Veidi valge härja juttu

Kristi Salve

Valgõ härg. Kats tosinat seto jutust (ja üts viil liisna). Seto- ja kiräkeelitside pildikirjuga DVD. Kokko pand´ Risto Järv, toimõndanu Paul Hagu ja Risto Järv, Pille Niine kujundus, Juka Käärmanni savikujuq. Eesti Rahvaluule Arhiivi DVD filmiq. Tekstid pand´ kiräkiilde Risto Järv, tõlgõ inglise kiilde Ene-Reet Soovik. Välläandja Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut, 2009.    „Ah, ära aja musta härja juttu” oli minugi lapsepõlvekodus käibel tõrjuva repliigina tüütu, tühise, segase, tõepõhjata, ühe sõnaga kõlbmatu jutu kohta. Ärgem siis tõesti rääkigem musta härja juttu, vaid võtame kõne alla hoopis valge härja. Nimelt kannab äsja ilmunud Risto Järve koostatud setu muinasjuttudega DVD pealkirja „Valgõ härg. Kats tosinat seto jutust (ja üts viil liisna)”. Leidlik ja vahva, loob see kohe hea meelestuse lugude ja jutustajatega tutvuse tegemiseks. Samas suunas mõjub ka plaadiümbrise ja tekstivihiku isemoodi ilus kujundus. Aga selge see, et DVD ei ole tehtud kauni karbi ja ka mitte  tekstivihiku pärast, mis on küll lausa omaette teaduslik väljaanne tüübinumbrite ja ingliskeelsete sisukokkuvõtetega. Raamatu tegemiseks oleks saanud vähese vaevaga leida palju paremaid jutustajaid ja uhkemaid muinasjutte. Ka helikandjad oleksid võinud pakkuda märksa esinduslikuma valiku, kuigi kirjapanekutega võrreldes oleks see juba ahtam olnud.

Jah, pole parata, muinasjutud kaovad, kuigi ju folkloor tervikuna ilmutab ennast tänapäevalgi uute nähtustena, mis võivad olla elujõulised, aga samas lühiealised. Muinasjutud on vanad ja vägagi visad, mida tõestab ka „Valgõ härg”. Juba möödunud sajandi seitsmekümnendatel näis, et nüüd on tegu viimase jutustajapõlvkonnaga, kuid selgub, et see arvamus oli siiski ennatlik. Toonaste ja lähiaastate salvestuste vahe on ometi suur. Eelmisel sajandivahetusel, samuti ka XX sajandi esimestel kümnenditel sündinutel kuulus ju muinasjuttude vestmine, jutuste ajamine, veel igapäevaellu. Nad said üht lugu kuulata korduvalt, ka mitmes esituses ja hiljem ise edasi kõnelda, mis on väga oluline meeldejäämise tagaja. Praegusel plaadil on suurema osa juttude puhul paraku tunda, et see on küll kunagi kuuldud, kuid vahepeal unarusse jäetud. Pole imestada, kui  loo mälusügavikest väljaõngitsemisel on kaasa tulnud sootuks teise jutu motiive või on midagi süžee arengu suhtes olulist puudu jäänud, aga otsad on suurema või väiksema osavusega kokku jätkatud – ja asi toimib. Ilma naljata, muide.

Kui ei teaks, ei oskaks enamasti kahtlustadagi, et selline tervik on pelgalt hädalahendus. Ning eks niimoodi olegi ajast aega kujunenud redaktsioonid, stabiilsed kontaminatsioonid jms. Mõnigi kord võib märgata, et jutustaja jõuab õige järje peale – ja siis ka justkui tasuta kaasandena õige keele peale – tänu vormelitele. Mihhail Kooser Tiirhanna külast on hea näide, kuidas  vormel viib vormeli juurde, ja see hoiab ka keele puhtana, sest muidu kannataks rütm. Keel ongi omaette mõtlemiskoht. Aleksandra Leppoja näiteks on sündinud 1935. aastal ja kahtlemata oli ta esimene keel setu keel, milles ta kuulis ka muinasjutte, ent kirjakeelega koos või selle kõrval on muutused haaranud ka stiili. Tema jutte on helilindistanud juba 1972. aastal Eha Viluoja. Tollal olid meie mikrofonid suunatud ikka eelmise sajandivahetuse põlvkonna poole, nii et 1935. aastal sündinud jutustaja oli erand. Loomulikest pärimuskandjatest  on ta noorim ka praegusel DVD-l, kus ta jutustab muinasjutu „Laulev puu” („Sysar kandlõs”). Aga kui varasemal helisalvestusel alustab ta lühikese sissejuhatuse järel marjaminekuga, siis nüüd on ta poetanud algusse: ütel ilosal hääl päiksepaistelisõl suvõl …

Suurem osa jutustajaid on Aleksandra Leppojast vanemad, aga kui muutunud või lausa vahetunud on mõnegi keel! Eks ole ju arvata, milles on põhjus: televisioon, noorema sugupõlvega suhtlemine – need ju võivad olla eriti püüdlikult kirjakeelsed. Selline vilunud esineja nagu Veera Hirsik on jälle võimeline  olnud eri keelekujusid lahus hoidma ja rahvaluulekogujatele andma, mis rahvaluulekoguja kohus. Terje Lillmaa, kes sobiks eakamatele jutustajatele ehk lapselapseks, on ennast jutustajaks koolitanud. See hakkab silma ja kõrva kohe, selleks pole vaja oodatagi lõpuni, kassikesest ja kanakesest pajatava „liisna looni”, mis mängitakse ette lausa nukulavastusena. Küllap sellise traditsioonilisest jutuvestmisest avalikult eemaldunud esitusviisi pärast ka see eraldamine. Ja pole midagi öelda – selline nukumäng on täitsa tore, küllap sobiks seda esitada niimoodi kogu võru murdeala lastele.

Terje Lillmaa keel paistab olevat orgaaniline uuem võru-setu kõnekeel. Kustkohast ta oma repertuaari on ammutanud, seda teab tema, võib-olla on ta usaldanud oma repertuaari päritolu ka salvestusmeeskonnale, aga meie võime ainult oletada, et midagi on ta ehk vanaemalt kuulnud, midagi lugenud. Kauksi Ülle kui Võrumaalt pärit inimene on täiesti kindlalt tuginenud kirjanduses avaldatule, kuid samas sellele lähenenud vabalt, mitte sõnasõnalise reprodutseerijana. Seetõttu on esitus elav ja üsna lähedane loomulikule. Jah, see keel! Mõni nähtavasti taotleb üpris edukalt kirjakeelt,  aga jutu käigus juhtub sekka ka setupärasusi – niisugune on näiteks „Söepuder”. Teistel jälle eksib sekka põhjaeestilisi sõnu ja vorme. Huvitav on asjaolu, et lõunaeestlastel, eriti võru ja setu jutustajatel on nagu teatud sund kasutada kirjakeelseid vasteid selliste sõnade puhul, mis tuntud küll igale põhjaeestlaselegi. Need omamoodi tunnussõnad on koolma-verb oma tuletistega, kikas, susi ja mõni muu. Muidu toredas „Söepudru” jutus hoiab algus väga tugevalt kirjakeele poole, ja veel viimase vaatuse algul, kui nii võib öelda, mängib veli surnut, aga üha enam hoogu sattudes läheb jutustaja õige keele peale ja lõpetab  vormeliga: ja omma täämbätse pääväni ynnelikuq, kui olõ-i viil är koolnuq. Olõt sa nännüq valgõt härgä? Kui ei, siis soovitan küll tingimata vaadata-kuulata.

Hoolimata mõnest eespool leiduvast irisemisest, tundsin sellest ka ise täit rõõmu, aga suurem osa inimesi pole rikutud igasuguste eelteadmistega ja minu märgatud puudusi nende jaoks ei olegi. Võib ka olla, et minu kõrvus olid varem sisse loetud süžeelt terviklikumad, puhtamas keeles ja paremini esitatud setu muinasjutud toetavaks taustaks, nii et DVD-lt kuuldud-nähtud esitus sai neilt mingi hõllandusliku kullakuma.  Oletan, et kõige tänulikum kuulajas-vaatajaskond ongi inimesed, kes muinasjuttudega ja sealhulgas setu jutus’tega sinasõbrad. Muidugi pakub see rohkelt äratundmisrõõmu neile, kes samasuguseid või veidi teistmoodi kõneldud jutte on kunagi oma vanaemalt-vanaisalt kuulnud: „Kae no sis! Mu vanaimä kõnel iks, et paabakene hiit viha rebäsele persehe, tuust sai hand!”.

Võib ette kujutada niisuguseid repliike eakate kuulajate suust, kelle lapselapsed, võib-olla isegi lapselaste lapsed on läikiva kettakese masinasse pannud. Aga lapsed? Kardan küll, et rahulikult – paremal juhul – või  lausa kramplikult jutustatud lood, kui need isegi keele poolest mõistetavad on, ei suuda televiisori ja arvuti pakutava meelelahutusega võistelda. Võib-olla vaataksid nad seda kunagi kauges tulevikus tänulikumalt, kui kiiresti vilkuvad ja vahelduvad pildid ekraanil pole enam silmadele vastuvõetavad ja kui meel igatseb midagi pidet pakkuvamat kui meelelahutustööstuse tooted. Aga igasugune ennustamine on tänamatu. Mõelgem vaid, milliseid muutusi on kogenud kas või „Valgõ härjä” vanemad esitajad: sündinud Eesti Vabariigi algusaastail muust riigist järsult eristunud Petserimaal, kus nende lapsepõlve kuulus nii iidne muinasjutuvestmine, aga ka kooliminek ja uue keele õppimine, siis juba nii traditsioonilised kirmaskid kui ka modernne seltsitegevus, emadele tundmatute laulude laulmine ja omaksvõtmine – ja siis okupatsioonid, sõjad, kolhoosid, inimeste väljarändamine kodukohtadest, uued algused. Kas nemad või nende vanemad-vanavanemad oleksid osanud ennustada tänast olukorda?

Tegijad on oma töö teinud, väljaanne on valmis, vastuvõtt ei sõltu neist.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming