Uus keeleseadus tegemisel

Ilmar Tomusk, keeleseaduse töörühma liige

1995. aasta keeleseaduse vastuvõtmisest saadik on Eesti keeleolukord põhjalikult muutunud. Nii seda kui ka eelmist, 1989. aasta keeleseadust on avalikkus pidanud muulastele surve avaldamise vahendiks, sest peamiseks ohuks eesti keele püsimajäämisele peeti toona vene keele mõju ja selle valitsevat rolli ühise suhtluskeelena, aga samuti Eestis elavate venekeelsete inimeste viletsat eesti keele oskust. Seda on olnud märgata ka keeleinspektsiooni järelevalvepraktikas: meie sekkumist on oodatud enamasti neil juhtumeil, kui inimene ei ole töötaja keeleoskamatuse tõttu eesti  keeles hakkama saanud mõnes sellises valdkonnas, kus seaduse järgi oleks pidanud.

Mida aeg edasi, seda sagedamini avaldatakse aga rahulolematust selle üle, kuidas eestlased ise eri eluvaldkondades oma keelt kasutavad ja kuidas nad eesti keele asemel mõnda muud keelt eelistavad. Meie pealinna välisilme ei ole kunagi nii võõrkeelne olnud ning avaliku keelekasutuse kehv kvaliteet teeb murelikuks ka kõige tulihingelisemad väljendus- ja vormivabaduse pooldajad. Kõiki neid suundumusi silmas pidades tegi Eesti keelenõukogu  2007. aasta 15. aprillil kohtumisel haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega ettepaneku alustada uue keeleseaduse väljatöötamist. Peamise põhjusena toodi esile asjaolu, et 1995. aastal vastu võetud keeleseadust on muudetud 17 korda, muudatuste maht on palju suurem kui seaduse esialgne tekst ning täiendused on seaduse loogikat oluliselt muutnud.

2007. aasta 22. augustil kohtus Eesti keelenõukogu president Ilvesega, kes samuti toetas keeleseaduse uuendamise mõtet. Keeleseaduse kaasajastamise vajadusele viitavad ka mitmed eesti keele arendamise strateegia seires  esile toodud puudused keelevaldkonna õiguslikus regulatsioonis. 2008. aasta sügisel moodustati haridus- ja teadusministeeriumis töörühm, mille ülesandeks on välja töötada keeleseaduse uus versioon. Töörühma juhib ministeeriumi keeleosakonna juhataja Jaak Viller, sellesse kuulub asjatundjaid nii haridusministeeriumi valitsemisalast kui ka teistest ministeeriumidest. Uue eelnõu esialgne variant hakkab ilmet võtma, kuid praegu on raske öelda, milline uus seadus täpselt välja nägema hakkab. Enne valitsusse ja riigikokku saatmist tuleb seaduseelnõu võimalikult  paljude huvigruppidega säte-sättelt läbi arutada, nendegi arutelude käigus tehakse eelnõu kohta kindlasti palju muutmis- ja täiendusettepanekuid. Seetõttu siin vaid mõned arutatud põhimõtted ja küsimused.

Võrreldes 1995. aastal vastu võetud ja praegu kehtiva keeleseadusega, millesse on 14 aasta vältel tehtud rida täiendusi ja millest nii mõnigi on olnud üpris mahukas, peaks uus seadus olema selge struktuuriga ja loogiline ning keeleseadusele kohaselt arusaadav ka ilma juriidilise erihariduseta inimesele. On oluline, et selle eesmärk oleks sõnastatud võimalikult täpselt ning et see hõlmaks nii eesti keele arendamist, säilitamist ja kaitset kui ka eesti keele kasutamise tagamist peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Täpsemalt tuleks määratleda keeleseaduse ülesanded seoses eesti keele kui riigikeelega, aga ka eesti keele piirkondlike erikujude ja võõrkeeltega seonduv. 

Samuti tuleks seaduses selgesõnaliselt deklareerida, et võõrkeelt, sealhulgas vähemusrahvuse keelt kõnelevate isikute õigused tagatakse selles ulatuses, mis Eesti on endale rahvusvaheliste lepetega võtnud – pole ju keeleseaduse eesmärk mitte teiste keelte keelamine, vaid eesti keele kaitsmine. Samas ei tohi teiste keelte kasutamine ohustada eesti keele staatust riigikeele ning peamise suhtluskeelena Eesti ühiskonnas. Keelepoliitika osas on töörühma liikmed olnud üsna üksmeelsed, et tegu on tähtsa riikliku küsimusega, mida  võiks riigikogus regulaarselt arutada nagu välispoliitikat. Keeleseadusesse tuleks lisada sellekohane säte. Kõne all on olnud ka Eesti keelenõukogu tegevuse reguleerimine keeleseaduses. Praegu kehtiva seadusega võrreldes vajab täpsustamist kirjakeele normi alus, samuti see, millistele keelekasutusvaldkondadele kirjakeele norm laieneb.

Kindlasti ei ole plaanis reguleerida keelekasutust erasuhtluses ega kunstiliste tekstide puhul, saati siis kedagi tema isikupärase keelekasutuse eest karistada. Nendes valdkondades aga, mis avaldavad suurt mõju inimeste keelekasutusele (trükiajakirjandus)  või seavad koostatavate tekstide keelelisele korrektsusele, arusaadavusele, üheselt mõistetavusele rangeimaid nõudmisi (nt riigi- ja omavalitsusasutuste ametlik asjaajamine ja dokumentatsioon), tuleks normikohase keelekasutuse nõudele senisest rohkem tähelepanu pöörata. Tele- ja raadiosaadete puhul soovitakse sätestada nõue kasutada korrektset eesti keelt, mis ei tähenda kaugeltki seda, et neis valdkondades enam isikupärasele või murdetaustalisele keelekasutusele kohta ei oleks. Arutluse all on olnud ka keelestrateegias sõnastatud  ettepanek, et riigiametnikud ja teised riiki esindavad isikud peaksid Eesti avalikkusega suhtlema eesti keeles. Tõsi, näiteks venekeelses otsesaates on küllaltki raske ametniku kõnet tõlkida, kuid isegi venekeelsed tele- ja raadiojaamad on eesti ametimehi teinekord teravalt kritiseerinud ja lausa keelitanud neid eesti keeles esinema, kuna nende vene keelest ei saa ka parema tahtmise juures aru. Samuti võidakse avalikkusega võõrkeeles suhtleva riigiametniku tegevust vaadelda eesti keele põhiseadusliku staatuse nõrgendamisena.

Tähelepanu vajab ka ametnike eesti keele oskus. Vaielda võib selle üle, kas see on keeleseaduse või mõne teise seaduse küsimus, kuid vastutaval ametikohal ametniku arsenali peaks kindlasti kuuluma ka kirjakeele normi valdamine. Täpsustamist vajab ka isiku õigus suhelda riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusega võõrkeeles. Praegu lubab seadus riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse ametnikul võõrkeelse dokumendi vastu võtta või „koheselt” tõlget nõuda. Selline võimalus peab kindlasti jääma, kuid täpsustamist vajab tõlke nõudmise kord ning võõrkeelsele dokumendile vastamise keel. Üldjuhul peaks dokumendi tõlkimise  kulud kandma eesti keelt mitte valdav pool, samuti peaks see säte kehtima kõigi asutuste kohta, kes täidavad avaliku halduse ülesandeid, nii nagu see on haldusmenetluse seaduses sätestatud. Pikka aega on arutletud selle üle, et Eestis registreeritud asutuste veebilehed peaksid olema eestikeelsed. Ükskeelsust me seadusega neilt nõuda ei saa, kuid ammendav eestikeelne teave asutuse tegevuse ja/või pakutavate kaupade ja teenuste kohta tuleks veebilehel kättesaadavaks teha.

Praegu tuleb keeleinspektsioonil kahjuks tegelda paljude  ettevõtetega, kelle veebilehed on ainult võõrkeelsed, kuigi tegemist on Eestis registreeritud ja siin tegutseva firmaga ning teenuseid osutatakse peaasjalikult Eesti elanikele. Praegu kaitseb eestikeelse tarbija huve tarbijakaitseseadus, kahjuks aga ei laiene tarbija mõiste asutustele, kellel on tekkinud kaupade ja teenuste ostmisel probleeme eestikeelse kasutusjuhendi saamisega. Töörühmas on olnud arutluse all ettepanek kehtestada seesugustel puhkudel eestikeelse tarbijateabe saamise õigus ka juriidilistele isikutele.  Eesti keele arendamise strateegias on esile toodud avaliku keelekasutuse ühe kitsaskohana võõrkeelsed avalikud sildid. Ärinimede keelekasutust reguleeritakse äriseadustikus või, kui täpsem olla, siis tegelikult seda seal ei reguleeritagi. Meie linnade avalikus ruumis aga jääb eesti keelele üha vähem ja vähem ruumi. Eesti keeles tuleks edasi anda ka avalikult eksponeeritavate võõrkeelsete kaubamärkide sõnaline osa,  kui see sisaldab olulist teavet asutuse tegevuse või pakutavate kaupade ja teenuste kohta. Ärimees ei tohiks registreerida reklaamlauset kaubamärgina ainult selleks, et hoiduda eestikeelsest tarbijateabest. Seni on seda kahjuks üsna tihti ette tulnud. Kui praegu kehtiva keeleseaduse teravik on suunatud ennekõike eesti keelt võõrkeelena kõnelevatele inimestele, siis uues keeleseaduses tahaksime rohkem näha ka eesti keele kaitsele suunatud sätteid.

Loomulikult ei kao töötajate keeleoskuse nõuded kuhugi, kuid eesti keele kui riigikeele staatuse ning eesti keele püsimajäämise seisukohalt on tegelik keelekaitse, s.t eesti keele kasutusfunktsioonide kindlustamine ning eestlaste endi korrektne keelekasutus siiski olulisem kui mitte-eestlaste eesti keele oskus. Keelenõuded ja eksamid muukeelsetele töötajatele tuleks aga seostada rohkem tööalase eesti keelega, seda ennekõike sõnavara osas. Kuigi ka praegu kehtiv keeleseadus sätestab keeleoskusnõude tööalase toimetuleku kontrolli eesmärgil, on eksamid seni keskendunud üldkeele oskusele. Mitme  kutseala puhul väärib kaalumist ettepanek suurendada kutsenõukogude rolli kutse taotleja riigikeeleoskuse kontrollimisel kutseeksami käigus. Eesti keele oskuse nõudeid sisaldava kutsestandardi alusel (olgu öeldud, et kutsestandardid seavad keeleoskusele keeleseadusega võrreldes märksa kõrgemaid nõudeid) sooritatud kutseeksam ja töötajale väljastatud kutsetunnistus annaksid kindluse, et töötaja oskab piisavalt eesti keelt. Loomulikult peaks selline kutseeksam toimuma eesti keeles.

Meie tasemeeksamite süsteem vastab kõigiti Euroopa  nõuetele, kuid täiskasvanute eksami- ja õppesüsteemi vahel puudub kooskõla, mistõttu keelekursused on tihtipeale keskendatud testide drillile. Seetõttu on töörühmas arutatud ka võimalust kirjutada uude keeleseadusesse sätted, mis aitaksid tõsta täiskasvanute riigikeele õppe taset ning määratleda täpsemalt selle valdkonna koolitusasutuste kvaliteedinõuded.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming