AIVO LÕHMUS 21. VII 1950 ? 28. III 2005

Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kirjanduse Selts, Kirjastus Ilmamaa

28. III peatus kirjaniku ja kultuurimehe Aivo Lõhmuse süda. Seda oli karta, sest ta oli kriitilises seisus juba mõnda aega. Ja ikkagi tuleb ka kannatusi lõpetav surm alati ootamatult. Aivo Lõhmus sündis 21. juulil 1950 Põlva mail Ahja jõe ääres. Ta oli lõunaeestlane, kes debüteeris värssidega juba 14aastaselt. Ühelt poolt polütehniline haridus, teiselt poolt Tartu ülikoolis omandatud eesti filoloogia alased teadmised kujundasid Aivo Lõhmusest tundliku ja samas mitmekülgse praktiliste oskustega humanitaari. Kümmekond aastat töötas ta ameti poolest ajakirjanikuna, kõige kauem, tosina aasta jagu, korraldas Aivo Lõhmus Kirjanike Liidu Tartu osakonna majapidamist. See oli tema, kes algusest peale pooldas Kirjanduse Maja tagasitoomist kirjanduse kätte ja tegutses selle nimel, et kirjanduslikul ühistegevusel oleks Tartus oma kodu. Koguni mitu kodu, sest Aivo Lõhmus oli ka üks kirjastususaldusühingu Ilmamaa asutajaliikmeid.

Ealdasa ja Tartu ülikooli kasvandikuna kuulus Aivo Lõhmus noorte kriitikute põlvkonda, mis tõusis esile umbes kolmkümmend aastat tagasi. See oli radikaalide põlvkond ilma anarhiata. Nõudlikuks nii teiste kui ka enese suhtes Aivo Lõhmus jäigi, piirdumata aga üksnes kriitikaga. Tema neli luulekogu, romaan ?Alla orgu ja üle jõe? (1988) ning koos Madis Kõivuga kirjutatud näidend ?Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl? (1987) annavad tunnistust omapärasest ja mitmekülgsest, hea keelevaistuga kirjanikust. Aivo Lõhmuse rohketest artiklitest ja arvustustest annab ülevaate omaette raamatuna ilmunud valik ?Võim ja vari? (2002).

Aivo Lõhmus oli ka innukas tõlkija, kes eriti vahendas soomlasi meile, kuid ka meid soomlastele, ning on avaldanud soomekeelse luulekogu ?Kysymyksiä presidentille? (1991). Tema viimaseks lõpetatud tööks jäi Aleksis Kivi ?Seitsme venna? uus tõlge, mille peatset trükis ilmumist ta kahjuks enam ei näe. Olles küll ühe kultuuri patrioot, oli ta niisiis ka sillamees kultuuride ja kunstialadegi vahel. Itaalias veedetud kuude järel rõõmustas ta paljude vaatajate silmi oma fotonäitusega antiikse Latiumi maastikest. Ilumeel oli Aivo Lõhmusel veres, selle läbi aga ka usk maailma paremaks ja õiglasemaks muutmise võimalusse. Seetõttu pole sugugi juhus, et Aivo Lõhmuse alati tugev sotsiaalne närv kerkis esiplaanile Eesti Vabariigi taasiseseisvumise murrangulistel aastatel avaldatud kirglikus ja sageli poleemilises publitsistikas.  

Meid on nüüd üks vähem, öeldakse mõnikord, kui tuleb teatada kurvast lahkumisest. Loominguga on teisiti, seda vähemaks ei jää. Nõnda on ka Aivo Lõhmuse teoste, töö ja ettevõtmistega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming