Vadjalased ja vadja keel ei kao veel

HEINIKE HEINSOO

Viimasel ajal on liivi keel ja kultuur leidnud palju kajastamist, Eesti Looduse viimane kaksiknumbergi on täielikult pühendatud liivlastele. Vadja keelega seotud üritusi on olnud vähem, aga teadlasi jätkub nii Eestis kui ka Venemaal, vähemal määral ka Soomes ja Saksamaal. 1980ndatel kõneles ja kirjutas maailma suurim votoloog akadeemik Paul Ariste (1905–1990) mitmel korral, et jookseb vadja keelega võidu – kumb sureb ennem, tema või vadja keel? Tollal oli veel peresid, kus vadja keeles räägiti, oskajate arv võis küündida ehk sajanigi. Ariste piirdus uurijana nendega, kes mäletasid ka kombestikku ja folkloori ning kelle keel oli laitmatu. Minu eesmärgid on olnud teised ja minu nimekirja said need, kes veel mingil määral kõnelesid, hiljem needki, kes küll ei kõnelenud, aga võiksid kõnelema hakata. Rääkijate arv on loomulikult aastatega kahanenud: praeguseks oskab vadja keelt korralikult kolm-neli inimest ja taastumisfaasis on keel ehk umbes kuuel. Minu raamaturiiuli kõige paksem sõnaraamat (üheköiteline) on muide 1824 leheküljega „Vadja keele sõnaraamat. Vad´d´a tšeelee sõna-tširja“ (2013), mille kaanel on kahjuks eksitav viga: „Vadja keel on eesti keele lähim sugulaskeel, mida Vadjamaal kõneleb veel vaid 68 inimest“. Tegelikult on nii, et keegi seda ei kõnele, aga oskab 4–8 inimest. Omavahel ei suhelda vadja keeles vähemalt kümme aastat.1

Lähima sugulaskeele mõistmine pole meile raske: nt eesvokaali ees on k muutunud tš-ks: kivi on tšivi, küla on tšülä jne. Vahel sünnitab keelesugulus ka vääritimõistmist. Soome „pulmasõnad“ (pulmasanat) on üsna laialt teada, aga eksitajaid on ka vadja keeles: kaunid i valkad tappõlivõd ’punased ja valged võitlesid’, lusti tšeeli ’ilus keel’. Keeles on vanemaid ja uuemaid vene laene, üht-teist on napsatud naabritelt isuritelt, vähem soomlastelt (hullu, humalaza), midagi ka eesti keelest. Ega naabrite laenusuhted väga selged olegi. Lõunaeesti keel (võru) erineb eesti ühiskeelest märksa rohkem kui vadja keel, sest see ongi väga vana hõimukeel, vadja keel on aga arenenud põhjaeesti keelealal kõneldud keelest suhteliselt hiljuti.

Vadjamaa, mida pole ühelgi kaardil, on eestlastele kõige lähem sugulaskeele ala. Narvast on vadja küladeni vähem maad kui laevaga Tallinnast Helsingisse. Narvast itta Kingissepa linnani (endine Jamburg) on 25 kilomeetrit ja sealt põhja suunas Soome lahe äärde Lauga jõe suudme lähedale Jõgõperä külani 45 kilomeetrit. Vadja keelt oskab kaks inimest Jõgõperä külas ja ülejäänud kõnelejad on Luutsas (Luuditsa, Luužitsõ) ja Liivtšüläs. Tegelikult pole kaardil ka neid: Jõgõperä on vene keeles Karkolje, Liivtšülä Peski ja Luu(di)tsa Lužitsõ. Roland Randefelti 1992. aastal välja antud Lääne-Ingeri kaardil on mõnel külal lausa neli nime.

Kirikukülana oli Jõgõperä ümbruskonna keskuseks. Peetripäev 12. juulil oli kiriku kaitsepühakute Peetri ja Pauli järgi tähtis püha, mida peeti koguni neli päeva. Kirik viidi ära jõe randa ja tehti klubiks juba enne sõda. Praegu on küla lähedale nõlvale ehitatud uus võimas kirik, mille kullast kuppel särab kaugele. Mitmel kiriku ehitusetapil saabus helikopteriga pühitsemistseremooniale tähtsaid külalisi. Putin siiski mitte, ehkki kuulujutud käisid. See võimas kirik on sadamaehituse jääkprodukt. Vadjalastest ongi ehk rohkem kuuldud seoses Ust-Luga sadama ehitusega. Õieti on sadam rohkem isuri keelealal Soikkola poolsaarel, aga võimas ehitus, mis peaks valmis saama alles 2022. aastal, laieneb aasta-aastalt poolsaarelt ka sisemaale ega jäta mõjutamata lähiümbruses kedagi. Kooli ühiselamust sai hotell, paljudest hüljatud tööstushoonetest samuti, koolimajast ka. Nüüd kerkib Luuditsa küla serva hotell, kauplus ja selle esine on koormatud ehitajatest ostlejate ja nende autodega, tohutute taaravirnadega, mida jätkub peale üleajavate prügikastide ka metsa alla ja mujale.

Kuna vadjalased võeti 2008. aastal Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja, ehitas sadamaehitusfirma 2014. aasta kevadeks vadjalastele ka muuseumi. Töötajad peaks leidma ja neile palka maksma kohalik omavalitsus, seda pole aga tehtud. Aktivistid ei julge omapäi enam eksponaate vastu võtta, sest omaalgatuslikud vadja muuseumid põlesid kaks korda ja enamik asjadest hävis. Pole isegi näilist valvesüsteemi.

Uurija-aastatega kasvasin Vadjamaa ja vadjalastega nii kokku, et mul tekkis tunne: on aeg midagi vastu anda. Tundsin, et olen kogu aeg olnud saaja rollis – keelest ja kultuurist kuni lehmapiima joomiseni välja. Olin saatnud filmitegijaid, ajakirjanikke, kunstnikke, isegi meedikuid, kes mõõtsid vereanalüüsi alusel vadjalaste laktoositaluvust. 2010. aastal alustasime vadja keele õpetamist vadjalastele koostöös Ingerisoome Kultuuriseltsiga (Helsingi esinaine Helena Miettinen), kes kaasas oma lähialade projekti ka vadja ja isuri keele ning kultuuriga seotud tegevuse. Vadja keele suvekursused on sellest ajast olnud igal suvel ja jätkuvad. Töö käigus selgus, et õppijate huvid ei kattu. Õieti oli vadja vanainimestel huvi, aga koolilastel, kellel vadja keele ja kultuuriga muud ühist polnud kui kool vadja küla servas, puudus huvi üldse. Kohalik õpetaja Maria Petrova, kelle ämma mäletan imelise isuri lauljana, oli siiski õpetanud vadja laule koolilastele, kelle vanemad ja vanavanemad olid pärast sõda Ingerimaale elama tulnud. Kuna meie kursus „Baabuškassa vunukassaa“ ehk „Vanaemast lapselapseni“ hõlmas nii keelt kui ka kultuuri, siis õpetasid Leanne Barbo ja Janika Oras lastele laule, vadjalastele laule ja kadrille. Selline äraspidise keelepesa idee on sündinud ka mujal. Lugesin hiljuti, et Boliivias õpetatakse sel aastal niimoodi kohalikke vähemuskeeli.

Tänavu märtsis ilmus üldse esimene vadja keele lugemik „Vad´d´da sõnakopittõja“ ehk eesti keeles „Vadja sõnakoguja“. Vadjalastel kirjakeelt ei ole ja iga küla murre erineb veidi naaberküla omast. Lugemikku kokku pannes tuli mul teha otsus, millist murdekuju kasutada, milline kirjaviis on kõige õigem, kuidas liitsõnu kirjutada, kust saada puuduvad sõnad ja veel palju muud. Sõnaraamatu osas on viis keelt: vene, soome, eesti, inglise ja muidugi vadja. Sõnade tähendust saab vaadata mõlemas suunas. Vadjakeelsetele märksõnadele on antud tüvekujud, mille põhjal peaks minigrammatika abil saama moodustada kõiki sõnavorme.

Just juuli teisel või kolmandal nädalalõpul peavad vadjalased külapidu, kuna 15 aasta eest avastas kohalik aktivist Tatjana Jefimova dokumentidest, et Luuditsa küla esmamainimisest saab 500 aastat. Peost on kujunenud väga suurejooneline üritus: heisatakse vadja lipp, mängitakse hümni, esinevad omad ja külalised Eestist, Soomest, Peterburist ja mujalt. Neil, kes pole Venemaa kodanikud, on raske peost osa võtta – piiritsoonis viibimine nõuab eriluba, kuid turismiviisaga seda näiteks Vadjamaale ei saa.

Vadja liikumisse on haaratud peaaegu kõik viimased vadja keele kõnelejad. Tähelepanu, mida nende keelele ja kultuurile on alati pööratud, on vilja kandnud. Inimesed tahavad oma keelega tegeleda, laulda ja kui jaksu, tantsidagi. Neil pole kahju ka loovutada esivanemate esemeid muuseumile. Vadja keele vastu tuntakse huvi mujalgi: Facebooki lehel „Sana vatjaa päivässä“ oli näiteks 25. juunil 632 jälgijat. Ühinege, õppige – kase on lusti tšeeli!

1 64 vadjalast saadi kokku Venemaa Föderatsiooni 2010. aasta rahvaloendusel, kus on ennast vadjalaseks nimetanud vadja juurtega inimesed, kuid Vadjamaal laskis ennast kaheksast kõnelejast vadjalasena kirja panna vaid kaks. Kahjuks on ekslik arv 68 unikaalse sõnaraamatu kaanelt levinud paljudesse kirjutistesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming