EDUARD LEPPIK 11. X 1924 – 19. V 2008

 

19. mail lahkus jäädavalt oma kodus Neeruti mägedes Eduard Leppik: emakeeleõpetaja, andunud kodu-uurija, Emakeele Seltsi auliige, Eesti Rahva Muuseumi aukorrespondent, Wiedemanni keeleauhinna ja presidendi rahvaluulepreemia laureaat, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler. Eduard Leppik sündis 11. oktoobril 1924. aastal Mõisaküla alevis Pärnumaal. Ta isa August Leppik oli vagunitisler ja ema Hermine-Pauline Leppik poolija linaketrusvabrikus.  Tema haridustee algas Mõisakülas 1933. aastal, jätkus Abjas ja Pärnus, Berliinis Dolmetscherschule’s 1943, pärast sõjatee lõpetamist iseõppijana metsapaos Karukülas Pärnumaal ning legaliseerununa Valga keskkoolis, mille lõpetas 1947. aastal. Kõrghariduse omandas ta Tartu Riikliku Ülikooli soome-ugri keelte osakonnas 1947–52 ning oli TRÜ mittestatsionaarne aspirant juba Väike-Maarja emakeeleõpetaja töö kõrvalt 1956–60. Tema uurimistöö tulemused, karjala keele Valdai murraku süntaksit käsitlevad artiklid, on ilmunud Emakeele Seltsi aastaraamatutes.

Eduard Leppik ei jätkanud siiski tööd keeleteadlasena, vaid jäi Väike-Maarjasse õpetama eesti keelt ja kirjandust, võõrkeeli, loogikat, psühholoogiat, kodu-uurimist, geograafiat ja antiikajalugu. Tema õpetamisviis oli värske ja elulähedane, ta arvestas iga õpilase võimetega. Ta seostas õppetöö rahva esemelise ja vaimupärandi kogumise ning uurimisega, alustades koos õpilastega kodu-uurimismatku nii lähiümbrusse kui kaugemalegi, näiteks Tammsaare maile. Õpilaste abiga vastas ta Eesti Rahva Muuseumi küsimuslehtedele. Kogumistöö tulemusena ja isiklikke materjale annetades rajas ta õppetöö kõrvalt Väike-Maarja keskkooli muuseumi, millest on välja arenenud esinduslik Väike-Maarja muuseum.

Õpetajaaega langeb ka ulatuslik välitöö algus kohanimede, murde- ja rahvaluuleainese kogumisel, millega ta oli tutvunud juba üliõpilaspõlves, kirjutades üles Saarde murdekeelt, ja jätkanud aspirantuuri ajal liivlaste, karjalaste ja vepslaste keeletava jälgimisega. Peaaegu nelja aastakümne jooksul läbis ta hoolimata ilmast jalgsi või jalgrattal sadu ja sadu peamiselt Lääne-Virumaa küla- ja metsateid, et jõuda keelejuhtideni. Tulemused on aukartustäratavad. Oma kohanime- ja murdekogudega osales ta kõigil Emakeele Seltsi keeleainestiku kogumise võistlustel aastast 1964, pälvides kolmel korral eriauhinna, 52 korral esimese auhinna. Ta on meie suulise keelevara kogujate esireas Hella Keema, Andrus Saareste ja Salme Tanningu kõrval, eesti kohanimekogujate seas aga oma ligi 104 000 nimesedeli suuruse andamiga suveräänne liider. Eduard Leppiku kirjapandu pole väärtuslik üksnes keeleliselt, vaid ka asustusajaloo, kultuuriloo, loodusgeograafia, maastikulise teisenemise ja muu poolest.

Eduard Leppiku päratu suurest kultuuriloolisest ja kodu-uurimuslikust arhiivist on trükis ilmunud ligikaudu 50 nimetust, sh „Väike-Maarja Põllumeeste Selts” (1996), „275 aastat üldhariduskooli Väike-Maarjas” (1998), „Lääne-Virumaa kirjanduslikke objekte”, elulooraamat „Minu raamat” (2004), „Neeruti kandi saunad ja saunakülad”, „Krimmi eestlased”, „Lääne-Virumaa lohukivid” (2006). Kõigel sellel on kultuurilooliselt hindamatu väärtus.

Suur rännumees, koguja ja andja võttis kõike ette sihikindlalt, läbimõeldult ja vaatamata paljudele eluraskustele otsekui kustumatu energiaga. Mis teed, tee ikka rahva heaks – see oli üks ta juhtmõtteid. Selles veendumuses kasvatas ta ka järeltulevaid põlvesid.

24. mail sängitati Eduard Leppik Väike-Maarja vanale kalmistule. Tema avatud raamatu kujulisel hauakivil on tekst: „Hoidke meie ilusat eesti keelt ja kandke seda oma laste ja lastelaste kaudu üha edasi”.

 

Emakeele Selts

Haridus- ja Teadusministeerium

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming