Benckendorffi lesk pihib Oskar Kruusi sulega

TARMO TEDER

6. mail esitleti Tallinna Kirjanike Maja salongis Oskar Kruusi romaani ?Parunessi pihtimus?, mis jutustab tõsielusündmustest, mis hakkavad hargnema pärast revolutsiooni ja Jäneda mõisniku Johann Benckendorffi salapärast mõrvamist 1919. aastal. Doktor Kruus, kes on see pihtiv paruness ja kes on Johann Benckendorff? Benckendorff on Jäneda mõisa omanik ja paruness eesnimega Maria (aga kutsutakse teda igal pool Muraks) on selle mõisniku naine. Minu romaanis esinevad nad kõrvuti üsna vähe, sest Mura on kogu aeg mujal ja Johann on üksinda oma Jäneda mõisas. Budbergi nime saab proua Maria hiljem, kui ta abiellub Vanamõisa paruni Budbergiga, et saada endale korralikud paberid.

Eestis käis siis juba Vabadussõda. Kas segane sõjaaeg ka teoses kajastub?

Kajastub küll, mainitakse isegi rinde liikumist ja parun Benckendorff ei tea, kuidas Eesti olukord kujuneb. Ta on ärevuses, sest nii enamlased kui ka natsionalistid on mässajad ja tahavad tema mõisa ära võtta. Temal on probleem.

See Johann Benckendorff peaks kuidagi kunagise tsaari salaluure ülemaga seotud olema?

Jah, on küll suguvõsaga seotud. Nad pole vennad, vaid natuke kaugemad sugulased. See kurikuulus kolmanda kantselei ülem on sugulane küll, neil on üks ja sama suguvõsa.

Aga millest see paruness ikkagi pihib, kus ja mis vormis ta seda teeb?

Mul on ta kujutatud niimoodi, et pihib Pariisis Notre-Dame?i katedraalis.

Pihiisale?

Jah, seal on need võimalused, prantsuse paatrid ja preestrid olemas. Mura oskab prantsuse keelt.

Romaani mõõtu arvestades peaks siis pihitama nagu seeria kaupa või peab see pihiisa ühe hooga algusest lõpuni vastu pidama?

Lugeja võiks kujutada, et see isa kuuleb kõiki neid sündmusi, mida romaanis jutustatakse. Aga minu meelest on see romaan konspektiivne, sada lehekülge pikk.

Kui rangelt kirjaniku kujutlus mööda ajaloo rööpaid liigub või läheb fantaasia vabalt lendu?

Ma püüdsin olla ajalooliste faktidega võimalikult kooskõlas. Olen kuidagi Jaan Krossi koolkonna õpilane ja Jaan Kross ju ka alati hoolitseb, et sündmused oleksid vähemalt võimalikud.

Mul ongi siin just selline küsimus, millele te osaliselt juba vastasite: kas võib ?Parunessi pihtimuse? puhul rääkida Jaan Krossi meetodist?

Jah, võib küll minu arvates. Ainult et mina olen napisõnaline, aga Jaan Kross on paljusõnaline. See on kõige suurem erinevus.

Niisiis tunnistate end Jaan Krossi õpilaseks?

Jah, võin tunnistada. Ma arvan, et Jaan Kross on hea õpetaja. Ainult tema ortograafiat ei või usaldada, tema tekstid on kogu aeg täis mõttekriipse, mida ma vihkan.

Teie loominguline CV äratab aukartust: teatrikriitika, kirjandusteadus, artiklid, uurimused, monograafiad, lühiproosa, luule, romaanid, memuaarid, reisikiri, näidendid, mahukas ?Eesti kirjarahva leksikon?. Kas eepos on ka meeles mõlkunud?

Ei-ei, eepost pole ma kunagi tahtnud, niisugust auahnust mul pole ja ma arvan, et mu kõige suuremaks teeneks eesti kirjanduse valdkonnas ongi need kaks kirjandusleksikoni 1995. ja 2000. aastast. Need jäävad veel kümneks või rohkemakski aastaks riiulile inimestele kasutamiseks. Romaanid ja novellikogud on vähem tähtsad.

Aga põhjalik uurimus, monograafia Hella Wuolijoest? Kuidas seda hindate?

Mulle ta meeldib ja olen isegi päri mõne ajakirjanikuga, kes arvavad, et see on minu kõige parem raamat. Kahjuks ei õnnestunud seda soome keelde tõlkida, sest Helsingi ülikooli professor avaldas ka raamatu Wuolijoest ja soome rahvas ei suuda korraga kahte raamatut ühest kirjanikust vastu võtta.

Te kaitsesite pedagoogikaülikoolis magistri- ja hiljem Tartu ülikoolis doktorikraadi, teie sulest pärineb kindlasti üle kolmekümne teose…

Jah, kolmkümmend üks raamatut, nüüd selle viimasega kokku, ning võibolla ilmub veel üks või kaks raamatut enne surma.

Kas võiks teie kui universaalse kirjaniku puhul rääkida ka mingist koolkonnast? Kes on need noorema ja keskmise põlve kirjandusteadlased, kes võiksid jätkata teie poolt sisse aetud vagude kündmist? Kas näete õpilasi, kes jätkaksid teie tööd?

Vaata, see on nüüd kõige valusam küsimus. Kahjuks ei ole mul õpilasi ega koolkonda. Sellepärast ma teengi endale etteheiteid, et kui olin pedagoogikaülikooli dotsent, ei suutnud ma endale õpilasi kasvatada. Mul oleks hädasti vaja õpilasi, kellele pärandada oma kartoteek ja muid materjale, aga kahjuks mul ei ole õpilasi.

Aga nad võivad ju veel tekkida.

No, vähe lootust.

Aga äkki võiks siiski selle intervjuu raames esitada üleskutse, et kes tunneb doktor Oskar Kruusi mahuka arhiivi ja käsikirjade vastu huvi, siis ärge häbenege ja võtke ühendust.

Aga mul on veel üks küsimus. Miks te 1949. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis õigusteaduskonnast eesti filoloogiasse ümber hüppasite?

See oli mu pürgimus, sest ega ma tahtnudki õigusteadust õppida, seda soovi mul polnud. Olen kaks korda Tartu ülikooli astunud, sain juba 1947. aastal edukalt sisse, aga jäin kopsuhaigusse. Mind ei võtud õppetööle, pidin ühe aasta tervist praavitama ja teist korda eksameid tehes oli olukord halvenenud: 25 filoloogi asemel võeti ainult kümme ja nendest kümnest olid pooled juba medalitega. Mina ülejäänud viie hulka ei mahtunud ja et mitte piinlikult koju tagasi minna, astusin siis tol ajal ebapopulaarsesse õigusteaduskonda, kus oli palju marksismi ja advokaatidel polnud tol ajal ka minekut. Pärast esimest semestrit kasutasin võimalust üle minna filoloogiasse. Teine selline noormees oli veel ? tulevane tõlkija ja keeleteadlane Henno Rajandi.

Oma memuaarides olete jätnud mulje, et 1950.-1960. aastatel olite kui mitte just tagakiusatu, siis ikkagi kuidagi tõrjutu. Ometi konsulteerisite noori autoreid, määrasite kassetiluuletajaid, juhatasite kirjandusala Pärnu teatris, andsite välja teoseid. Kas tunnete end ikka allasurutuna?

Ei-ei, ma ei tahaks ütelda, et olin tagakiusatu. Ütleks nii, et ainult mõned uksed olid kinni mu ees. Ja alati ei saanud ka välismaale minna. Näiteks 1984. aastal ei antud mulle luba minna Soome riigiarhiivi Hella Wuolijoe materjale uurima.

Millal te viimati kirikus käisite?

Käisin viimati kirkus Kalju Lepiku matustel, siin Tallinna toomkirikus. Aga see oli matuseprotseduur, nii et siis mitte minu isiklik initsiatiiv.

1990. aastate keskel ja hiljem ka varjunime all ilmunud lühiromaanides olete päris intrigeerivalt kirjutanud seksi teemal. Kas ka ?Parunessi pihtimuses? on seksuaalseid tunnistusi?

On, aga tagasihoidlikumal kujul. Seksuaalsuse motiivid tulevad teravamalt esile romaanis ?Sajandilõpu suvi?, küllap moesuuna mõjul. Aga ma arvan, et seal oli seda liiga palju ja viimases romaanis olen ma juba tagasi tõmbunud. Kuigi see paruness seikles ju mitmete kuulsate ja vähem kuulsate meestega.

Tänan teid ja lõpetuseks nimetan need mõned parunessi mehed: Inglise diplomaat Robert Bruce Lockhart, Maksim Gorki, Herbert George Wells.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming