Vanaemade kool

Evar Saar

Täna algab Vastseliina kihelkonnas Oraval 21. Kaika suveülikool. Küllap on neist kahe aastakümne jooksul Sirpides ennegi juttu tehtud. Kas võru liikumises on aga midagi uut? Peamine muutus on see, et võru asja on omaks pidama hakatud. Võti, mis avas võrukeste südamed, oli kindlasti „Uma pido”. Laulupidu – selle peale võib alati kindel olla, kuid oluline osa on olnud ka teistel sündmustel ja värvikatel isiksustel. Igatahes oli Kaika suveülikool juba tunamullu (Räpina kihelkonnas Ruusal) teistsugune kui veel aastakest seitse tagasi. Vahepeal  võis küll tunduda, et sellest on saanud üks järjekordne alternatiivkultuuri üritus. „Karvased ja sulelised” üle Eesti võtsid Kaika oma kalendrisse, käisid ja nautisid aktivistide põlevaid silmi ning iseenda meeletult vaba olemist. Loenguid kuulas neil aastail nii 20 inimest kahesajast.

Viimastel kordadel on suveülikooli pingis näha olnud järjest rohkem kohalikke elanikke, kes ootavad eelkõige harivaid ja selgelt sõnastatud ettekandeid. Ka suveülikooli korraldamine on läinud üle kohalike seltside kätte. Tundub, et sellest tegevusest on saanud seeme kohaliku kultuurielu uuendamiseks. Kui sattusin  möödunud laupäeval Ruusale Räpina valla külade päevale, tuli mulle tunne, et see kõik on ju täpselt sama tore nagu kahe aasta eest suveülikoolis: korraldajad pruugivad võru keelt, esinejad on kutsutud võrukeelsed, teemaks kogukonna ajalugu ja publiku küsimustele vastates on võimalik seletada, milliste tähendusmuutuste kaudu sai siinkandiski tavalisest sõnast tsäpendämä ’jupitama, hakkima’ luudusõtsäpendäja ’loodusteadlane’. Mis veel uudist on? Võtame lahti rajoonilehe eelviimase külje ja loeme, kes on surnud. Enamasti on need võrukeelsed  inimesed. Vanal Võrumaal sündivatest lastest hakkab võru keelt kodus kuulma iga kümnes, pessimistlikumate hinnangute kohaselt saab võru keele kõneleja vaid igast viiekümnendast. Loomuliku edasiandmise katkemine on lõunaeesti keele praegune põhiprobleem. Varem pole sellest väga palju kõneldud, sest taktikaliseks eesmärgiks on olnud keele prestiiži parandamine.

Nüüd, kui pärandkeel on inimeste silmis väärtuseks muutunud, võib üles tõsta ka tõelise valuküsimuse: võru keel sureb välja, kui me seda lastega suheldes teadlikult ei kasuta!  Kes saavad võru keele lastele edasi anda? Millised loomulikud motiivid võiksid neid tagant tõugata? Mulle tundub küll, et paljudest meeldivatest eranditest hoolimata ei saa seda teha praegu sünnituseas naised ja nende mehed. Need noored inimesed on ise saanud kodunt kaasa eesti emakeele, nad suhtlevad omavahel eesti keeles, võru keelt on neil vaja läinud vaid harvades rollides. Noore emana, ärevuses kõige pärast, mis võib olla ootamatu ja ebameeldiv, ei riski keegi halvemini suus keelt valida. Viimast juhtub vaid siis, kui võimust võtab soov lapse elu kergemaks teha; see on just vähema prestiižiga keele hülgamise põhiline ajend.

Mul on ammu olnud mõte, et elava võru keele saatuse otsustavad tänased 40 ja pluss eas inimesed, kes hakkavad lähematel kümnenditel vanaemadeks ja vanaisadeks saama. Nende hulgas on keeleoskus hea ja igapäevase kõnelemise harjumus levinud. Oma lapsed, kes sündisid laulva revolutsiooni paiku, jäid küll võru keelest ilma, aga lapselastega võiks ju algusest peale proovida. Vanaemade keele peal on üles kasvanud suurem osa elavatest võru ja setu kirjanikest-kultuuritegelastest, Kauksi Ülle ja Mercaga eesotsas. Järelikult ei saa  niimoodi omandatud keel olla kuidagi vähem väärt kui see keel, mida räägib lapsega ema. Lisaks üllale keele edasiandmise ideele võiks tänased neljakümnesed lastega võru keelt kõnelema panna ka väike, siiani jahtumata kuraas ning protestimeelsus. Vahel on ju tore endale öelda, et ma ei ole selline, nagu minu vanemad, kes kartsid ja kardavad kõike: nõukogude võimu, laste võru keele pärast lolliksjäämist, seda, et kartulisalat sünnipäevalaual otsa lõpeb.

Need noored keskealised, kes Võrumaale pidama on jäänud, võiksid tunda end kahekordselt tugevana: ehitasime  üles Eesti Vabariigi ja jäime paigale urbaniseerumise (loodetavasti) viimases laines. See on uhkus, mida peaks endas süvendama ja mida mu kaasmaalased tegelikult ka rõhutama on hakanud. Võru keele kõnelemine igaühega, kes just ise protestima ei hakka, kuulub loomulikult sinna juurde. Lapselastega võru keeles kõnelemise alustamine on siiski ettevõtmine, mis nõuab suuremat tähelepanu ja enesekontrolli. „Seda peab pidevalt jälgima,” ütles Rootsis elav eesti arhitekt ja luuletaja Hando Kask peres eesti keele kõnelemise kohta. Ka teadmisi on vaja: millal alustada, kuidas reageerida  teiste eitavale suhtumisele, kuidas oleks lihtsam? Oleks hea, kui lisaks Kaika suveülikoolile tehtaks Võrumaale ka üks võrukeelsete vanavanemate kool, kuhu saavad sisse vaid need, kes ei häbene enda kohta tulõvanõ vanaesä või piaaigu vanaimä ütelda.

7. – 9. augustini tegutseb Oraval 21. Kaika suveülikool, kava leiab Võro Seltsi kodulehelt www.voroselts.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming