Avalik kiri

Endel Rihvk

Eesti Kirjanike Liidule, Tallinna linnavalitsusele ja Eesti kultuuriüldsusele

 

 

Mul on tänaseni silme ees mälupilt varasest lapsepõlvest, kus ma istun ühe noore mehe süles, kes loeb mulle ette oma lasteraamatut “Sinine liblikas”. See noormees oli minu ristiisa Karl Ristikivi, kes oli tulnud oma sugulastega hüvasti jätma enne maapakku minekut. Pärast seda ei õnnestunud mul temaga enam silmast silma kohtuda, kuigi me olime kirjavahetuses. Tema surmast sain ma nagu kõik siinpool merd elavad eestlased teada ajakirjanduse vahendusel. Ka seda, et ta põrm puhkab Stockholmi Metsakalmistul. Paraku polnud tol ajal võimalik tema kalmule minna. Peale piiride avanemist otsustasin perega seal ära käia.

See osutus aga keerulisemaks, kui ma arvata olin osanud. Kalmistu peavärava lähedal asuval Rootsi kirjanike ja kultuuritegelaste matmispaigal ega sealsamas paiknevas tuhaurnidega müüris me tema nime ei leidnud. Ka kalmistu administratsioon ei olnud sellest nimest midagi kuulnud. Olukord lahenes, kui palusime arhiivist üles otsida 1977. aasta matuste registriraamatud. Selgus, et Karl Ristikivi on maetud kalmistu 52. kvartalisse. Siis algas meie umbkaudu kilomeetripikkune matk kalmistu kõige kaugemasse serva, kust leidsime tagasihoidliku hauatähise tuttava nimega. Panime oma lille ühe teise närtsinud lille asemele kalmuvaasi ja enne lahkumist vaatasime ka veidi ümberringi. Enamikul kõrval ja lähikonnas asuvatel hauaplaatidel olid kirjapildi järgi otsustades rumeenia-, poola-, bulgaaria- ja serbiapärased  nimed. Jäi mulje, et see kvartal ongi olnud immigrantide matmispaik.

Ehkki Karl Ristikivi on tema võõrsil kirjutatud ajalooliste romaanide tõttu vahel tunnustavalt ka eurooplaseks nimetatud, jäädvustas ta nii nendega kui Tallinna triloogiaga oma nime siiski eeskätt eesti kirjandus- ja kultuurilukku. Seetõttu olen juba aastaid oodanud, et keegi kultuuritegelastest tuleks välja ettepanekuga sängitada kirjaniku põrm kodumaa mulda. Paraku aeg läheb ja kaugel pole enam ei kirjaniku 95. ega 100. sünniaastapäev. Kuna Karl Ristikivi oli eraklik inimene ja lahkus siit ilmast üksinduses, siis ma ei tea, kas ta avaldas kellelegi selles osas mingeid soove. Pealegi oli kodumaa siis, kui ta saanuks seda teha, sellises olukorras, kus tema kojunaasmine polnud mõeldav ei elavana ega ka surnuna. Samas võin kinnitada, et talle kui tundliku natuuriga inimesele tähendas sünnimaa palju. Sellele viitab kas või see, et luulekogu “Inimese teekond” avaluuletuse esimene sõna on “kojuigatsus”.

Inimesena, kes teispoolsusse ei usu, tean, et kirjanikule endale pole enam oluline, millisel kalmistul ja kelle kõrval ta põrm puhkab. Hauad on aga olulised elavatele. Küllap on peale sugulaste ka palju neid kirjandussõpru, kes aeg-ajalt oma iidoli kalmule läheksid, ja kirjandusõpetajaid, kes sinna oma õpilasi viiksid. Kuigi kirjaniku ema ja onu puhkavad Paadermaa kalmistul, peaks meie väikese rahva ühe väljapaistva poja põrmul olema väärikas koht teiste kirjameeste ja kultuuritegelaste haudade kõrval Tallinna Metsakalmistul. Ümbermatmise võiks algatada Eesti Kirjanike Liit ja seda võiks rahaliselt toetada Tallinna Linnavalitsus. Vajaduse korral leiduks kindlasti küllalt palju ka neid eraisikuid, kes sellele ettevõtmisele õla alla paneksid.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht