Vähemusrahvused ja lõimumine – kas tegelik või näiline küsimuseasetus?

Mart Nutt

Enamiku eurooplaste jaoks vähemusrahvuste ja lõimumise (ehk integratsiooni – kuidas  kellelegi meeldib) teema ei haaku. Kuna vähemusrahvusena käsitletakse Euroopa riikides enamasti üksnes põlisvähemusi ja mitte välispäritolu ehk immigrantjuurtega rahvastikku, siis on need rühmad ühiskonda lõimunud niikuinii. Pigem on küsimuse all nende identiteedi kaitse, kuna vähemusrahvuste kultuurijoonte ja keele taandumine ning nende assimileerumine ähvardab ühiskonna sellest rikkusest ilma jätta. 

Vähemusrahvuste kaitsmise huvides on vastu võetud ka kaks Euroopa Nõukogu akti: Euroopa vähemus- ja regionaalkeelte harta ning Euroopa vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon. Vähemusrahvuste kaitsele on suunatud ka paljude riikide siseriiklikud meetmed. Nii on näiteks Saksamaal võimalus õppida koolides lisaks üldisele õppekeelele, milleks on saksa keel, ka sorbi, taani ja friisi keelt. Suurbritannia tunnistab vähemuskeeltena  gaeli (keldi- oti), iiri ja kõmri (walesi) keelt, Põhjamaad saami keelt ja Itaalia saksa ja sloveeni keelt. Teistsugune on olukord välispäritolu rahvastikuga. Nende identiteet kaitset ei vaja, kuna sidemed päritolumaaga on tihedad, see rahvastiku osa kasvab ning omavahel suheldakse tavaliselt emakeeles. Probleem on välispäritolu rahvastikuga hoopis muus: nimelt ebapiisavas lõimituses. Seetõttu on  meetmed suunatud ka välispäritolu rahvastiku tihedamale asukohamaaga lõimimisele, mis avaldub keeleõppes, olustiku ja kultuuri tutvustamises, avaliku elu küsimustega kurssiviimises ja kahtlemata ka lojaalsuse kujundamises, kuna viimane võib osutuda kriitilises olukorras riigi stabiilsuse proovikiviks. Välispäritolu rahvastiku suhtes ei rakendata ka samasuguseid kaitsemeetmeid nagu põlisvähemuste puhul, enamasti ei õpetata  ühiskonna kulul nende emakeelt (näiteks Saksamaal ei ole türgi-, Prantsusmaal araabiavõi Suurbritannias hindi- ja urdukeelseid koole, kuigi neid keeli kõnelevate rühmade arvukus küünib lausa miljonitesse). Nagu teistes Euroopa riikides on ka Eestis nii põlisvähemusi kui välispäritolu rahvastikku. Maailmasõdade-vahelises Eestis oli vähemusrahvuste õiguste kaitse maailma üks eesrindlikumaid. Kultuuriomavalitsuste  seadus andis ulatusliku kultuuriautonoomia vähemusrahvustele, kelle arv ületas 3000 inimese piiri. Selliseid vähemusrahvusi oli Eestis viis: venelased, sakslased, lätlased, juudid ja rootslased. Seadusega võimaldatud kultuuriautonoomiat rakendas neist kaks: sakslased ja juudid. Need vähemusrahvused sellepärast, et nende asuala oli hajutatud ja ühtse asustuse puudumist sai kompenseerida just kultuuriomavalitsuste kaudu.

Venelased, lätlased ja rootslased elasid aga kompaktselt ning ulatuslik kohalik omavalitsus võimaldas neil lahendada oma huvidega seonduvat sellel tasandil ning kultuuriautonoomia ei oleks märkimisväärselt palju juurde andnud. See on muuseas ka praegu põhjuseks, miks venelased ei ole kultuuriautonoomiast eriti huvitatud, kuna nende kompaktne asustus laseb edukalt kasutada kohaliku omavalitsuse hoobasid.  Teatavasti sai Teine maailmasõda ning välisriikide okupatsioon Eesti vähemusrahvustele saatuslikumaks kui eestlastele, mistõttu 1945. aastaks oli mitte-eestlasi Eestisse (kärbitud piirides) jäänud vaid 2,5 protsenti. Enne maailmasõda oli see protsent olnud ligi 12. Ulatuslik sisseränne NSV Liidust, mis algas 1944. aasta lõpul ja vältas kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni, aga ka eestlaste arvukas emigreerumine Teise maailmasõja lõpuaastatel  ja küüditamine NSV Liitu suurendasid aastaks 1989 välispäritolu rahvastiku rohkem kui 35 protsendini. Praegu võime Eestis rääkida umbes 70 protsendist eestlastest ja 30 protsendist mitte-eestlastest, kes omakorda jagunevad põlisuse, rahvusliku päritolu, kodakondsuse jm tunnuste alusel päris mitmesse eripalgelisse rühma. Viimasel põhjusel ei ole kindlasti õige rääkida abstraktsest vene või venekeelsest kogukonnast, vaid  igat rühma tuleks vaadelda eraldi. Paraku ei ole tänapäeva Eestis seda tõika eriti arvesse võetud. Niisiis, lõimimise küsimuses on Eestis probleemid õigupoolest sama laadi kui teisteski Euroopa riikides. Vähemusrahvuste lõimimise küsimust ei eksisteeri, sest nemad kui põliselanikud on lõimunud niikuinii. Võib isegi väita, et Eestis ei ole rahvusküsimus probleem. Välispäritolu rahvastiku,  keda Eestis on viimasel kümnendil hakatud eksitavalt nimetama rahvusvähemusteks, lõimimine on aga jätkuvalt aktuaalne ja, arvestades võimalikku sisserände kasvu lähiaastatel, üha aktuaalsem ülesanne.

Siinjuures tuleks põgusalt peatuda sellel, mida palju kasutatud „lõimumine” üleüldse tähendab ja milline peaks olema selle tulemus. Ega ühtset arusaama selle kohta pole ei Eestis ega ka mujal ja kuulda võib lausa vastandlikke arvamusi, alates väidetest, et lõimumine on sama mis assimilatsioon, kuni seisukohani, et lõimumine ei tähenda muud kui kodakondsuse saamist. Eesti valitsuse poolt vastu võetud lõimimiskavas aastateks 2008–2013 on määratletud lõimumisena protsessi, mille käigus kujuneb ühtne Eesti riigiidentiteet. See on ilmselt üsna hea määratlus, kuid ei ava lõpuni lõimumise olemust. Kindlasti tuleb nõustuda, et lõimumisel  ei saa olla lõpp-punkti, vaid see on ühiskonna terviklikuks kujunemise protsess. Oluliseks lõimumise tunnuseks peaks olema kodumaatunnetus, mis võiks väljenduda näiteks Eesti puhul tõigas, et sidemed Eestiga on tihedamad ja tähtsamad kui sidemed mõne muu maaga ning suhtumises ülejäänud maailma samastatakse end Eestiga, mitte aga mõne muu maa või rahvaga. Seega ei ole kindlasti õige samastada lõimumist kodakondsuse  saamisega ega isegi mitte eesti keele oskusega. Viimane on ikkagi üksnes vahend, mis annab võimaluse Eestis toimuvaga kursis olla, kuid mis ei too iseenesest kaasa kodumaatunnetust ega lojaalsust.

Võib kindlasti nõustuda, et nii mõnigi inimene, kes eesti keelt ei valda, võib olla Eesti riigile tunduvalt lojaalsem kui mõni eesti keelt vabalt kõnelev kuldsuu, kuid siiski ei kujuta ma ulatuslikumat lõimumist ilma eesti keele oskuseta  ette. Kuid lõimumine tähendab eeskätt ikkagi tunnetusliku sideme tekkimist, mitte aga pelgalt tehniliste ja mõõdetavate tingimuste täitmist. Ei saa väita, et lõimumisraskused oleks Eestis kuidagi tõsisem probleem kui kuskil mujal. Hiljuti pidi Prantsusmaal peetama jalgpallimatš Prantsuse ja Tuneesia koondise vahel. Publiku hulgas oli arvukalt Prantsusmaal sündinud, prantsuse keelt vabalt valdavaid  ja Prantsuse kodakondsusega, kuid araabia päritolu noorukeid. Tuneesia hümn kõlas väärikalt, kuid Prantsuse hümni varjutas vilekoor. Pole raske välja lugeda, et nende Prantsusmaa kodanike ilmne sümpaatia kuulus Tuneesiale ja mitte Prantsusmaale. See tõik põhjustas Prantsusmaal nii nõutust kui pahameelt: mida on tehtud valesti ja kas välispäritolu prantslaste lõimimine on üldse võimalik?

Üha teravam probleem on ka see, et islamiäärmuslus ja terrorism kogub kandepinda just välispäritolu Euroopa Liidu kodanike hulgas. Nii et polegi niivõrd põhjust karta islamimaade kodanikke, kes teavad, et ebalojaalse käitumise korral võib neile osaks saada väljasaatmine. Nendele küsimustele on raske vastata, kuid ilmselt ei anna seni rakendatud lõimimismeetodid Euroopas enam tulemust. Kuidas on lood Eestiga? Pole saladus,  et Eesti-Vene jalgpallimatši ajal osa Eestis sündinud ja ka Eesti kodakondsusega mitteeestlasi Venemaa poolt skandeerib. Nii nagu pronksiööl oli kuulda skandeerimist „Rossija!” ja „SSSR!”. Võib kindlasti väita, et äärmuslikke avaldusi teevad vaid vähesed, kuid seda, kuidas käitub enamus, me tegelikult ei tea. Sotsioloogilisi küsitlusi sel teemal ei saa võtta eriti tõsiselt, kuna need annavad vastuse mõõdetavate, mitte aga tunnetuslike  faktorite kohta. Siit küsimus: kas Eestis üleüldse on mõtet vaeva näha lõimimisega, äkki see ei annagi tulemusi ja tegemist on raisatud raha ja energiaga? Ent sellele küsimusele vastates tuleb vastata ka teisele küsimusele: milline on alternatiiv? Alternatiiv on separeerumine, enklaavistumine, marginaliseerumine. Vaateviis, et las erinevad rühmad elavadki eraldatult ja tegelevad lihtsalt oma asjaga, on lühinägelik,  sest lõhestatud ühiskonnas ei püsi status quo, vaid lõhestatus süveneb. Eestis on tänaseks sirgunud põlvkond mitte-eestlasi, kes on sündinud juba iseseisvas Eestis, kuid kelle vähene lõimumine on jätkuvalt probleem. Kui ellu astub veel üks põlvkond, mis on samamoodi suletud oma kehandisse või, õigemini, elab sisuliselt teise riigi meelsusväljas, riskime tõsiselt Põhja-Iirimaa variandiga. Ja veel: ülimalt ekslik oleks näha lõimimises  üksnes Eestis pikemat aega elanud välispäritolu rahvastikku puudutavat protsessi. Aktuaalsemaks võib see perspektiivis kujuneda nende inimeste puhul, kes täna veel Eestisse pole jõudnud. Me ei ela isoleeritud maailmas ning tööjõu liikumine, pagulasprobleem jm laadi ränne puudutab Eestit tulevikuski tuntavalt. Eesti peab olema nende inimeste lõimimiseks valmis, kui me ei soovi tekitada uusi enklaave ja pingeid. 

Seepärast ei ole lõimimisele õigupoolest jätkusuutlikku alternatiivi, ükspuha, kui keeruline ülesanne see ka ei oleks. Paljud võimalused on iseseisvuse taastamise järgse 18 aasta vältel jäänud kasutamata, populistlikud ja hetkelisel kasul põhinevad otsused on nõrgendanud motivatsiooni lõimuda ja teinud sellega Eestile tohutu karuteene. Mitte keegi ei oska öelda, kuivõrd edukas võiks olla lõimimine tulevikus. Kuid oodata, käed  rüpes, et probleemid iseenesest lahenevad, on ilmselge enesepetmine, mis maksab tulevastele põlvedele kurjasti kätte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming