Eesti ajalugu tõlgendavad kaotajate esindajad

VELLO HELK

Lääne ajalookirjutuses on probleemiks 1960ndate aastate lõpust intellektuaalide vasikavaimustus kommunistlike diktatuuride suhtes. Tuleb oodata uut põlvkonda, enne kui on võimalik korralikult uurida ja analüüsida seda ajajärku, sest praegu on tegemist ajaloolisest vaatekohast ebatavalise olukorraga, et tänu nende poolt põlatud lääne demokraatiale kirjutavad ajalugu suurelt osalt kaotajad. Nad püüavad oma minevikku mahendada, kujutades seda peamiselt süütute noorte revolutsioonina ja püüdlusena uuele paremale ühiskonnale. Veelgi grotesksem on olukord Eestis. Ei soovitata rääkida oma kannatustest, vaid pigem pöörata ette teine põsk löömiseks, oma süü möönamiseks. See on tabanud neid, kes julgesid osutada vastupanu, mida iseloomustatakse kui mõttetust, sellega võidi ju ohustada teisi eestlasi. Juba varem olid erilise põlu osaliseks need, kellel oli õnnestunud pääseda välismaale. Läänes on piiranud kaotajate aktiivsust pensionile siirdumine, mis aga pole takistuseks Eestis. Nad võivad ka loota oma kasvandikele, kes viivad edasi lähiajaloo uurimist: uue rongiga vanadel rööbastel. Kolikambrisse on küll visatud mõisted ?kodusõda?, ?välisriikide interventsioon Eestis?, aga polevat siiski olnud erilist vahet valge ja punase terrori vahel. On küll lepitud Eesti Vabariigi tekkimisega, aga mitte selle eksistentsiga, kuna see takistab ENSV kollaborantide panuse positiivset käsitlemist.

Turmtuli endise Eesti Vabariigi pihta on jõudmas haripunkti. Kas võib Gustav Naan oma hauas ülbelt naeratada: mulle jäi õigus, lõpuks võitsid ajaloo alal ikka need, keda peeti kaotajateks? Nähtavasti küll, mida tõendab Rein Ruutsoo (EPL 12. VIII): Sinimägede lahingutes oli Eesti vaid Saksamaa sõjasulane, see oli pikantne ja tarbetu avantüür! Polnud aga Eesti Vabariiki, olid selle taastamisest unistavad eestlased, kes võitlesid N. Liidu hirmuvalitsuse kordumise eest, lootes lääneliitlastele. Kas surm siin või Siberis, aga Ruutsoo oleks eelistanud hääletut alistumist, mida pannakse pahaks Pätsile, kellel veel polnud samu kogemusi. Nüüd tuleb vist koguni tuhka pähe raputada ja Moskva ees vabandada?

Kuhu oleks viinud R.R-i mainitud ?arukam võimalus?, alistumine hääletult 1944. aastal, lootes, et uus okupatsioon on inimlikum? Ilmjärve ajalugu lõpeb 1940. aastaga, Ruutsoo omas pole sõnakestki eesti rahva kohtlemisest enne Saksa okupatsiooni. Retooriline ja vale on Ruutsoo väide, nagu oleksin ma meeleheitlikult kaitsnud ?Pätsu ja Co? tegevust. Siin on ta samal liinil Ilmjärvega, kes pole aru saanud minu artiklist ?Eesti ajalugu on mitmetahuline? (Looming 1996), milles püüan näidata pagulaste lahkarvamusi tollaste Eesti riigimeeste suhtes. See ei sobinud ENSV ajaloolastele, ei sobi ka kaotajate esindajatele, kes meelsamini lööks kõik pagulased ühte punti ja saadaks nad põrgusse. Ilma pagulasteta oleks ju palju paremini saanud jätkata ENSV järjepidevust, mantlivahetaja mugavat elu. Samal ajal kui ENSVs kõik astusid ühte jalga, murti paguluses sõnapiike. Miks tiirleb kõik see Pätsi ümber? Kaotajatel on nähtavasti tähelepanu kõrvalejuhtimiseks vaja ühte vägevat patuoinast. Nad ?unustavad? seejuures kõige olulisema fakti: pagulased ei võidelnud Pätsi, vaid Eesti vabaduse eest. On ka loogikaprobleeme: samad kriitikud, kes taunivad Pätsi hääletut alistumist, eelistaksid sama 1944. aastal.

Ruutsoo jagab siiski tunnustust lõksu aetud rindemeeste isamaa-armastusele, need väärivat ka mäletamist. Samal ajal arvab ta, et võideldi lääneliitlaste vastu ja et eesti rahvas peab vastutama natside kuritegude eest. Sama arvasid ju ka tema ENSV eelkäijad ja sama arvab praegu Moskva, rünnates üha tugevamalt eesti ?faðiste?. Milleks see masohhism, järjekordne alistumine vene propagandale? On vaja ronida natuke kõrgemale oma mättast, vaadata ringi Euroopas. Mis kasu oli lääne sümpaatiast neil poolakatel, kellel õnnestus pääseda N. Liidu tapatalgutest? Poolal oli Londonis eksiilvalitsus, poola väeosad võitlesid liitlaste rindel, seega õigel poolel, valades palju verd. Juulist 1945 ei tunnustanud liitlasvõimud enam eksiilvalitsust ja eksiilarmee saadeti laiali. Alles nüüd, ligi 60 aastat hiljem, kui Poola on NATO liige ja liitunud Europa Liiduga, kahetseb seda Suurbritannia valitsus. Poola saatuse määramisel ei lugenud eksiilvalitsus ega poola relvavendade ohvrid, vaid ainult suurvõimude päevahuvid.

Oleks tõepoolest vaja kirjutada uus Eesti ajalugu, aga mitte keskenduda ühekülgsele endise Eesti vabariigi materdamisele. Olen korduvalt küsinud: miks ei kirjutata sama kriitiliselt nõukogude okupatsiooni ajast ja tegelastest, mis on ju praeguse olukorra taustaks? Kas on alistumine ülekaalukale võõrvõimule väärt suuremat hukkamõistu kui selle võimu hirmuvalitsuse truu teenimine? Viktor Maamägi on praegugi Eesti Teaduste Akadeemia auväärt emeriitakadeemik. Tema kolleegiks on veelgi aktiivne revolutsiooniajaloolane Karl Siilivask. Nii on kaotajad suutnud oma kõrgeid positsioone hoida ja võivad selle üle rõõmu tunda, et nende mõttelaad ja isegi väljendusviis elab edasi mantlipärijate põlvkonnas, saab isegi üha jõudu juurde, kuna hääbub Siberi surmalaagrid üle elanud ja väliseestlaste aktiivne kogemustega põlvkond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming