Artur Vahter 23. II 1913 ? 12. VIII 2004

Eesti Heliloojate Liit

92. eluaastal lahkus meie hulgast emeriitprofessor Artur Vahter, muusikateadlane ja -publitsist, koorijuht ning teenekas pedagoog. Ta sündis 23. II 1913 Virumaal Mahu valla väiketaluniku perekonnas. Juba varakult huvitus ta koolimehe elukutsest, millega peagi liitusid ka nooruki eeldused muusika alal. Need viisidki ta omaaegsesse Rakvere Õpetajate Seminari, kus oli võimalik ennast arendada mõlemal alal. Lõpetanud selle 1934. aastal, astus ta Tallinna konservatooriumi, õppides alul laulmist, seejärel koolimuusikat (lõpetas 1941). Konservatooriumi lõpetamise järel tabas teda mobilisatsioon punaväkke, kus tal õnnestus teenida korpuse kapellmeistrina. Isegi väike eesti meeste laulupidu olevat tema juhtimisel NSVL tagalas maha peetud. Pärast sõda asus ta G. Ernesaksa kõrval tööle meeskoori juhina tollases filharmoonias ja peagi paralleelselt ka J. Variste juhitud Eesti Raadio segakoori abidirigendina, alustades samal ajal ka pedagoogilist tööd Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1947 ? 1966). Juhatades poliitiliselt keerulistel aegadel koguni muusikateaduse- ja kompositsiooni kateedrit, õnnestus tal vältida halvimat ülaltpoolt pealesurutud laostava kaadripoliitika mõeldavatest tagajärgedest.

Samal ajal alustas ta ka oma laiemat uurimistööd muusikaajaloo vallas ja tulemuste publitseerimist. Kõigepealt ilmusid temalt kaks monograafiat (1959. a. Gustav Ernesaksa ja 1965. a. Aleksander Läte kohta), siis teatmelise iseloomuga ?Nõukogude Eesti muusika? (1960) ning seejärel juba kaks ulatuslikumat kogumikku ?Eesti muusika I? (1968) ja ?Eesti muusika II? (1975). Mitmed neist trükistest on ilmunud kas osaliselt või tervikuna ka võõrkeeltes. Palju tähelepanu pühendas Artur Vahter veel ka laulupidude ajaloole, samuti K. A. Hermanni pärandi laiemale tutvustamisele.

Tallinna Pedagoogilises Instituudis juhatas ta muusikapedagoogika kateedrit (1966 ? 1971, aastast 1968 professor) ja kui sama kateeder avati ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1971), juhtis ta seda, kust läks hiljem pensionile.

Ka emeriitprofessori aastatel ei lasknud ta oma sulel puhata, vaid lõimis oma mälestusi erinevatest eluperioodidest (neli ilmunud raamatut). Samasse aega kuuluvad ka tema üsna paeluvalt päriskirjanduse valda pürgivad K. A. Hermanni päevaraamatu lood. Artur Vahteri sadu artikleid ja publikatsioone on isegi raske üles lugeda, kuid neil kõigil oli keerulistel aegadel ja on praegugi oma tasakaalustav roll meie muusikamaastikul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming