Küsib/Vastab

Aili Künstler

AILI KÜNSTLER: Miks tundub ukraina keel venelasele naljakas?


ILJA MAGIN, keeleteaduse bakalaureus, Peterburi
Keeleteema puhul ei saa sageli läbi poliitikata. Ka selle taga, et venelastele tundub ukraina keel naljakas, nähakse põhjusena vene keele domineerimist Vene impeeriumis (tollal, muide, oli ukraina kirjavara trükkimine keelatud). Kui jätta sinnapaika poliitika ja lõbusad kokkusattumused („дитяча шкiра” puhul meenub kohe vene „шкура” ’loomanahk’, аga see tähendab hoopis „детская кожа” ’lapsenahk’), näen puhtlingvistilist põhjust keelte ülesehituses: ühes on kaks stiilitasandit, teises kolm. XVIII sajandil kujundati kirjakeeled prantsuse moe kohaselt: kirjakeeles peab olema kolm stiilitasandit, s.o kõrge luule ja draama, keskmine proosa ja madal komöödia tarvis. Selle retsepti järgi tehti ka vene keel, kusjuures kõrgstiiliks võeti kasutusele hoopis kirikuslaavi keel. Nii et igast sõnast (peale kuu ja päikese) on olemas nii kõrge kui keskmise variant. Lehmvasika/õhvakese ammumise kohta võib öelda „голос молодой коровы”, aga ka kõrgstiilis „глас младой кравы”. Sellises vene keeles on kirjutatud vene klassikaline luule ja nii on see seniajani.
Ukraina kirjakeel loodi (kõik keeled luuakse, mitte ei sünni ise) XIX sajandil, kui moes oli juba romantism ja huvi tunti folkloori ning murrete vastu, keeledki tehti murdepõhjalt. Neis keeltes on kaks stiilitasandit: keskmine ja madal. Suurem osa Ida-Euroopa keeli on just niisugused. XIX sajandil küll ukraina keel naljakas ei tundunud: seda peeti meloodiliseks, iidseks, rahvalikuks.
Nalja hakkas tegema see siis, kui 1930. aastatel hakati ukraina keelde tõlkima suurel hulgal vene poeesiat. Siis selguski, et selles ei saa edasi anda kõrgstiili, milles on väljendunud Puškin, Lermontov ja Tjuttšev. Nende luule kõlab tõlkes madaldatult – kõrgstiil on asendatud neutraalsega. Ka ukraina keeles on vana sõnavara, kuid vene keele võimalusteni iga sõna ka kõrgstiilis esitada ukraina keel ei küüni. Selliseid keeli ongi jidiši kõrval vähe. Paljud „ukraina ütlemised”, mis venelased naljatamisi välja on mõelnud, käivadki XIX sajandi tekstide kohta: näiteks võiks Lenski laulda oma aarias „Паду ли я стрелой пронзенный” ehk „Kas, taplik nool, mu rinda satud?”* asemel proosaliselt „Паду ли я, дрючком пропэртый”, s.o „Ei tea, kas saan noolega pihta?”.
Ent naasen poliitika juurde ja lisan Cato vanemat parafraseerides: ja Krimmi okupatsioon tuleb lõpetada.

Tõlkinud A. K.

* Stiilitasandite tabamine on tõlkijale üks keerulisemaid ülesandeid ega kajastu sageli üksnes ühe luulerea piires ja sõnavalikus. Eesti keeles tunneme seda luule­rida Betti Alveri tõlgituna (Aleksandr Puškin, Jevgeni Onegin. Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 180).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming