Üts’ kergegene märgütüs kagupoolsest isikunimepruugist

Heido Ots alias Sisaski Juhani tütrepoig Otsa Heido

Pärast äsja saadud sovetipassilaualikku nimekõrvakiilu kelleltki (ise vist head soovinud) munitsipaalametnikult sattusin ühel istungil sirvima laual olnud Setomaa rahva lehte (… Rahva Lehte?) ning üllatusin, kui soojadmõnusad võivad riigikeele normi vastased tagurpidised nimed olla siis, kui perenimi on omastavas! Üllatuda polnud põhjust, sest sel põlisel  pruugil pole midagi ühist meie omavalitsus-, meditsiini- jm bürokraatide alandava tagurpidisusega, ta alus on hoopis teine.

Omadele, põhilugejaskonnale, esitlevad Setomaa lehetegijad end selle vormeli abil (toimetuseandmetes ja seto tekstide all) kui tuttavate perede/ suguvõsade liikmeid: Sarvõ Õiõ, Hõrna Maar’a, Taro Igor. Võõrale ollakse moodsalt ainulised, indiviidid – Õie Sarv, Maarja Hõrn ja Igor Taro (selline on kasutus standardkeelse teksti all ja  kolleegiumiliikmete loetelus). Imelik tundus ainult, et südamlikes, omadele suunatud rubriikides „Sünnüpäävälatsõ’”, „Õnnõsuuvmise’” ja „Mälehtämi” oli mõnusast pruugist loobutud.

Maik suus, tuli tahtmine vaadata, kuis käib isikunimedega ümber Uma Leht. Näib, et sealse pruugi põhipiirjooned on tõmmatud 1995. aasta kiräviisikomisjoni liikmete nimestikuga (selgeid reegleid pole õnnestunud leida, Pälli  Piitregi ei saanud aidata): Hao Paul, Helbi Toomas, Jüvä Sullõv, Kasagu Enn, Palli Valdek, Pälli Piitre, Suhosõ Seppo, Tendri Tõnu, Viikbergi Jüri ja Viitso Tiit-Rein. Seega peaks omade ring olema laiem kui Seto lehe puhul: vähemalt Palli, Pälli, Viikbergi ja Viitso pealt on näha, et ringi mahuvad eestlased mujaltki kui kagust, ning Helsingi professori pealt, et ka soomlased. Praktika viimasele järeldusele küll kindlat tuge ei paku, sest lehes hakkas silma vaid üks  vähe puine Kinnuneni Maria ja kahtlane Kõivisto Mauno, teisal aga oli soome lõunaeestlasest kirjaniku nimeks Hella Vuolijoki. Lehes on peale oodatud Hurda Jakobi, Lattiku Jaani, Adsoni Arturi, Jaigi Juhani, Kangro Bernardi ja Traadi Matsi ka – pangem tähele – Kalda Siim, Langa(!) Rein, Tormisõ Veljo ja Rüütli Arnold ning isegi odioossed Kalda Romeo, Simmi Hermann ja Mere Arnold. Eestlane jääb Suure Lombigi taga omaks (Kassi Karmen), aga Ameeriga rahamiis samas nupus on ikka Dennis Tito. (Ruitlanõ, todakorda ropp miis, teeb ühes vestes hulga naba- ja sabaalust nalja ameeriklaste selliste nimedega, mis meil võtavad kõvad tähendused külge. Selgub, et omastavas lähevad tähendused aiva kõvemaks: siivsaim näide on ärimees Joseph J. Sitt / Sita Joosep. Aga nali jääb naljaks ja jänkid omade hulka ei käi.)

Kuigi nimesemantika täpselt meie omaga sarnane (vt allpool), jääb ka sakslane – kohalik, muide! –  ühes nupus koos Eiche Jakobiga ikka Gotthard von Liphartiks ega saa Lipharti Gotthardiks. Nüüdsed pinikelgu-sõidu pakkujad – belglane ja hollandlanna – aga on esitatud kui Lietaeri Steven ja Quatfassi Ester. Tõmba siis läänepoolset joont! Mõne harva Pazuhanitši Rometi või Kotovi Toivo põhjal ei saa ka idapoolset ära arvata. Sel põlisel kellegi hulka või kuhugi kuulumist osutaval nimejärjel on ammu märgatud  sarnasust Lääne-Euroopa vanade, aadliks kujunenud suguvõsade nimepruugiga. Vormiliselt ju teatavad need osalt aadlipartikliteks kujunenud indoeuroopa keelte eessõnad – von, van, de (d’), av (af) jne – sedasama: et inimene pole maailmas irruli, ta kuulub kuhugi, on mingist suguvõsast või kohast pärit.

Vahel on olnud tähtis ka mõlema näitamine, nt aurulaeva leiutaja nimi Claude-François-Dorothée de Jouffroy d’Abbans näitab, et markii kuulus  Abbansist pärit Jouffroy’ peresse. Nõnda on ka nimi, mida kandis Viljandimaa väärikas taluomanik Torimo Sisask alias Sisaski Juhan, sama tugeva koha- või suguvõsasidemega kui näiteks Hoffmann von Fallersleben (hümniluuletaja soovis eristuda teistest Hoffmannidest, seostades end kodulinnaga, mis nüüd Wolfsburgiga kokku kasvanud – Hoffmann Fallerslebenist) või Siegfried von Vegesack (kirjanik pärines Vegesackide Liivimaale tulnud, hiljem  aadeldatud kaupmehesoost – Vegesacki Siegfried). Teiste sõnadega, omastav kääne on von-i jt nimetatud eessõnade-partiklitega võrdväärne kuuluvustähenduse edasiandja. 1930. aastate (õnneks naljaks keeranud) eesti aadlipartikliotsingud olid mõttetud, sest meie keele ehitus on teine.

Nüüd on see mõnus nimepruuk, mis toetab inimese teadlikkust oma juurtest ning aitab tal püsida ausama ja väärikamana,  Kagu trükisõnas ellu äratatud. Kahju, et äratus pole ulatunud Mulgimaale (Vikerraadio mulgi uudistes tulevad kõik nimed standardkeelsetena). Nimede muutumatu tüvega käänamise – või veel „parem”, käänamata jätmise – pooldajatele, kes ametliku asjaajamise tähtsust upitades meelsasti Kulla Kuldiks, Särje Särgiks ning Mere Muri moodi ära väänavad, on käsitletud pruuk muidugi vastukarva. Ei oska nendega kaasa muretseda. Ametliku asjaajamise  teeb isikukood täpseks nagunii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming