Uku Masingu keelest¹

Kristiina Ross

Uku Masingu keel on igal juhul imelik. Lause ei jookse ootuspäraselt. Harjumatul lugejal võib hooga asja kallale asudes tekkida kahtlus, et tekstis on ehk mingi trükiviga. Aga tagasi võttes ja tähelepanelikult uurides läheb mõte paika ja selgub, et kõik ongi täpselt nii mõeldud. Kui Wiedemann käepärast juhtub olema, saab järele vaadata, et isegi kõik kummalised sõnad on sõnaraamatust leitavad; vähemalt nende tükid. See on eesti keel, ainult natuke  tavatult kokku pandud. Masinglik nihe puudutab kõiki keeletasandeid kirjapildist lauseehituseni ja tuleb ilmsiks kõigis žanrites. Mitte ainult ilukirjanduses, vaid ka teaduslikus arutluses.

Toodagu mõned näited „Keele ja meele” 2004. aastal avaldatud tekstist.² Üpsilon on siin küll ü-ga asendatud, aga kas või kokku-lahkukirjutamise alalt võib leida näiteid, mis tõsimeelse keelenormija marru ajavad, nagu eestikeel või germaanimõju.  Vormitasandil torkab silma vokaalmitmuse küllus, nagu samule tulemusile, mingeist opositsioonest, erilisiks kombinatsiooneks, tugevaiks ja nõrguks jne. Seesugused vormid on ÕSi järgi küll igati reeglipärased ja lubatud, aga üldjuhul kohtab neid pigem luulekeeles kui arutluses. Omaette nähtus on tuletised, nagu võimusnik, solvunus, tegelikustama, tõsitama, tõelistama, võimatustama, konkreetsestama jts, mille tüved ja liited eraldi võttes on tuntud,  aga mida sedasi kokku panduna mujal naljalt ei kohta, vähemalt mitte niisuguses kontsentratsioonis. Lugejalt nõuavad need tähelepanu ja valvsust, et sõna täpsele tähendusele pihta saada. Näiteks lauses Eideetiliselt mõtlevad inimesed kuidagi suudavad end satutada analoogsesse olekusse … (lk 27) annab tegusõna sattuma kausatiiv koos enesekohase pronoomeniga öeldule ilmselgelt mingi nükke juurde.

Tuleb ette ka sõnu, mille tüvi ise on keskmisele  eestlasele arusaamatu. Võõrsõnade rohkus on teadustekstis muidugi ootuspärane, aga Masing tarvitab neid mingi erilise mõnuga. Ja kohe nende kõrval leidub kitsa levikuga murdesõnu, nt täävitama ’teatama’, neostuma ’seostuma’ jms. Eriti iseloomulikud murdelised masingismid, nagu omadussõnad ihmjas ’tuhm’, mallis ’rahulik, vaikne, sume’, tine ’läiketa’, kääl ’metsik, vallatu’ või tegusõnad lailama ’kõikuma, kiikuma’, haikama ’lõhnama’ jne, näivad kuuluvat siiski tema luulekeelde ja „Keeles ja meeles” kohtab seda laadi sõnavara isegi üllatavalt vähe. Küll aga äratavad tähelepanu ootamatu stiilitasandiga sõnad. Nii võib siit leida üsna madalkeelseid või vähemalt teadustekstis just nagu kohatuid sõnu. Näiteks algab kogu raamat lausega On luhtunud loodusteadlaste kunagine unistus tõestada ilgenõmedaile humanitaarteadlastele … Isegi iroonilisena sunnib ilgenõme seesuguses kontekstis  hetkeks endal peatuma, nagu ka keelendid sihukesi, tobe pastor Heinrich Stahl, antropomorfistlik joba jt. Tavakeele suhtes on nihkes ka rektsioon (tõrelda vaest Platonit) ja sõnajärg (Taipajagi neid ei oskaks sõnastada). Kõigest sellest kokku sünnivad tüüpilised masinglikud väljendid nagu inimesed mitmesti sarnlevad lindudega (lk 28); needki, kes halisevad communio puudumist (lk 30); tavatsetakse olla sõgestunud igasuguseist eelarvamusist (lk 35); ponnistus  söödasaamise vältimiseks (lk 58) jne. Miks Masing seesugust keelt kasutab? Kas see kajastab tema loomulikku idiolekti või on tegemist sihipärase taotlusega? Kui see on tema loomulik idiolekt, siis kas on selle aluseks eriliselt sügav eesti keele tundmine või, vastupidi, liigsest paljukeelsusest tuhmunud emakeele taju? Süüdimatult intuitiivne Masingu keelepruuk igatahes olla ei saa, selleks on ta liiga põhjalikult keele üle arutlenud. Nii keeleteadlik  inimene ei saa ühtegi sõna niisama kirja panna. Aga kui tema keelekasutus on teadlik ja sihipärane, siis mida ta sellega taotleb? On see mäng ja nali või on sel sügavam tagamõte?

Mingi vastuse annab ehk seesama „Keelest ja meelest”, kus Masing selgitab oma keelerelativistlikke vaateid.³ Masingu meelest avaneb maailm inimesele niisugusena, nagu igaühe emakeel selle talle avab. Tõelus, mida inimene tajub, on keele poolt ette antud, see  on „keeletõelus”. Kuna iga keel avab maailma erinevalt, on keeletõelusi palju. Masing on üsna äärmuslik keelerelativist ja usub, et ka keele vormikategooriad kujundavad seda tõelust. Näiteks kõrvutades indogermaanlikku keeletõelust soomeugrilisega (Masingu keelepruugis igermaani ja sugri keeletõelust), väidab ta, et sookategooria olemasolu, s.t see, et indogermaani keeltes jagunevad substantiivid mees- ja naissoolisteks, suunab nende keelte kõnelejad kogu maailma kategoriseerima ning kõiges binaarset opositsiooni nägema, samal ajal kui soomeugrilastele, kelle keeles sookategooria puudub, on olulised varjundid ja üleminekud ning pidev muutumine. Kuivõrd Masing igermaani jäigalt lahterdavat maailmapilti sarkastiliselt pilab ja sugri keeletõeluse suhtes ilmselget sümpaatiat üles näitab, võiks arvata, et ehk taotleb ta oma keelekasutusega eriti ehedat soomeugrilisust. Aga  eespool toodud näited seda ei kinnita. Näiteks vokaalmitmus (samule tulemusile) on iseloomulik pigem indoeuroopalikult flektiivsele vormimoodustusele ja soomeugriline oleks just aglutinatiivne de-mitmus (sama+de+le tulemus+te+le). Pealegi ei kasutaks ükski purist nii palju võõrsõnu.

Ja ega Masing ei olegi otse „sugrofiil”. Indogermaanlaste pilamise taustal kinnitab ta pidevalt, et ükski keeletõelus ei ole teistest parem ega halvem. Nad on erinevad,  aga üks pole tõesem kui teine. Nii et sugrilisusega Masingu keelekasutust põhjendada ei saa. Pigem võiks selles hoopistükkis näha just mängulist protesti emakeele poolt inimesele ette seatavate piirangute vastu. Ta kirjutab: „Iga keel seega paratamatult on ühtaegu allikas, millest laps saab eelnenud põlvede kogemused ja arvamused, nende hoiakud, ja piir, mida inimene tavaliselt ei ületa iial enam. On ühtaegu võti aardekambrisse  ja see süsteem, mida inimene „orjab” surmani, ahel, millest ta tavaliselt ei vabane” (lk 33). Masing tahab seda piiri ületada, emakeele ahelast vabaneda või vähemalt köit nii pikaks venitada, kui annab. Kindlasti olid tal selleks parimad võimalikud väljavaated. Polüglotina tundis ta paljusid keeletõelusi ning teadis, kuhu pürgida. Samas valdas ta eesti keelt risti ja põigiti, leidmaks selle eri kihtidest just seda, mida parasjagu vaja.  Keele piire kompab ja üritab avardada muidugi iga inimene, kes olemise asjade üle mõtelda püüab. Keelerelativistlikus tähenduses mõtlemine selles seisnebki. Ja päriselt mõelda saab seepärast ainult emakeeles. Essees „Vergiliuse värssidest” kirjutab Montaigne, et näiteks itaalia keeles saab ta vajadusel küll oma igapäevased asjad aetud, aga kui tal on vaja olulistest asjadest rääkida, siis tahab ta kasutada keelt, mida oskab nii hästi, et saab seda tolle tavalisest kulust kõrvale kallutada ja öeldavasse midagi ka enesest panna. Abitus keeles saab väljendada ainult banaalsusi.

Montaigne oli üles kasvatatud ladinakeelsena. Püüdes ühena esimestest prantsuse keeles filosoofilist arutlust kirja panna, puutus ta pidevalt kokku vajadusega sõnade tähendust avardada, et oma mõttekäike täpsemini vormida. Originaalsete mõtlejate keelekasutuse kohta kirjutab ta: „See, kui suurvaimud  keelega tegelevad ja seda kasutavad, lisab keelele väärtust, mitte niivõrd keelt uuendades, kuivõrd seda jõulisemate ja mitmekesisemate kasutusvõimalustega küllastades, seda venitades ja väänates. Nad ei too keelde sõnu juurde, vaid rikastavad oma sõnu, andes nende tähendusele ja sisule kaalu ja sügavust, nad õpetavad keelele harjumuspäratuid käike, aga ettevaatlikult ja osavalt”. Masingki „õpetab keelele harjumuspäratuid  käike”. Võib muidugi küsida, kas ta teeb seda küllalt „ettevaatlikult ja osavalt”. Ettevaatlikkuse vajalikkusest annab ta endale ilmselgelt aru, mööndes, et keel on venitatav ainult „kitsais piires”. „Individuaalsed erinevused on paratamatud-lubatud-soovitavad küll, kuid need ei tohi iial ületada teatavat piiri, sest muidu indiviid kukuks välja oma ajast, oleks sobimatu oma ühiskonnas ja muutuks mõistetamatuks kaasinimestele või oma rahvale”  (lk 33). Masingu austajas- ja järgijaskonna arvukus tõestab, et ta ei ole liiga kaugele läinud ning pisukese pingutuse korral on tema keelega võimalik harjuda. Kaheldamatult avardab seesugune pingutamine iga harjutaja keeletõelust. Ehkki päris kõigi Masingu keeleliste piruettide tagant vist surmtõsist sügavust otsida ei maksa. Küllap on seal ka lihtsalt erudiidi edevust ja puhast tantsurõõmu.  ¹ Kirjutise aluseks on selle aasta emakeelepäeval Rapla keskraamatukogus peetud ettekanne. ² U ku Masing, Keelest ja meelest. Toim U. Sutrop. Ilmamaa, Tartu 2004. ³ M asingu keelefilosoofilisi vaateid refereerib Arne Hiob oma doktoritöös „Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned” (2000).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming