Ando Keskküla, uneväljadel

Raivo Kelomees

Eesti inimesed on kõik justkui pereliikmed, kõigile peo peal näha vooruste ja puudustega, nii heas kui halvas. See käib eriti kunstiinimeste „perekonna” kohta. Ando Keskküla puhul pööraksin eelkõige tähelepanu tema tegevusele uue meedia alal. Alahindamata innovatiivsust, mida Keskküla ilmutas 1960ndatel popkunsti, happening’i, 70ndatel hüperrealismiga tegeldes, tundub mulle, et 1990ndate alguseks jõudis tema uudsusjanu oma loomulikku sängi: ta hakkas tegutsema uue meedia, tehnoloogilise ja digitaalse kunsti alal. 1992. aasta alguses sai ta selles vallas esimesena katsetada suures mahus, millest teised kunstnikud võisid vaid unistada: ta kujundas Sevilla EXPO. Keskküla installatsioon koosnes paarikümnest telerist, kõigil Eesti inimeste portreed. Ruumi läbis Jüri Okase kujundatud roostekarva metalltasapind. Kõik telerid olid installeeritud metallvarrastele, mis olid omakorda paigutatud paest moodustatud püramiididesse. Paas koos elektroonilise tehnoloogiaga kujunes Keskkülale 1990. alguses ürgmateeriaks, millest võiks toituda eestlase alateadvus. Pole ülearune meenutada, et tema e-posti aadress oli uni@uninet.ee. See une teema oli nagu teispoolsuse metafoor, inspireerivate uneväljade ruum, mujal olemise seisund – väljaspool siinset ja ärkvelolekut.

Samanimelise installatsiooni esitas Keskküla 1993. aastal Luumi galeriis: videomonitoride, pae ja konstruktsioonide kooslus magava naisefiguuri ja kunstniku endaga ekraanil. Omamoodi oli see ühe kinnisidee jätk: paas kui elektroonilise teose kontseptuaalne toetuspind. Pae kinnisidees ilmneb Keskkülale iseloomulik kõrvalekaldumatu liini ajamine.

1993. aastal kureeris Keskküla Sorosi keskuse aastanäitust „Aine-aineta”. Ingliskeelne vaste oli „Substance-Unsubstance”. Substants ja selle puudumine, mateeria ja mittemateriaalsus. Paigutades need taotlused rahvusvahelisse konteksti, mis paistab praegu hoopis selgemini, kuna kunsti dematerialiseerumisest räägitakse üha enam, astub näituseidee, ka Sirje Helme kaastöö ja kataloogi tekst elavasse diskussiooni tänapäevalgi.

1995. aastal korraldasid Ando Keskküla, Sirje Helme ja hollandlane Eric Kluitenberg konverentsi „Interstanding – Understanding Interactivity” („Interstaatus. Interaktiivsuse mõistmine”), probleemiasetuselt ja ambitsioonikuselt ühe esimestest Ida-Euroopas. Interneti-aktivismi, -kunsti ja filosoofia eredad nimed nagu Esa Saarinen, Erkki Huhtamo, Geert Lovink, Richard Barbrook väisasid Eestit ning arutelud rahvusraamatukogu konverentsisaalis ja Interneti kasutamine viisid nii mõnegi eesti kunstniku esmakordselt kübermaailma. Maksab tõesti meenutada, et Internet, mis on praegu tavaline nagu soe vesi kraanis, oli tollal haruldane, peaaegu nagu pääs kirjanduse erifondi vene ajal. 1995. aastal oli Keskküla interaktiivne projekt „Always” väljas Sorosi aastanäitusel „Biotoopia”.

1994. aastasse jääb Keskküla idee rajada kunstiakadeemiasse multimeediakeskus., Kaastöötajana mäletan, et sai nime ja asukohta mõeldud: kas EKA peahoone või Gonsiori 9? Jäi siiski peamajja, nimeks sai e-meedia keskus, mis varustati Maci-arvutitega. Tol ajal, kui PC-gi oli haruldus, tundus Mac suisa priiskamisena. Vaevalt et tänapäeva disaininõudlik inimene muud kui Maci kasutab. Disainerina oli Ando Keskküla disainitundlik, leppides vaid parimaga.

1996. aastal osales Keskküla São Paulo biennaalil interaktiivse tööga „Kohtumine Endliga”. Vaatajal oli võimalus oma liikumisega Endel püsti tõsta, istuma ja lamama panna. Biennaali pealkiri oli „Kunsti dematerialisatsioon”, mis klapib omal kombel Keskküla enda kureeritud näitusega „Aine-aineta”.

1997. aastal peeti Ando Keskküla kureeritud ja SKKE korraldatud II „Interstanding’u” konverents, mitte küll enam nii uudses kontekstis, kuna uue meedia ja demokraatliku ekstaasiga seotud Interneti areng oli iga aastaga harjumuspärasem. Varasemad videokunsti festivalid kehastusid uue meedia või digitaalkunsti festivalideks. „Interstanding’uga”, kus tegeldi digitaalmeediaga võrgustatud maailmas, oli sama lugu nagu paljude nähtustega Eestis: jätsime osa tehnoloogia- ja isegi kultuurietappe vahele. Meil jäeti vahele videokunstibuum, nagu see oli läänes 1970ndatel. Eestisse jõudis see alles teise ukse kaudu 1990ndate keskpaigaks, kui video muutus digitaalseks. Esteetika mõttes aga pöörduti pigem 70ndate pildi- ja sündmusvaese video poole, sest agressiivsema visuaalsuse oli hõivanud virtuaalne tehnoloogia.

1999. aastasse jääb Keskküla olulisim kunstibiograafiline episood: esinemine Veneetsia biennaalil koos Peeter Pere ja Jüri Ojaveriga. Keskküla „Hinguses” tantsis kaks rõõmsat alasti vanameest, keda vaataja sai oma liikumisega ruumis mõjutada. Installatsioonile oli lisatud sõnaline selgitus neile, kellel ei piisa pildikeelest: Euroopa elanikkond vananeb ja see juhtub aastaks 2050. Nii nagu kolm aastat varasemas „Kohtumine Endliga” on ka „Hinguses” esil sama teema: mehe vananemine, eaga seotud elujõu hääbumine, aga „Hinguses” ka elurõõm.

Silme ette kerkib pilt Ando Keskkülast 2002. aastal Nagoyas metroorongi peale jooksmas: ta läks ühes suunas, mina teises, imestasin veel tema sammu kerguse üle. Seltskond eestlasi oli seal ISEA-l. 2000. aastast tegeles Keskküla ühe partnerasutuse juhina ISEA Eesti osa korraldamisega ja see on olnud suurim Eestis käinud uue meedia üritus, mis toimus 2004. aastal Helsingis ja Tallinnas.

Mõni aeg tagasi tuli temaga ühel Kumu avamisel jutuks elektroonilise jälgimiskunsti teema, mida ta täiendas juhtumistega oma kogemusest: hiljutise uurimise ajal olevat tema mobiili jälgitud, mis oli arusaadav krõbinate ja veidrate helide järgi. Tänapäeval ei pruugigi see olla paranoia. Jälgimisreaalsuse teema oli tema viimaseid huviobjekte, nagu tundus.

Ando Keskküla iseloomustamiseks tuletan meelde 1996. aasta maid, mil sõitsime Vilniusse Prantsuse-Balti videofestivalile. Tal oli interaktiivne installatsioon, mis tuli Vilniuse kaasaegse kunsti keskusse alles püstitada. Pildiliikumine pidi tekkima vaataja sisenemisel ruumi, mille pikkus umbes 7, kõrgus ja laius 2 x 2 meetrit. Viimane tegevus oli ruumi vooderdamine musta paberiga. Minu arvates oli installatsioon valmis, Ando arvates tuli musta paberiga katmist jätkata, kuni sellest saigi tänu abilistele süsimust ruum, mille tagaseinal interaktiivne pilt. Täheldasin, et märkimisväärne põhjalikkus ja maksimalism, aga kas vahel mitte ülemäärane. Talle kindlasti iseloomulik. Omamoodi piirideni ja isegi üle piiride minek. Nüüd siis olemasolu piirideni, unemaastikele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming