Berk Vaher

 

Merekiri Vaid mõned kuud on möödas sellest päevast, kui X rannale ilmusid nood märgid.

Ühel hommikul olid nad lihtsalt seal, tekitades üleüldist hämmeldust – esialgu vaid X asukates, siis kohaliku ajalehe lugejates, siis Interneti vahendusel juba üle terve maailma.

Kes võis nad ometi nii märkamatult jätta? X oli toona ju küll veel üsna väike ja tähtsusetu kuurort, kuid ometi poleks hulga inimeste ühine sihipärane tegevus rannal saanud silmapaistmatult toimuda. Aga üksi või paarikesi poleks keegi jaksanud neid märke teha – need katsid kogu veepiiri ja X rannajoont oli ometi mitu kilomeetrit!

Eriti kummaline oli aga, et need märgid ei kadunud. Lained ei uhtunud neid ära, nagu muid veepiirile veetud kritseldusi. Otse vastupidi: kõik, mis õhtuks suplejate poolt ära talluti, oli järgmiseks hommikuks alles sama selgelt kui esimesel päeval.

Nende paari kuu jooksul jõudis Xis muutuda kõik – kõik peale nende märkide.

Teooriaid märkide tekke kohta oli nende kuude jooksul tekkinud vähemalt sama ohtralt kui poekesi, mis märkidega kirjatud kaupa pakkusid. Ja nagu kuurordi vanim suveniiripood, nii ka too esimene teooria ei lasknud end teistest ja edukamatest kõrvale tõrjuda. Mis siis, kui see ikkagi oli ainult juhus?

Aga seda ei uskunud enam isegi suurem jagu skeptikuid. Liiga palju ja korrapäraselt oli neid märke liival. Mitmed krüptograafide rühmad olid jõudnud neid analüüsida ja jõudnud kui mitte sarnastele, siis vähemasti teaduslikult arvestatavatele järeldustele.

Ühes nõustusid kõik – see on kiri.

Ühtegi seni teada tähestikku need kujundid ei kuulunud. Entroopia määralt sarnanes tekst polüneesia keeltega, kuid sõnad tundusid jällegi liiga lühikesed, et seda sugulust kinnitada. Dešifreerida ei õnnestunudki midagi.

Ja olnuks arusaadav tekst siis ka tegelikult arusaadavam kui see, mis oli määratud saladuseks jääma? Kas olnuks vähem uskumatu, et meri kirjutab liivale mõnes tuntud keeles?

Ometi oli üha rohkem neid, kes omistasid liivale kirjutatud teksti just merele, mitte tulnukatele ega tegevuskunstnikele. See – kõige absurdsem versioon – tundus ikkagi ka kõige loogilisemana.

Mõistagi ei jõutud ühele nõule selles, kas meri on teksti rannale kandnud nõnda, nagu sajandeid on haakrikku kaldale uhtunud, ikka vaid loksuva vee kombel; või siis on ta tõesti omandanud mälu ja õppimisvõime, arusaamise keelest ja kirjaoskuse.

Too viimati mainitud hüpotees polnudki teadlaste hulgas nii põlastusväärne kui võiks arvata. Juba olid sellegi piires jõudnud välja kujuneda erinevad koolkonnad: ühes oletati, et tegu on siiski mõne praegusajas eksisteeriva keelega; teises eelistati arvata, et kiri kuulub mõnda ammu hävinud tsivilisatsiooni, mille ürikud lamavad ja lahustuvad sügaval merepõhjas; eriti julged pakkusid, et see on täiesti algupärane, mere enda loodud keel.

Ja siis tulid turistid. Ühtäkki oli neid sadu, nad sibasid kummargil veepiiril ja vedisid püüdlikult kujundeid oma märkmikesse või siis ummistasid oma digikaamerad iga viimase kui meetriga rannajoonest. Leidus juba neidki, kes üritasid märke hoolikalt üles kaevata ja karbikeses kaasa võtta. Nemad aga pidid peagi pettuma: liiv kuivas ja märk kadus; kui nad liiva niisutada üritasid, hävitas vesi märgi samamoodi, nagu ta seda igal normaalsel juhul teeks.

Ei läinud ka sugugi kaua aega ettevõtjail taipamaks, kuidas ootamatult tärganud maaniast kasu lõigata. Üha uutelt lettidelt vaatasid vastu merekirjaga ehitud särgid ja rätikud, rihmad ja kleepsud, käekotid ja hiirepadjad…

X oli saanud endale brändi, mis tegi kuurordi kuulsaks üle maailma. Üha uusi ja uusi huvilisi vooris kokku, tuues endaga kaasa kõik selle, mida nad ikka ja alati on kaasa toonud – ent kiri veepiiril ei tuhmunud.

Võib-olla on see seal siiani – nüüd juba vee all, ühtaegu naermas ja nutmas hääletult selle üle, et keegi ei osanud teda lugeda.

Ma vaatan aerofotosid enda ees – aerofotosid X rannast ja paljudest teistest randadest pärast tsunamit. Vaatan ja näen seda, mida ei võinud näha need, kes kõndisid arvutute kehade vahel, leides nende paiknemises vaid määratult julma korrapäratust.

Ent mida mõistan mina sellest nähtust enam kui nemad? Mida tean ma rohkem, nähes kirja seal, kus nemad näevad kehasid?  

 25. juuli 2005

 

Võõras

Olen olnud võõras ühes maailmas.

Uitamine öös – teen seda harva, ilma mingi põhjuseta. Kõrvaltänaval pidurid, kiirendus; kriipiv külmatunne, pakitsus põlvedes, kõhukoopas.

Vilkuvad keldriaknad, kumin. Pidu. Astun sisse.

Tunnen toimuva ära, ehkki kaameraid, režissööri ja produtsenti pole näha. Vaid mõni neoonjas monitorivilk lõputuna näiva labürindi keermeis. Ent esiplaani liikumisrütmid ja käitumisjoonised on küllaldased. Reality show.

Miks mind sisse lasti? Kas arvati, et ma olengi uus osaline, kes pidigi niimoodi tulema – justkui juhtumisi, sealtpoolt umbunud ruumi? Või siis oodati tõelist juhust, lihtsalt kedagi tänavalt?

Sama teeb ju välja.

Noored ja ilusad inimesed – mõnedel tuleb nendena näimine paremini välja, teised mõjuvad seda liigutavamalt. Selles maailmas teab igaüks teiste nimesid nii hästi, et ei mainigi neid – või kui mainib, siis justkui eikuhugi, nii et poiste ja tüdrukute nimed segunevad, ühele vastab hoopis teine.

Totaalne flirt läbisegi. Aga ka totaalne nähvamine. Mind tõmmatakse sellesse ja jäetakse kohe kõrvale, võrgutatakse ja hüljatakse. Pilgeni kehad, elud valmis üle ääre loksuma. Mõni sajab selga kui porine paduvihm närvetavat labasust, teise mõttelagedas küütlemises sähvatab äkitselt Püha.

Miks Püha? Mis selles on? Hardus? Joovastus? Ehk vaid hirmu puudumine. Sest kõikide teiste pilgus on hirm. Rate.ee hirm, Delfi hirm – hirm osutuda eikellekski, jääda eikellekski, hirm saada välja hääletatud.

Selleta silmis on Püha – nagu vist igas ilmas.

Mu huuled on kellegi suul, käsi kellegi paljal kõhul, libisen neidpidi allapoole – siis korraga lõige, katkestus, nähtamatu reklaamipaus, rutakas ümberpaiknemine. Too selginema hakanud nägu ja lähedaseks saanud keha on korraga kadunud – ju siis hääletati välja. Kõik algab uuesti, lambist, välklambist.

Kes seda kõike mõõdab ja mõtestab? Saatejuhti ei paista. Olen mina siis lõpuks sama nähtamatu – lõigatakse mind siit täienisti välja, et jääks vaid kellegi, millegi sekkumine?

Või osutungi mina saatejuhiks?

Eks ole – miks ma pean alati arvama, et kui see kõik siin juhtub minuga ja minule, siis ma olen selle juhtumise kese? Kui samas võin ma juba praegu olla neile nähtamatu, puutumatu, liiga võõra sageduse võnge. Nagu iga teine inimene siin.

Ja mis on siis õigupoolest juhtunud?

Mis siis viimaks juhtus?

Ei juhtunud midagi.

14. jaanuar 2006, Tallinn-Tartu

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht