Sõda pühaduse vastu

Malle Pärn

Miks me tahame ennast väiksemaks teha? Pole ju tegelikult oluline see, kui palju meid arvuliselt on. Oluline on meie vaimsus. Ja seda meil on, ehkki mitte väga palju. Kaasaja moodne inimene on läinud vaimsuse vastu sõtta. Rumalust on kahtlemata rohkem kui vaimsust, ja see on lärmakam, agressiivsem, nõudlikum, pealetungivam, võimukam. Vaimsus ei nõua maist võimu, sest tema võim on vägevam, loomulikum, Jumalast antud. Vaimsus respekteerib ka teistsugust maailmavaadet, ei tõtta seda ära keelama, naeruvääristama, maha materdama. Vaimsus ei nõua, et kõik inimesed oleksid ühesuguse kuju ja näoga ning marsiksid ühtses rivis ühte jalga. Rumalus nõuab alati endale allumist, ja tõstab kisa, kui keegi temaga nõus ei ole.
Keeleteadlased on nüüd (meilt küsimata) kehtestanud reegli, mille järgi me oma rahvuslikud pühad peame kirjutama väikese algustähega. Niisamuti olulised ajaloosündmused. On see rahvuslik alaväärsuskompleks või teadlik tegevus rahvusliku eneseväärikuse väljasuretamise suunas?
Normaalne oleks, et inimene üksikult ja rahvas tervikuna peaks äärmiselt oluliseks (ja puutumatuks!) seda, mis on paljude põlvkondade jooksul tema esivanemate jaoks olnud PÜHA. Meie keeleteadlased püüavad seda argiseks muuta. Suur Reede, Vaikne Laupäev, Esimene Ülestõusmispüha, Teine Jõulupüha – heakene küll, kui tahetakse pühadus ära võtta, aga puht-keeleliselt tekib ju mõisteline segadus, kui need kirjutada väikeste algustähtedega. Arukas inimene püüab lahti saada sellest, mis on üleliigne, mittevajalik, rämps, mitte sellest, mis on püha. Jaanipäev, Kadripäev, Iseseisvuspäev – ka need on meie rahva jaoks pühad päevad olnud. Ei tohi võrdsustada Jaanipäeva saunapäevaga, laadapäevaga, pesupäevaga, Suurt Reedet sinise esmaspäevaga! Väikse tähega kirjutati need päevanimetused üldnimedena. Näiteks: igal oinal on oma mihklipäev. Võib ka öelda: „No see oli minu jaoks täielik suur reede!” Ja siin tähendab see kujundlikult ristilöömist, mitte seda, et see reede oli suurem kui teised reeded.
Päris absurdne on Piibli kirjutamine väikese tähega. On see mingi üldnimetus või? Rahvusraamatukogu kirjutame ometi suure tähega? Ka Piibel on üks konkreetne raamatukogu, rahvusvaheline pealegi. Nimed kirjutatakse meil ju suure tähega? Nii et ka siin on selge taotlus Piiblit rahva silmis halvustada, temalt pühadus ära võtta. Ometi ei tohiks olla tähtis meie hetkesuhtumine mingisse varem pühaks olnud (või teistele pühaks olevasse) sümbolisse. Nii et kui meil tõepoolest valitseks sallivus, nagu räägitakse, siis kirjutataks meil Piibel endastmõistetavalt suure tähega. Samuti Koraan, Toora, Talmud, Vana Testament, Uus Testament.
Aina ja ikka tuleb tõdeda: uus ei ole alati parem kui vana. Sageli on vastupidi: uuendus liigub primitiivsuse suunas, üheülbalisuse suunas … Teadlane peaks ikka rahvast arukuse poole suunama, mitte ise koos temaga manduma.
Avaldatud lühendatult, kuid sisuldasa muutmata kujul.

Algustähereegleid kommenteerib Peeter Päll: Eesti keeles on pühade ja tähtpäevade kirjutamise reegel püsinud aastakümneid samana, niisamuti pole ka ajaloosündmuste reegli uus sõnastus midagi muud kui äraunustatud vana reegel, mida on rakendatud järjekindlamalt. Mainitagu kaht tähtsat põhimõtet, mis eelneva jutuga seostuvad: 1) suure algustähe esmaülesanne ei ole näidata austust, vaid lause algust ja nimesid, ning 2) reegel peaks olema võimalikult väheste eranditega ja olema üldiselt rakendatav, mitte et kasutaja peaks meelde jätma loendi nähtustest, mida tuleb suure tähega kirjutada. Loendite suurim puudus on see, et see ei laiene uutele nähtustele.
See, et suurtähega vahel näidatakse austust, on selle kujunemise mõttes kümnendajärguline teema. Ajaloost on teada, et suure algustähega markeeriti raamatute ja peatükkide algusi, aegamööda laienes see lausete algusele, aga pühimakski peetud nimesid kirjutati keskajal veel väikese tähega. Nimedele laienes suurtähe komme hiljem ja siin on keeliti üsna erinevat lähenemist, nt saksa keeles kirjutatakse suure tähega kõik nimisõnad ja nimede eristaatus seal välja ei tulegi. On keeli, mille tähestikud ei sisalda suuri ega väikesi tähti (araabia, gruusia, hindi) ja ka seal saadakse hakkama.
Eesti keeles on suurtäht austuse väljendajana taandunud õieti paarile seigale: kirjades kasutusel suurele tähele Sina ja Teie ning mõnele diplomaatilisele kombele (Teie Ekstsellents). Minu meelest on see voorus, et kirjutaja võib üldreeglit rakendades rahumeeli kirjutada tähtpäevade nimetused väiketähega ega pea murdma pead, kas mõni neist püham ei ole kui teised. Kui üheks reegli kriteeriumiks oleks see, kas me midagi austame või mitte, võiks see tähendada lõputuid vaidlusi, sest ilmselt ei pruugi kõik pühaduse teemal mõtelda ühtmoodi. Kes on see tark, kes meile ainuõige tõe ütleb?
Pandagu siiski tähele, et reeglid käivad kirjakeele kohta kõige üldisemas tähenduses. Seekõrval on juba ammu olnud tavaks, et kirikute väljaantud tekstides rakendatakse suurt algustähte laiemalt, kirjutades näiteks Piibel ja Kirik. Minu teada ei ole keeleinimesed selle vastu kunagi protestinud.
Rõhutan, et pühade ja tähtpäevade algustähereeglid on meil kehtinud pikka aega ja mingit kampaaniat suure tähe vastu ei saa täheldada, kui mitte mõtelda selle all aeg-ajalt meeldetuletusi, et eesti algustähereeglid on teistsugused kui nt inglise keeles, kus ka nädalapäevade nimetused on suure tähega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming