Uued sõnaraamatutüübid – uued võimalused ja vanad küsimused

Aili Künstler

Aili Künstler: Õigekeelsussõnaraamat ja seletav sõnaraamat on küllap teada igaühele, kes koolis käinud, ja neid ollakse harjunud kasutama nii raamatuna kui elektroonilises versioonis. Nüüd on pruukimiseks lisandunud selliseid sõnaraamatutüüpe, mida eesti keeles seni pole võtta olnud. Mati Hint: 2012. aasta andis mitu meile harjumuspäratut või uut sõnaraamatut. Mõni – „Eesti etümoloogiasõnaraamat” ja Silvi Vare „Eesti keele sõnapered” – on saanud väärilist tähelepanu, mõni mitte, näiteks Irene Tiiveli „Inglise meel inglise keeles. Keelenäiteid. English Mind as Revealed by the Language” (kõik Eesti Keele Sihtasutus). Viimane on küll puhtal kujul inglise keelenäidete kogu, aga ärgitab mõtteid ka eesti keele ja üldse keele olemuse kohta. Ilmus mulgi sõnastik ja ettevalmistamisel on järjekordne võru sõnaraamat, erialasõnastikest tuleb tähele panna suurt inglise-eesti ja eesti-inglise juriidilise terminoloogia sõnaraamatut (loodetavasti ei hakka see soodustama Eesti õigussüsteemi mandri-Euroopast välja loovimist). On ilmunud uus ÕS ja seegi pole veel kõik. Õigekeelsussõnaraamatut ootasin põnevusega: märksõnades lubati taastada silbivälte traditsiooniline (Elmar Muugi) märkimisviis (nt `kun´st`lik .või re`volver). See on väga mõistlik. Ja sõnavara muutub praegu sama kiiresti kui sovetiseerimise algaastatel.

Nii etümoloogiasõnaraamat kui ka sõnaperede esitus on tõesti pälvinud õigusega palju tähelepanu ja tunnustust: esimese kuulutas rahvas, teise nimetasid Eesti iseseisvuse taastamise järgse aja haridus- ja teadusministrid 2012. aasta keeleteoks. Ei või siiski olla, et neil pole ühtki puudujääki. Kas tuleb mõni kohe ette?

Etümoloogilise sõnaraamatu üks probleem on sõnaseletused, mis tihti on lühendatult või sõna-sõnalt üle võetud autoriteedina käsitatud „Eesti keele seletavast sõnaraamatust”. Kui sõnaseletused viimati nimetatus ei ole kõige õnnestunumad või on mõeldavad eelkõige seda tüüpi sõnaraamatus, siis kanduvad küsitavused üle ka teist tüüpi sõnaraamatusse, mis tegelikult vajaks iseseisvat tähenduse seletamist. Allikmaterjal annab värvi ka uuskasutusele.

Palun selgitage lähemalt, miks ei sobi seletavas sõnaraamatus pakutu etümoloogiasõnaraamatusse, tooge mõni näide.

Näiteks päike on nii seletussõnaraamatus kui ka etümoloogiasõnaraamatus ’Galaktika täht, mille ümber tiirlevad Maa ja teised Päikesesüsteemi planeedid’. Seletus on kohane tänapäevases entsüklopeedias, aga see ei ole etümoloogiline seletus. Mõnigi kord on seletussõnaraamatu mitmest sõnaseletusest etümoloogiat seletama valitud mitte just kõige sobivam.

Kui sobivad on seletava sõnaraamatu vasted seletavatena? Tehti seda ju nii pikka aega.

Ei taha nii suurele tööle etteheiteid teha. Rõõmustab hoopis, et seletustes on ka murdetähendusi: nt nilbe ’libe’; et rott tähendab/tähendas lõunaeesti keelealal hiirt, selle märkimist oodata oleks ehk tõesti liig, pole see ju murde­sõnaraamat.

Mismoodi suhestub õigekeelsussõnaraamat sõnaperede sõnaraamatuga? Kui tihedalt on need omavahel haagitud?

Sama nähtus – kindla allikaga piirdumine – põhjustab ka Silvi Vare sõnaperede mõne vajakajäämise. Selle sõnaraamatu väljatuleku järel lugesin Sirbist Mart Rannuti artiklit „Mida teha keelepuudega?”. Ajaloolises keeleteaduses käib juba aastaid mõttevahetus keeleajaloo ühe põhimõiste – keelepuu – ümber. Seetõttu ootasin, millal Rannut asja juurde jõuab. Ei jõudnudki, sest Rannut käsitles hoopis keelepoliitilist teemat – riigikeele puudulikku valdamist Eesti muulaste (venekeelsete) hulgas. Mis sõna ma ortogrammis keelepuudega otsin ja leian, sõltub sellest, kas morfoloogiline liigendus on keele + puu > keele/puu/de/ga või keele + puue > keele/puude/ga (puue: `puude). Osal eesti keele kõnelejatest võib kõneldud keeles keelepuu mitmuse omastav olla II vältes puudega, aga suuremal osal mitte, ning ortograafias pole erinevatel vältehääldustel nii ehk naa vahet.

Milleks on Silvi Vare sõnaraamat hea? Millist teavet me sealt kätte saame või ei saa?

Silvi Vare sõnaraamat oleks täielik liitsõnamoodustuse sõnaraamat, kui eesti keele liitsõnavara piirduks ÕSis fikseerituga. 2006. aasta ÕSist leiab vägagi eksootilisi puunimesid nagu sükomoorviigipuu, tamarindipuu, hapulaimipuu jpts. Aga mainitud keele + puu ja keele + puue puuduvad, kuigi esimene on üks ajaloolise keeleteaduse põhitermineid juba poolteistsada aastat ning teine igati reeglipärane uusliitsõna, mida Mart Rannut kasutab poliitilise metafoorina, pannes riigikeele mittevaldamise ühte ritta teiste puuetega (arengupuue, kõnepuue jt).

Kui panna need kaks Silvi Vare sõnaraamatu ilmingut kõrvuti – ühelt poolt kõige eksootilisemate puunimetuste esinemine puu-liitsõnades ja teiselt poolt üsna ootuspäraste terminite keelepuu ja keelepuue puudumine, siis kerkib küsimus: miks? Aga seks, et sõnaraamatu materjal pärineb 2006. aasta ÕSist, kus keelepuue ja keelepuu puuduvad, küll aga esinevad kõnepuue ning sükomoorviigipuu. Samal põhjusel leiab Vare sõnaraamatust infotehnika termini failipuu, mille metafoorsusaste on samasugune nagu keelepuul.

Mida annaks sõnaperede materjaliga teha, kuidas seda kasutada?

Keele olemuse üle arutledes on Silvi Vare sõnaraamat hea materjalikogu metafoorilisuse mehhanismi avamiseks. Mingi arusaamine võib tekkida juba, kui need puu-liitsõnad jagada kas või ainult kolmeks: 1) ainult otseses tähenduses kasutusel (männipuu, kasepuu), 2) nii otseses kui ka ülekantud tähenduses kasutusel (mastipuu, emapuu), 3) ainult ülekantud tähenduses kasutusel (sugupuu, keelepuu). Selgub mõni metafooristumise semantiline tingimus: kask on puu ja sellele puu lisamine ei muuda kaske mitte-puuks; seevastu suguvõsa või keelkond ei ole puud ning nendele puu lisamine annab metafoorilise termini, mis on üks keelemärk (nagu koivalgus, Kolumats, padakonn, lepatriinu, karuteene, vedelvorst, kuldlõige, merisiga, silmarõõm, külamadrats, varsakabjad jne), mitte kahe keelemärgi ühte kirjutatud järjend (nagu koitõrje, maamats, rohukonn, suitsuvorst, metssiga, õlgmadrats, kõnepuue jne).

Liitsõnas kahe keelemärgi ühte kirjutatud järjend erineb põhimõtteliselt metafoorses liitsõnas tekkivast uuest keelemärgist. Esimesed sünnivad kokkukirjutamisreeglist, teised kuuluvad keelemärgiloome valda.

Selline võiks olla üks liitsõnamoodustuse uurimise suund ja selle väljund sõnaraamatuna. Kindlasti on ka teisi võimalusi, kuidas liigendada Silvi Vare nimekirju nii, et väljendataks tähendusnihet. Selleks oleks sõnaperede loendis muidugi tulnud arvesse võtta ka tähendusi, aga oleks ülekohtune mitte aru saada, kui ülejõukäivaks see sõnaperede projekti oleks teinud. Kindlasti on Silvi Vare nendest probleemidest teadlik, sest vähesel määral on ta ülekantud tähendusi märkinud.

Kas sõnaperede materjalist leiab lisavõimalusi? Kas seda annab veel kuidagi täiendada?

Teemaks võiks olla ka metafoorilisuse muutumine põhitähenduseks: kas liitsõna (ka ühendtegusõna, sõnaühend) on selle loomise hetkest alates metafooriline või hiljem selliseks saanud? Näiteks võib meil olla mulje, et silma torkama ja silmatorkav on tänapäeval kasutusel üksnes ülekantud tähenduses. Aga hiljuti tuli mul tuttavaid hämaral metsarajal hoiatada, et neile kuuseoksad silma ei torkaks – kuusetüvest turritavad kuivanud oksad algavad just silmade kõrguselt. Ühendverbide ja nende vormide käsitamine kas sõnaühenditena või sõnadena-keelemärkidena jääb probleemiks: silma torkama saab justkui olla mõlemat, aga silmatorkav on juba puhtalt metafooriline.

Kasutajal (näiteks õpetajal) on õigus saada vihjeid, kuidas seda suurt sõnavarakogu kasutada, sest sõnatuletuse kirjeldust sõnaperede raamat ikkagi ei asenda. Ma saan sealt küll kätte kõik ÕSi sõnad, milles esineb näiteks komponentsõna puu, aga kui ma tahaksin saada täisloendi ütleme sta-liitega tegusõnadest või ur-liitega nimisõnadest, siis seda ma ei saa. Võib-olla saab sõnaraamatu elektroonilist varianti täiendada programmiga, mis annaks täispildi ka tuletusliidete (ja nende kombinatsioonide) osast fikseeritud sõnavaras. Esialgu jääb aga Robert Hinderlingi eesti keele pöördsõnaraamat väga vajalikuks.

Sõnaraamat ei tohiks jätta muljet, et seal on sees kõik eesti keele liitsõnad ja osissõnade liitumisjärjekorrad. Eesti keeles on liitsõnamoodustus äärmiselt vaba ja produktiivne väljendumismoodus ja selles osas võrreldav näiteks saksa keelega. Kummaski ei ole võimalik anda liitsõnade (ega ka tuletiste) ammendavat loendit.

Kahjuks pole Silvi Vare kasutanud ÕSi hääldust täpsustavate lisa­mär­ki­dega ortograafiat, vaid kõige tava­lisemat igameheõigekirja, mis jätab lahtiseks välte ja palatalisatsiooni (sama puudus on möödunud aastal ilmunud etümoloogilisel sõnaraamatul). Seetõttu jääb varju vältenihke süstemaatilisus sellistes tuletistes nagu meisterdama, pahteldama, pulbristama, suhkurdama, suhkrustama, suhkrustuma jne. Puuduv palatalisatsioonimärk paneb pun=u ’punane veis’ häälduslikult punumisega (mitmes tähenduses) kokku. Jne.

Miks võtsite eesti sõnaraamatute hulgas jutuks ka Irene Tiiveli sõnaraamatu „Inglise meel inglise keeles”?

Irene Tiiveli sõnaraamat võib anda kasulikke vihjeid, kuidas Silvi Vare sõnaraamatut kasutada keele huvita­vaks tegemisel. Muidugi on Tiiveli sõnaraamatul ka iseväärtus – kaaluda võiks sellise mudeliga sõnaraamatut ka eesti keele jaoks.

Irene Tiiveli valitud lausekatked näitavad hästi keele metafoorilist iseloomu. Peaaegu igas väljendis on mõni sõna, mida pole kasutatud otseses tähenduses, isegi kui väljend tundub olevat otsene, mittemetafooriline. Näiteks väljendites It is downright ugly ’See on otse inetu’ ja It is downright unjust ’See on otse(joones) ülekohtune’ on nii downright kui ka eesti otse(joones) metafoorilised (aga kui downright tõlkida lausa – kuidas on siis?).

Mis sõnaraamat see õigupoolest on ja mille poolest võib see eestikeelsele kasulikuks osutuda?

„Inglise meel inglise keeles” on sõnaühendite sõnaraamat. Sõnaühendite järjestus alfabeetilisuse põhimõttel on lihtne, aga katsetada võiks ka kuidagi teisiti. Lausealgusi It is … on üle kümne lehekülje, mõned neist on lühikesed sõnaühendid, mõned pikad täislaused. Mõned tähenduselt sarnased lausealgused satuvad lähestikku, näiteks It is common knowledge ja It is commonly thought, aga selline lähedus sõltub sellest, kui mitu sõna on fraaside või lausete alguses ühised. Kui ingliskeelsetele fraasidele ja lausetele juurde mõelda eestikeelsed vasted, siis märkame lause- ja fraasitasandi näidetes keelte struktuuri erinevusi, mida tavaline sõnaraamat ei näita.

Sellise loendi väärtus on ka selles, et esitatakse tavalisi ja vajalikke väljendeid, mis seletavas sõnaraamatus võivad jääda mängust välja. Üsnagi suurtes inglise keele seletussõnaraamatutes ei pruugi te leida näiteks väljendit It is clouding up (Tiivelil lk 192) ei cloud ega up all ’Pilvitab’ või ’Taevas läheb pilve’. Selles suhtes on Johannes Silveti ja Paul Saagpaku eesti-inglise sõnaraamatud paremad isegi mõnest inglise seletussõnaraamatust. Aga ka Irene Tiiveli sõnaraamatu puhul võib küsida, miks samale leheküljele, kus on It is clouding up pole mahtunud It is clearing up ’Selgineb. Või siis: miks eesti õigekeelsussõnaraamatus on olnud pilvitama omaette märksõna, aga pilve minema on ainult pilvitama seletus?

Need näited viivad mõttele, et ühendverbide käsitlemisel on uued algatused teretulnud ka eesti sõnaraamatutes. Ei ole päris arusaadav, miks ühendverbe (eriti metafoorilisi ühendverbe) ei käsitata kõigis sõnaraamatutes kokku kuuluva keelemärgina. Praeguses tavapraktikas on selliste verbide või nende vormide esitamine sõnaraamatutes ebajärjekindel: silma torkama on õigekeelsussõnaraamatus märksõna, aga värvi näitama mitte.

Ei ole karta, et sõnaraamatutöö otsa saab. Uued lahendused materjali esitamisel ja tõlgendamisel ootavad leidmist-avastamist.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming