Vepslastest veidi teistmoodi

MARJE JOALAID

Juunis tähistatakse Ojati (vps Ajät´) jõe ääres Vidlas vepsa Elonpu (Elupuu) püha. Esimest korda peeti seda Vidlas ehk Vinglas Leningradi oblastis (nii ta on: linn on Peterburi, oblast Leningradi) 1987. aasta14. juunil, edaspidi igal aastal lähimal nädalavahetusel. Iseenesest on ju tore, et vepslastele on välja mõeldud neid ühendama mõeldud püha. Kahjuks kogunevad pühitsema eelkõige ümbruskonna külade elanikud, kaugemalt ei jõuta kohale halbade ühendusteede tõttu. Karjala Vabariigis Äänisjärve ääres Šoutarves ja Vologda oblastis Päžares ongi juulis oma Elonpu-praznik, nii et ühisest pühast pole kahjuks juttugi. Tegelikult vepslaste usundis elupuu-kujutelm puudub, see on pärit piiblist, sellele viitab ka püha arhailine venekeelne nimetus Древо жизни. Kui omaks on veel külades elavad vepslased püha võtnud, ei oska öelda.

Meenub juhtum Lõuna-Vepsa Sodjärve külastu pühal suŕ pühäpäiv 21. juulil. Püha on alati olnud tähtis külaelanikele ja ka ümberkaudu. Kogunetakse kohupiimatoitudega, mis jagatakse hiljem küla vaestele, endise kabeli (časouń) juurde, kus hiljem oli juba ammu suletud külapoe ladu, ja põletatakse ikooni ees küünlaid kabeli ukse taga trepil. Sealt minnakse ikooniga järve äärde, mille järgi on külastugi oma nime saanud, ja pestakse ikooni. Püha vett võetakse pudelitega kaasa, et pere või ka loomade haiguse puhul neid üle piserdada. Paljud lähevad jalgupidi vette, kuid on ka rituaalselt suplejaid, kes seda eelmisel aastal paranemiseks tõotanud on. Tõotada võib eri astmel suplust, kuid eriti rasketel juhtudel supeldakse üleni ja alasti.

Tollel aastal olid Boksitogorski rajooni­keskuse kultuuritöötajad võtnud püha korraldamise enda kätte. Eesmärk oli ju üllas, aga kahjuks ei arvestatud eriti vepsa traditsioonidega, vaid korraldati üks korralik tänapäeva pidu ja muidugi vene keeles. Kohale oli siiski kutsutud ka papp (nõukogude ajal viis tseremoonia läbi ümbruskonna tuntuim nõid). Papp oligi asja juures kõige hullem. Kõigepealt tuli ta päev hiljem ning selgitas tseremoonia ajal vepslastele, et see on iidne vene püha, ja suunas pühitsemise „Meie Venemaa eest Afganistanis langenuile“. „Наша Россия,“ ei väsinud ta kordamast, unustades täiesti, et on vepsa külas. Vaevalt see talle teadmata oli. Pidu oli tegelikult vägev: muusika möirgas ja rahvast oli palju, sest kohale olid sõitnud väga paljud küladest ära kolinud vepslased. Pidutsejate hulgas oli ka palju neid, kes olid vepslastega seotud vaid abielu kaudu. Kõik tundus ju väga tore. Kui järgmisel päeval vepslasi küsitlema asusin, et traditsioonide nüansse teada saada, sain ikka sama vastuse: „Ma ei tea, ma ei käinud peol.“ Kui ekspeditsiooni pildid tehtud said, mõistsin, et kohalikud tõesti ei käinudki peol. Peol oli küll vepslasi, kuid üksnes need, kes olid külast juba ära kolinud ja nüüd ekstra kohale sõitnud. Muidugi võtsid nad siis sellest ka osa, kohalikud aga lihtsalt ignoreerisid kogu püha.

See ignoreerimine on võib-olla vepslased tänasesse päeva toonudki. Ühe vepsa mehe lapsepõlves oli lahkutud vaikselt külast, kui külla tuli võõras, eriti kui ta oli mustades riietes. Laste ülesandeks oligi teatada lähenevast võõrast. Teada on fakt ka teiselt osapoolelt. XX sajandi algul kirjeldab geograaf A. Kolmogorov, kes kirjutas vepslastest isegi monograafia, mis küll kahjuks I maailmasõja segaduses autori surma tõttu kaduma läks, et kui nad vepsa külla jõudsid, oli küla täiesti tühi. Mõningaid märke elutegevusest siiski oli, näiteks ahjus podisev supipott. Eks pagetud külast ka maksukoguja eest; alepõllundust harrastavad vepslased oskasid oma põllud ilmselt metsade vahele hästi ära peita. Eriti Lõuna-Vepsa maksuraamatud 1496. aastast näitavad äärmist vaesust: koormiseks on mõnel mehel ainult üks jänes.

Tõrjumistaktikat kasutati ka nõu­kogude ajal. Kord küsis minult üks noor vepslanna: „Kas sa arvad, et Sodjärves on nõukogude võim?“ ja rääkis, kuidas külla olid tulnud kalakaitseinspektorid, kes tahtsid vepslastel nende kodujärves, kus nad iidsetest aegadest kalastanud olid, selle ära keelata. Vepslased lubasid aga inspektorid järve neile kallite kalade juurde saata ja nood taandusid.

Vahel on tõrjumine isegi ülepaisutatud olnud. Kui nõukogude aja lõpul käisid ukrainlased, vepsa keeli hohlad, vepsa metsi maha võtmas, olid majad kindlalt lukus. Üks ukrainlane küsis meie käest, kas vepslased meiega räägivad, sest teda huvitas vepsa keel. Vepslastelt tal seda kuulda ei õnnestunudki, aga ta käis meie ööbimiskohas lindistusi kuulamas.

Tänapäeval kahjuks võõraid enam edukalt vältida ei saa. Eks sel põhjusel vepslaste rahvaarv ka nii kiiresti vähene. Ametlikud rahvaloendused näitavad küll rohkem tendentsi. Põhiliselt on ära toodud Karjala Vabariigi vepslased, sest seal on nad ametlikult tunnustatud rahvaste hulgas, erinevalt Leningradi ja Vologda oblastist. Seetõttu on vepsa kultuurielu Karjalas palju elavam.*

Nõukogude Liidu ametnikud olid otsustanud, et vepslasi ja paljusid teisi rahvaid pole olemas. Leningradi ja Volog­da oblastis ei märgitud passi rahvuseks vepslane ega arvestatud neid vepslastena ka 1970ndail rahvaloendustel. Seetõttu langes vepslaste koguarv ajavahemikul 1959–1970 16 000-lt 8000-le. Vepsa vähene intelligents tegi aga kõva propagandat ja nii suurenes rahvaarv 1989. aasta rahvaloendusel 12 500ni.

Vepslasi on Eestis küll vähe, kuid siingi näeb ebaloogilisi kõikumisi: 1959 – 20, 1970 – 31, 1979 – 23, 1989 – 37, 1997 – 27, 2011 – 54. Vaevalt et vepslaste arv on migratsiooni tõttu kahekordistunud, küllap on tegemist eneseteadvuse tõusuga. 1989. aasta rahvaloendusest ongi teada, et osa vepslasi jäi vepslaseks märkimata. Peale Tallinnas ja Ida-Virumaal elavate vepslaste on rahvaloenduse andmeil kõik Karjalast pärit. Vologda oblastist on Tallinna ja Viljandisse elama asunud paarkümmend vepslast, kes üksteist tunnevad, omavahel suhtlevad (küllap mitmes keeles, muidugi oskavad nad ka vepsa keelt) ja on siia elamagi tulnud üksteise eeskujul, kuid rahvaloendusel sai neid kirja ainult kolm. Vähemalt üht sealt pärit vepsa naist on rahvaloendaja keeldunud vepslaseks märkimast, kuna passis seisis venelane, ta õel õnnestus end aga vepslasena kirja panna. Naiste endi arvates oli põhjuseks, et teine õde elas Dvigateli majas. Veel on teada, et loendusandmeis puudub üks Tartus elav vepsa naine, kuid kindlasti oli neid rohkemgi.

Vepsa keel on läänemeresoome keelte hulgas oma arhailisuse poolest olulisel positsioonil: puudub astme­vaheldus, kaashäälikud on paremini säilinud. Seega peame ka eesti keele uurimise seisukohalt soovima vepsa keelele pikka iga. Oht on muidugi segaabielud, mis panevad järeltuleva põlve eelistama vene keelt.

Aga keegi ei taha surra, isegi keel mitte. Viimaste liivlaste ja vadjalaste hulgast kerkib ikka aeg-ajalt esile mõni uus keelekõneleja. Kuna vepslasi on siiski veel tuhandeid, on ka väike lootus, et keel jääb püsima.

* Jaak Prozes, Oma rahvale pühendatud elu. Intervjuu Zinaida Strogalštšikovaga. – Sirp 27. II 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar