Eesti keel – 10 aastat Euroopa ametliku keelena

RITA NIINESTE, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse keelenõustaja

Ajakirja Akadeemia septembrinumbris pakub Marju Lepajõe rea elegantseid vastuseid küsimusele „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?”.1 Peale Lepajõe tavapärase erudeerituse ja nõtke stiili kumab artiklist läbi teatav nõutus, mis valdab inimest, kui ta on sunnitud selgitama midagi läbi ja lõhki iseenesestmõistetavat. Eestikeelses tõlke­traditsioonis on aga nüüdseks juba kümme aastat ka selline valdkond, mille puhul vastus küsimusele, miks ja milleks tõlgitakse, on esmapilgul üllatavalt lihtne: sest nii on seaduses kirjas. Selleks seaduseks on 1958. aastal asutatud Euroopa Majandusühenduse määrus nr 1, kus on sätestatud ühenduse ametlikud keeled, mida tollal oli neli.2 Niisiis oli keeleküsimus uues rahvusvahelises organisatsioonis küsimus number üks.
Nüüdseks on toonasest majandusühendusest saanud Euroopa Liit ja ametlike keelte arv kasvanud 24ni, mille hulgas on viimased kümme aastat ka eesti keel. Kuna osa ELi õigusaktidest on otsekohalduvad ehk liikmesriikide kodanikele täitmiseks kohustuslikud sellisel kujul, nagu need Brüsselis on vastu võetud, peavad kodanikud neist aru saama, ilma et tuleks ära õppida mõni võõrkeel. Euroopa Liidu institutsioonide juures Brüsselis ja Luxembourg’is töötab kokku paarsada tõlkijat, kelle ülesandeks on ELi toimimiseks vajalike dokumentide tõlkimine eesti keelde.
Kui küsida, mida ametliku keele staatus eesti keelele annab, tuleb esimesena meelde sõnavara. Kuna valdkonnad, mida reguleeritakse ELi õigusega, ulatuvad tarbijakaitsest kõrgtehnoloogiani, peab ka eestikeelsesse õigusakti olema võtta mõiste nii metroorongi pisidetaili kui ka veinitootmisprotsessi iga etapi jaoks. Tõlketöö tulemusel täieneb päev-päevalt meie erialasõnavara, kuid selleks et kasutada ametliku keele staatuse potentsiaali terminoloogia arenguks võimalikult viljakalt,
on äärmiselt oluline ka Eesti riigi pidev tähelepanu ja huvi tõlketekstide kvaliteedi vastu. Mõne eesti keeles peaaegu olematu tekstivaramuga valdkonna õigusakti kallal töötades ei saa tõlkija olla soolomängija, vaid vajab hädasti emamaa erialast ja terminoloogilist tuge. Kui Marju Lepajõe artiklis nagistab vanakreeka või muinasgermaani keelte tõlkija oma „üksildases jõusaalis”, siis ELi dokumentide eestindaja peab nende valmimisprotsessi spetsiifika tõttu olema meeskonnamängija rahvusvahelisel jalgpalliplatsil, kus väravalöömiseks on vaja paljude mängijate õigeaegset ja täpset panust.
Hädavajalik oleks praegusest tunduvalt süstemaatilisem koostöö ELi tekstide tõlkijate ja Eesti oskussõnavara arendajate vahel. Olukorras, kus saksa, prantsuse või ka soome tõlkijal on terminivaste ühe hiirekliki kaugusel, alustab eesti tõlkija tihti nullist: tal tuleb välja selgitada, kas vajalik termin on üldse eesti keeles kasutusel. Pealegi saavad paljude inglise keele süntaksile lähemal seisvate keelte tõlkijad kasutada järjest täiustuvat masintõlkeprogrammi, millest tõusev tulu eesti keele puhul on aga endiselt nullilähedane. Seda kõike arvesse võttes ei ole mõistlik vastutust uute erialaterminite loomise eest jätta ainult suure ajasurve all töötava tõlkija õlgadele.
Ühtlustatud statistikat kogu ELi dokumentatsiooni tõlkemahu kohta ei ole, kuid suuremate institutsioonide aastas eesti keelde tõlgitavate lehe­külgede koondarv on keskeltläbi 200 000.3 Kaugeltki mitte kõik ei jõua küll trükki ega tule ka avaldamisele, samuti pole ei direktiiv ega toetustaotluse täitmise juhend tekst, mis kuuluks keskmise eestlase lugemislauale, kuid keel on semiootiline süsteem, mille ükski osa ei seisa eraldi, vaid elab pidevas vastasmõjus teistega. Seega pole tähtis mitte ainult piisavalt rikkalik eestikeelne sõnavara, vaid ka see, et tekst, kus seda kasutatakse, oleks kõige tugevamas mõttes eestikeelne, s.t vaba lähtekeele mõjudest ja otselaenudest.
See on tõlkijale raske ülesanne, sest tekstid tõlgitakse korraga 23 keelde ning õigus­akt peab pealkirjast kuni lõppsäteteni enam-vähem ühesugune välja nägema neis kõigis. Paratamatult kõlab germaani või romaani keelte alusel ühtlustatud pealkirjatarind soome-ugri keeltes otsitult ja võõrapäraselt.
Just teksti kui terviku tasand määrab selle, kas see on elujõuline ja suudab kanda mõtet, mida edasi anda püütakse. See ei ole muidugi ainult eesti keele kui sihtkeele probleem. Järjest enam leiame nn eurotekstidest selliseid lauseid: „Töökorralduse tõhustamise eesmärk on suurema tõhususe saavutamine ja töö parem korraldamine”. See kõlab õõnsalt mis tahes keeles. ELi dokumentide koostamise kohta peab eriti täpselt paika Umberto Eco kunagine tõdemus, mida ka Euroopa tõlkijaskonna seas ikka korrata armastatakse: Euroopa keel on tõlkimine.4 Just tõlkes tuleb välja, kas ELi dokumentide struktuur, selle kandvad talad ehk ideed, on piisavalt tugevad, s.t kas neist saab rääkida, ilma et nad visisedes kokku vajuksid. Tõlkimine paneb teksti pidevalt proovile ning kontrollib selle sisutihedust ja väljendusjõudu.
Euroopa Liidu ametliku keele staatus on Eestile avanud enneolematud väljavaated püsida keelelisel maailmakaardil suurriikidega võrdväärsena. Võimalus hoida eesti keelt aktiivselt arenevana kõikides tänapäevastes tegevusvaldkondades on väärt seda, et ühendada kõik selle teostamiseks kasutusel jõud, olgu need siis Belgias, Luksemburgis või Eestis.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

1 Akadeemia 2014, nr 9, lk 1539.
2 http://old.eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CONSLEG:1958R0001:20130701:ET:PDF
3 Heiki Pisuke, Eurokeelest, eurotekstide tõlkimisest ja tõlkijatest. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16425
4 http://www.petra2011.eu/sites/default/files/the_petra_recommendations_1.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht