Teod: „Eesti keele seletav sõnaraamat”

Aili Künstler

Margit Langemets, Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute peatoimetaja, „Eesti keele seletav sõnaraamat” on teise, täiendatud ning parandatud trükina ja kuue(kõva)köitelisena septembri algusest müügil. Milles on seisnenud täiendused ja parandused? Võrreldes esimese trükiga on sõnaraamatut täiendatud umbes 4000 uue märksõnaga  ning rohkete silmahakanud uute tähendustega. Oleme korrastanud ja ühtlustanud üldist esitust, seda nii sisuliselt kui ka eeldatavasti kasutajale hõlpsamini jälgitava kujunduse näol. Oleme parandanud näpu- ja trükivigu, mis 20 aasta jooksul tasahaaval on end ilmutanud. Mõnevõrra oleme vabastanud sõnaraamatut asjatutest sovetismidest, mis olid oma ajastu poolmärkamatu kaasandena käsikirja sisse imbunud. Teises trükis vajasid  muutmist nii ideoloogilise värvinguga märksõnad, seletused ja näitelaused kui ka sisu poolest aegunud näitelaused. Selle sõnavara tähistamiseks võtsime tarvitusele ajastulühendi nõuk. Eemaldatud on äärmiselt vähe märksõnu, üks väheseid on näiteks nõukogude ajaga käibelt kadunud algorg. (Näidete uuendamisest on selle aasta Keele ja Kirjanduse esimeses numbris kirjutanud Piret Voll.) Uutest sõnadest on ootuspäraselt kõige  rohkem infotehnoloogia ja majanduse valdkonna sõnu (mõlemaid üle 200, näiteks e-post, pangakaart). Palju on ka meditsiinisõnu (umbes 100, näiteks anoreksia, paanikahäire jt). Juura, tehnika, botaanika ja kokanduse sõnu on igaüht juurde tulnud umbes 60 piires (abieluvaraleping, puiduhakkur, flamingolill, kamambäär, espresso jt).

Paljud uued üldkeele sõnad kirjeldavad uuema aja eluolu (spaa, kaalujälgija, katseklaasilaps, m-makse,  pankrotimeister jt). Lisaks neile on sisse võetud ka sõnu, mis pole uued, kuid on esimesest trükist lihtsalt välja jäänud. On loomulik nähtus, et sõnadele lisandub aja jooksul uusi tähendusi või kasutusi: näiteks aken ei võinud 20 aastat tagasi ilmunud vihikus kuidagi tähistada nüüd kõigile väga harilikku arvuti ekraanipildi osa. Samuti on sõnu, mis on läbi teinud tähendusnihke, muutunud keelekasutuses sisult laiemaks või kitsamaks või on muul moel teisenenud.

Kahjuks tuleb tunnistada, et selliseid tähendusi on raske kinni püüda, neid peab esiteks „õhust” märkama, seejärel vaagima nende kinnistumise astet. Vahel aitab muutusele tähelepanu pöörata mõne keeleteadlase või muu keeletundliku inimese kirjatükk. Väiksema osa moodustavad muutused ortograafias või grammatikas. Näiteks on teises trükis tehtud muudatusi algustäheortograafias,  mis seletussõnaraamatu ilmumise aja jooksul on põhjalikult muutunud. Seletavat sõnaraamatut kirjakeele normi allikana siiski kasutada ei saa, tegemist on keelt kirjeldava, mitte normiva või suunava teosega nagu õigekeelsussõnaraamat.       

Kas ei peaks seletavas sõnaraamatus olema just need sõnad, mille sisu käibelt kadumisega ähmastunud on? Kust ma selle sõna tähenduse mujalt nii kergesti kätte saan?

Jah, peaks küll, ja eks nad ju ongi – nagu eespool öeldud, on uuest, täiendatud väljaandest eemaldatud õige vähe sõnu, rohkem  on püütud kohendada artikleid sisuliselt. Kuna Eesti Keele Instituudi sõnastikusüsteem registreerib kõik sõnaraamatus tehtud muudatused, siis sain logiraamatust lähemalt uurida, mis sõnu on toimetajad teisest trükist kustutanud. Peaasjalikult on tegemist täiesti läbipaistvate liitsõnadega, mis nüüdseks on aktiivsest käibest kadunud ning millest nii mõnedki „lõhnavad” omaaegse kantseliidi järele. Sellised sõnad on näiteks üliõpilasnoorsugu,  turismituusik, kaherublane, nakkustõrjejaam, puuvillaõlikook, laboratooriumiaparaat, kiirautobuss, komsomoliaktivist, ekspluateerimisvorm, kurnamissüsteem jt. Nagu teada, on liitsõnu üldse eesti keeles ülipalju – seletava sõnaraamatu märksõnadest täidavad need umbkaudu 2/3 – ning igaüks võib neid vabalt juurde moodustada. Sõnaraamatutegija ülesanne on hinnata nende keeles kinnistumist nagu ka tähenduse läbipaistvust ning selle  põhjal oma valik teha. On loomulik, et teatav hulk liitsõnu nii-öelda voolab sõnaraamatu eri trükkidest läbi.   

Huvitav oleks ka teada, kui palju on 50 000 autoritsitaadi hulgas viimasel kümnel aastal ilmunud teoste tsitaate ja kes on need autorid. Mille alusel on tehtud valik?

Kui vaadata autorite nimekirja, siis on selge, et sõnaraamat peegeldab XX sajandi kirjakeelt: tsitaatide poolest on esikohal Tammsaare, Vilde, Tuglas ja Luts. Väga palju näiteid on ka sajandi teisest poolest: Jaan Krossi, Osvald Toominga, Lilli Prometi, Mats Traadi, Aimée  Beekmani jpt sõnakasutuse üleskirjutusi on igaühelt vähemalt 500. Pagulaskirjanike keelt esindavad peamiselt vanemad, Eesti Vabariigis ilmunud teosed, enim on tsiteeritud August Mälku ja Karl Ristikivi. Uuema aja autoreid on umbkaudu 50, esirinnas Andrus Kivirähk ja Peeter Sauter – tõsi, nende tsitaate on kümneid kordi vähem kui varasema aja autoritel. Veel leiab sõnaraamatust Mait Ando Rauna, Kaur Kenderi, Tõnu Õnnepalu (ja Emil  Tode), Jüri Leesmendi, Karl Martin Sinijärve jt lausenäiteid. Peale selle on mõnevõrra ka ajakirjandusest üles kirjutatud keelekasutust, esindatud on näiteks Barbi Pilvre, Toomas Haug, Evi Arujärv, Kalev Kesküla, Martin Ehala jt. Ei saa öelda, et uuema aja autorite valik oleks sihikindel, pigem on see sõltunud sõnaraamatu toimetaja kõhutundest. Raamatute käsitsi sedeldamine lõpetati 2000. aastal, sest see moodus ei suutnud enam võistelda andmete kogumisega arvuti abil. Samas on nüüdseks selgunud, et Tartu ülikooli eesti keele tekstikorpus sisaldab peaasjalikult ajakirjanduskeelt, mis tähendab, et järgmise, üheköitelise sõnaraamatu jaoks oleks hädasti tarvis üles ehitada ilukirjanduse korpus.       

Kas värske seletava ka Internetist kätte saab?

Internetti jõuab sõnaraamat 2010. aasta alguses.

Küsinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming