Trammis number kuus

Endre Kukorelly,T?nud Piia Taremaa

  Trammis number kuus seisab üks vaimuhaige mees ja räägib. Ta peab kuulajaskonnale, see tähendab meile, kõnet. Inimesed tõmbuvad temast eemale. Meie, ülejäänud inimesed. Tõmbume temast nii palju eemale kui saab. Eriti ei saa, sest tramm on üsna tuubil täis. Ta peab kõnet. Pole võimalik mitte kuulata, kui keegi kõnet peab. Me nihkume üksteisele veelgi lähemale, justkui oleks ta haigus nakkav, nakatav kõne, meest see aga ei sega, ta seisab vaguni lõpus platvormil, või siis seal, kus platvorm vanasti oli, vanemat tüüpi trammides, tema ümber aga moodustub poolringikujuline vöönd, cordon sanitaire. Nüüd on ta tõepoolest nagu üks oraator, keda ümbritseb kuulajaskond. Kuulame. Kuulame teda, sest mida muud me teha saame. Aga keegi ei vaata tema poole. Kui me ei vaata, siis pole teda olemas.

Me ei vaata ka üksteise poole.

Tulin Oktogonil peale. Ma ei loe, vahin aknast välja, midagi huvitavat pole, kiirelt määrduvad majaseinad, hall toon, igavad vaateaknad, ringtee rahvas. Ja tihe lumesadu, mis pisut pilti parandab.

Ämbritäis valget värvi on välja valatud.

Ei ole võimalik aru saada, millest see mees seal räägib.

Kuulda ka ei ole, aga aru saada ka mitte. Nagu oleks tal suu vett täis.

Pärast tuleb Wesselényi peatuses peale veel üks vaimuhaige mees, naeratab laialt, seljas pruun kunstnahast mantel, peas midagi läkiläkisarnast, kõrvad lehvimas, puurib end rahva hulgast läbi, jääb siis trammi liigendkohas seisma, kummardab ühele reisijale lähemale, ühele meie seast, ning kisendab sellele sõbralikult kõrva, kas pole ilus ilm või mis, ning seejärel, mõne aja pärast, sama sõbralikult veel kord, kas pole meil ilus ilm, eksoleju?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming