist, kaitset kui ka arengut toetavad tingimused; hariduse ja keeleõppega  kindlustatakse keele kestmine põlvest põlve ja see, et mis tahes keelse kooli lõpetaja Eesti riigis on suuteline õpinguid jätkama ja/või eestikeelses keskkonnas töötama. Ka eesti keele staatus Euroopa Liidu ametliku keelena esitab eesti keele harimisele, arendamisele ja õppimisele senisest märksa suuremad nõuded.

Väga oluline on ka hoolitseda keele kui ressursi eest, sest korrastatud kirjakeelele tuginevad halduskeel, õpetuskeel, teaduskeel, avaliku teabe keel jpm, mis on ühiskonna ja riigi toimimise vältimatu eeldus. Seireperioodil sai Eestis keelevaldkonnas teoks paljugi märkimisväärset. Kindlasti aitas kaasa ka see, et tegutseti majanduskasvu tingimustes, mis lubas käivitada ja rahastada  mitmeid riiklikke programme, eraldada raha uurimis- ja arendustegevuseks. Eesti keele uurimise olukorda võibki pidada suhteliselt heaks, kuigi puudust tuntakse mahukatest tervikkäsitlustest ja kvalifitseeritud uurijatest. Eriti tulemuslikult on kulgenud keeletehnoloogilise toe loomine ja võib rõõmuga nentida, et kõik strateegias kavandatu on käivitunud.  Keeleõigusliku keskkonna muudatustest väärib eraldi rõhutamist, et põhiseaduse preambulisse lisati eesti keele kaitse klausel ja algatati uue keeleseaduse väljatöötamine. Kuigi eesti keele kaitse ja järelevalve on teema, mis paistab seires silma täitmata ülesannete suure hulga poolest, tulevad need paljuski arutamisele keeleseaduse uue redaktsiooni ettevalmistamisel.  Keelekaitset on vaadeldud enamasti järelevalve kontekstis, keskendutud ennekõike mitte-eestlaste keelekasutusele. Eesti keele elujõud ja areng sõltub aga eelkõige sellest, milline on eestlaste emakeeleoskus ning hoiak emakeele suhtes. Hinnates eesti keele mainet kujundavaid tegureid, tuleb esile tuua rahvuslike ja konservatiivsete väärtuste märgatav  esiletõus 2007. aastal, see toetab positiivseid eelhoiakuid eesti keele suhtes. Keelest on hakatud rohkem rääkima ja kirjutama, korrektset keelekasutust hindama, haridus- ja teadusministri soovitusel on kõrgkoolide õppekavadesse ilmunud või ilmumas eesti keele väljendusoskust parandavaid aineid jne.

On asja- ja ajakohane,  et kõrghariduses otsitakse rahvusliku ja rahvusvahelise tasakaalu ning iga kõrgkooli juhtkond püüab langetada otsuseid, mis tooksid kaasa ühelt poolt kooli rahvusvahelise avatuse ja tuntuse, teiselt poolt arendaksid eestikeelset õpet kõigil erialadel. Eestikeelne kõrgharidus ja teadus on kindlasti olulisimaid elujõulise keele indikaatoreid, kuna see  loob eeldused kultuuri kestmiseks ja edendamiseks, rääkimata panusest Euroopa ja maailma kultuurilisse ja keelelisse mitmekesisusse. On ju miljonilise emakeelse kõnelejaskonnaga keel kõrghariduse ja teaduskeelena eestlaste suurimaid saavutusi. Riiklikul toel on viimastel aastatel käivitatud eestikeelse terminoloogia programm ja eestikeelsete  kõrgkooliõpikute programm. Kui kõik läheb kavakohaselt, ilmub meil igal aastal kümmekond üliõpilastele mõeldud õpikut-käsiraamatut, kus esitatud läbitöötatud oskussõnavara mäendusest, geneetikast, patoloogiast tähendusõpetuse ja logopeediani välja. Vastuvõetud Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia näitab küll doktoriõppe ingliskeelseks  muutumise suunda, ka magistrija bakalaureuseõppes on mõnevõrra kasvamas inglise ja ka vene keele osakaal, kuid mõistlik tasakaal rahvusvahelise ja eestikeelse õppe vahel on vähemalt seni olemas. Üldhariduse valdkonnas väärib rõhutamist, et riikliku õppekava projektis tähtsustatakse eesti keelt senisest enam, samas ei ole selle õpetamiseks  ette nähtud tundide arvu kavandatud õpetajaskonna soovituste järgi. Keelenõukogu on ka haridusja teadusministrile väljendanud oma muret riikliku õppekava reformiga kavandatavate muudatuste pärast, millega vähendatakse eesti keele kohustuslike kursuste arvu gümnaasiumiastmes neljandiku võrra. Eesti keele ja kirjanduse tundide sellises mahus vähendamisel ei tagata gümnaasiumiõpilaste keelekasutusharjumuste kujunemist ja see satub ka vastuollu kõrgkoolidele antud soovitusega eesti keele väljendusõppe sisseviimiseks kõigil erialadel. Foorumi diskussioonides kumas läbi nii õpetajate, õppejõudude kui tööandjate mure noorte kehva emakeeleoskuse pärast ja vajadus kaasata ka teiste  ainete õpetajad väljendusõpetuse protsessi.

Kui noor spetsialist ei saa hakkama keeleliselt ja stiililt korrektse ametikirja koostamisega ning üliõpilane saadab professorile e-kirja, kus kõnetab teda kui sõbrannat, on noore inimese emakeeleoskuse ja keelestiilide valdamisega midagi tõsist lahti. Seiratud ajavahemiku üks olulisemaid  muutusi oli kindlasti 2007/ 2008. õppeaastal alanud kohustuslik üleminek osalisele eestikeelsele õppele muukeelses üldhariduskoolis. Mahukatel uuringutel põhinevate järelduste kohaselt on kasvanud nii muukeelsete noorte huvi eesti keele vastu kui ka tööturule sisenevate noorte mitte-eestlaste eesti keele oskus. Nii on ka Eesti lõimumiskavas  aastateks 2008–2013 välja toodud, et praeguste noorte ja keskealiste Eesti elanike seas on ühiseks suhtluskeeleks kujunenud eesti keel. Kuigi 2004. aastal kavandatud ülesannete täitmiseks on meil aega 2010. aastani, on keelenõukogu alustanud jätkustrateegia väljatöötamist ja peab väga oluliseks riikliku kooskõla saavutamist keelevaldkonna küsimustes,  sh eesti keele arendamise strateegia jätkuprogrammi arutamist riigikogus.