Vabaduse

 

 

 

 

János Háy

Kogumikust Budapesti sillad” tõlkinud Hedda Maurer

 

Ronimissild. Saab üles ronida küll, sild lausa kutsub ronima. Ongi arusaamatu, miks ei istu kogu aeg kõrgel sõrestiku otsas inimparv nagu pääsukesed elektriliinidel poolel teel lõunamaale, et jätta selleks aastaks hüvasti kontinentaalse kliimaga, selle kodukohaga, mis meile on alaline, neile aga kõigest ajutine peatuspaik. Seal võiks kogu aeg keegi istuda, et karjuda ülalt kotka kõrvalt kogu maailmale või vähemalt Budapesti elanikele välja oma hingevalu. Et tal ei ole juba kaks aastat tööd ja kõik on sellepärast perse läinud, näiteks abielu, riietus ning enesestki mõista tema elu ka, nii üleüldse. Ning et keegi võiks teda aidata, sest muidu käib ta põhja, temast saab ühiskonna heidik ning ta loovib sest elust minema just nagu arbuusikoor. Enamgi veel – sest ta ei jõua mitte Musta merre, vaid palju kaugemale, täiesti teistesse ilmadesse, kus omavahelisi asju ei korralda mitte osavõtmatud tegelased, vaid inglid, kes panevad hoolikalt tähele saabujate kõiki värelusi. Juba teise ilma väraval jagavad nad soovitusi, kuidas veeta siin oma surm nõnda, et kogu aeg oleks huvitav.

Ent ei istu seal ei töökohast ilmajäänu ega istu seal armastusest ilmajäänu ega istu seal see, kellelt on korter välja petetud või keda piinab hirmus haigus. Kõigest kotkas ärpleb uhkes üksinduses. Seltsi oodates. Vahel siiski katkestab keegi tema üksinduse ning ronib sinna üles. Üks noor mees. Ta klammerdub raudtorude külge ja võiks lausa puudutada rahvuslinnu tiibu.

Oli öö. See juhtus veel noil aegadel, kui linn ööseks vaikseks jäi. Ei mürisenud auto üle silla, ei löntsinud jalakäija. Mingi talvekuu, äkki veebruar. Sama hästi oleks see võinud olla ka detsember või jaanuar. Kui vaadata tingimusi, näiteks ilma. Oleks võinud olla, aga et see ei toimunud nendel kuudel, pole vähimatki põhjust üldistada, et mingil või pigem mis tahes talvekuul. Ei, see juhtus nimelt veebruaris, ainult et ei ole teada, millisel kuu poolel, ning ilmselgelt pole teada, millisel päeval täpselt.

Üks seltskond lähenes tollase Dimitrovi, nüüdse Turuväljaku poolt, et jõuda muidu väljasurnud, tühjale sillale. Noored mehed ja naised, väga suure tõenäosusega üliõpilased. Nad olid lärmakad või oli neid pelgalt vaikuses nii hästi kuulda, surmkindlalt tulid nad mõnest meelelahutustööstuse allüksusest, ühe mehe käe otsas kõikus ikka veel veinipudel. Nad loovisid silla suunas ning vaidlesid näiteks alternatiivsete eluviiside, võõrandumise ja õiglase ühiskonna üle. Vaidlus ei jõudnud sellegipoolest kuhugi välja, sest kui üks või teine sõnajärje enda kätte sai, oli ta juba täielikult unustanud, mida ta õieti öelda tahtis, ning isegi kui midagi talle meelde tuli, ei suutnud ta kuidagi selgitada, mismoodi seostub see sellega, mida eelmine oli öelnud. See on sedasorti anamneesiline seisund, mil tõde on meie teadvuses vankumatu, kuid me ei suuda oma ajukäärude sügavusest seda tõde kuidagi välja meelitada. Mul on õigus, mõtlesid nad kõik, ent loomulikult ei teadnud nad, milles just konkreetselt, nii et nad mõtlesid: kõiges.

Nad olid juba sillal, kui üks neist ütles, et kotkas näeb nii loll välja. “Kõik kotkad näevad lollid välja,” ütles teine, just nagu aksiomaatiliselt. “Ta ei näe nii üleüldiselt loll välja,” ütles esimene, “vaid ta pole üleüldse kotka moodi, tal oleks nagu mantel seljas.” – “Sassi oled ennast kamminud,” ütles veel keegi, “aga muidu see mantliga kotkas on päris hea.” – “Mis oleks, kui te juhtumisi äkki ka vaataksite?” küsis nüüd juba pisut vihasena see, kes oli kotka kohta öelnud, et lind näeb loll välja. “Mida me vaatama peame, me ei saa ju sinu silmadega vaadata,” ütles üks neist ning seepeale algas filosoofiline jagelus selle üle, kas nad näevad maailma ühesugusena või mitte, jagelus lõppes sellega, et ka ülejäänud olid lõpuks nõus selle linnu üle vaatama. Nojah, mis seal siis ikka näha…

“Kuule, kas see seal on inimene?” küsis üks.

“Mida sa teed seal, loll?” karjus teine ülespoole.

“Roni alla, idikas!” karjuti veel.

“Tule mulle üles järele!” karjus tüüp kõrgelt.

“Nagu kotkas räägiks,” naerdi all.

“Roni alla, mis sa jandad, kui me ära läheme, ei näe sind enam keegi, nii et sa oled täiesti ilmaasjata üles roninud. Keegi ei hakka isegi su üle naerma.”

“Mina teen nüüd endale otsa peale,” ütles see seal üleval.

“Aga mis siis, kui rabeled välja ja murrad ainult selgroo, mis siis saab, mis sa tahad kogu elu ratastoolis olla või?”

“Sest see raisk jättis mu maha,” öeldi ülevalt. “Saad aru, tõmbas minema ja läks selle lolliga, kelle vanemad on diplomaadid ja kes on maailmas igal pool elanud. Ta ütles tüdrukule, et ta saab ka diplomaadiks ja ta viib tüdruku igale poole, Indiasse näiteks ka. See India, see oli tüdruku jaoks kõige suurem argument, sest India-huvi on tal tõepoolest kogu aeg olnud, aga mina teda sinna viia ei saa, saaksin ta viia kõige rohkem Bukaresti või Varssavisse, sotsialismileeri riiki.”

“Üks loll tüdruk ei ole seda väärt, saad sa aru, see on loll tüdruk, kes mingi diplomaadiga, tead küll, millised need diplomaadid on, kõik nuhid või mafioosod. Vaata, tüdrukuid on nagu muda, aga sinul on ainult üks elu…”

“Jah, ja mida sa järgmise tüdrukuga peale hakkad, kui see ka su maha jätab?”

“Kui veel üks tüdruk mu maha jätab, siis seda ei ela ma enam kindlasti üle.”

“Eriti kui seda ühte ka mitte.”

“Misasja?” küsis tüüp ülevalt, “Mis sa sellega öelda tahad?”

“Tule alla, räägin ma sulle!”

“Poole virsiku eest tulen alla,” ütles tüüp väikese kergendusega, et ta saab siiski oma eluküünla kustutamise pooleli jätta.

“Talvel ei ole virsikuid!” hõikus üks tüdruk ülespoole. Tüdrukud oskavad alati selliseid asju öelda, et suu jääb lahti ja elu hetkeks seisma.

“Misasja? Mis sa räägid?” küsis tüüp ülevalt.

“Et talvel ei ole virsikuid, vot.”

“Ära aja mulle naeru peale, sest nii ma kukun tõesti alla ja saan lõpuks hoopis kogemata kombel surma.”

“Mis tal nüüd hakkas?” küsis tüdruk, mille peale üks all seisev poiss vastas, et tegelikult peeti silmas paalinkat, virsikupaalinkat, et antaks talle lonksuke, siis tuleb alla. “Ahaa,” ütles tüdruk, “selle peale ma ei mõelnudki, kuidagi ei tulnud…” oleks ta pikalt selgitanud, ent poiss hõikas kotkakutile, et virsikut ei ole, aga neil on pool pudelit veini, kas see kõlbab.

“Hea küll,” soostus tüüp seal üleval ning hakkas allapoole ronima.

“Oi, me oleme nii humanistid,” ütles üks poiss all, “nagu sellele lollile sellest ei piisaks, et me ta elu päästame, me anname oma veini ka veel talle.”

“Sellega me ta elu päästamegi,” ütles teine. “Sõnaga, need kaks asja täiendavad teineteist.”

Tüüp ronis alla, ta oli kolmekümne kanti, pisut segase pilguga, ta oli ka täis, nii et jäi üsna arusaamatuks, kuidas ta suutis üles või veelgi enam alla ronida, sest teab ju amatöörist kaljuronijagi, et allapoole on alati raskem. Ta kahmas veinipudeli, mis nüüdsest oli tema jagu – see oli osa tehingust. Veinipudel oli selle hinnaks, et jalakäijatele oli antud võimalus kellegi elu päästa. Üksinda joomist ta õnneks siiski vihkas, nii et ta pakkus veini ka oma elupäästjatele, kes üritasid joogist suurte lonksudega võimalikult palju tagasi saada. Siin sillal poolikut veinipudelit kõrist alla kallates sündiski uus nimi: ronimissild. See meeldis neile väga. Nad naersid, et see oleks palju õigem kui Vabaduse. Ning siis tuli keegi välja mõttega, et silla nimi viitab õigupoolest sellele, millest inimesel puudus on.

“Mis mõttes?” küsis tema kõrval kulistav tüüp pilklikult.

“Näiteks et vabadusest,” kinnitas eelmine, “et sellest on puudus.”

“Aga mis värk siis Eliisabeti sillaga on?” küsis vastu see, kelleni pudel parasjagu oli jõudnud.

“Mis selle tüdruku nimi oli, kes diplomaadiga jee tõmbas?” küsis puuduseteoreetik.

“Liisu,” vastas elupäästetu.

“No näed, nii ongi.”

Seda küsimust nad rohkem enam ei puudutanud. Nad vaatasid enda ette, mitte selles suhtes, et tulevikku, vaid et jõuda Budasse, ilma et koperdaksid kuskile prahi sisse või prükkari otsa. Tulevikku ei näinud nad vähimalgi määral ette. Et näiteks see tüdruk pooliku virsikuga, et mis temast saab. Nad ei näinud, kuidas ta pakib kakskümmend aastat hiljem hambaarstikabinetis asjad kokku, võtab kitli seljast ning hakkab koju minema. Ta ei olnud autoga, linnas on väga kehv parkida. Ta hüppas sisse Suurde Turuhalli, et üht-teist osta, seejärel läks üle silla, tal oli vähe asju, ta oli ostnud ainult enda jaoks, nii mõtles ta pigem jala minna. Ning tänu jalutuskäigule tuli talle meelde, mis kunagi oli juhtunud.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, oli ta oma vabaduse tagasi saanud. Enam ei pea ta selle tüübi jaoks pesema ega triikima – sest too oligi seda eeldanud, tal oli selline töö, et iga päev pidi triigitud särki kandma. Esiotsa oli naine tahtnud oma tühjaks jäänud aja täita esoteeriaõpingutega. Ent ta oli juba loomu poolest ratsionaalne, seesugusena ei osanud ta täie hingega salateadustele anduda. Kuigi rühmajuht oli juba esimesel kohtumisel öelnud, et ilma selleta ei jõua keegi mitte kuhugi. Kord aga, kui maag – hiljem kutsus naine ringijuhti ainult nõnda – andis nõu rakendada hambaarstikabinetis feng shui’d, tõusis naine püsti ning ütles sellele inimesele, et käigu ta… Vägisõnu kasutas naine harva, ent nüüd ei suutnud ta oma suhet esoteeria ja maagiga kuidagi muudmoodi korda seada, ja nagu ta oli selle sõna välja öelnud, liikus ta väljaöeldud sõnast tõugatuna ukse suunas ning jättis selle saali lõplikult seljataha. Edaspidi katsetas ta väiksemate asjadega, sellistega, mille puhul ei pidanud oma isiksust radikaalselt muutma: teater, kino, kirikukoor. Õigupoolest sobis kõik, sest ta oli nüüd väga vaba, väga paindliku ajakasutusega. Ta sai üle kogu oma minevikust, mehest ja kahekümnest aastast. Mis mul neist, lausus ta telefoni, kui oli näiteks helistanud keegi, kellega ta nüüd koos kooris laulis, minu elus on alanud uus ajajärk, vabaduse aeg on käes. Tal oli selle uue elu suhtes väga suur usk. Ning ta ei taibanud, miks on nõnda, et ta igatseb ronida üles kotka juurde ning jätta oma maailmaga hüvasti – ehk oleks seegi osa vabadusest, et õigupoolest: ei taha elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming