Süütu – kas mitte ilmsüütu?!

Ingerisoomlaste ajalookogemus ning selle kajastamine kunstiteostes ja meedias Sulev Keeduse filmiloo „Süütu“ näitel

TAISTO RAUDALAINEN

Enamasti kasutatakse Eesti ja Soome mängufilmides ning sarjades ingerisoomlastele viitavat lähiajalooainest avatult. Ka Sulev Keeduse eelmise aasta sügisel linastunud mängufilmitriloogia „Mehetapja. Süütu. Vari“ teise osa „Süütu“1 kiituseks ütlen, et ajastu koloriidi, ingerisoome karakteri ning situatsiooniloogika on ta tabanud oivaliselt.2 Ega filmist endast allpool kuigivõrd juttu tulegi. Ehk võinuks karakterid rohkem välja arendada ja teha mõningaid vihjeid kontekstile? Ent see olgu looja otsustada …

Napp ajaloo- ja kultuuritundmine

Kahetsusväärne näpukas esineb filmiloo annotatsioonis, kus on juttu „ingerisoomlaste küüditamisest Eestisse viimase sõja eest“. Selline asi polnud Nõukogude sisepoliitika loogikast lähtuvalt lihtsalt võimalik. Ingerisoomlaste kui „ebausaldusväärse ja sotsiaalselt vaenuliku“ rahvusrühma kohta kehtisid piirangud juba enne sõda. Suur osa neist küüditati juba 1930ndatel Hibiinidesse Koola poolsaarel ja Kesk-Aasiasse, sõja ajal väga suur osa Lääne-Siberisse ja Kaug-Põhja. Pärast sõda kehtestati aga eriasumismäärused, millega suisa keelati ümberasumine Baltikumi ning suurematesse linnadesse (neist pidi eriasumisele määratu hoiduma 101 km kaugusele). Niisiis, Eestisse sattumine küüditamise läbi oli võimatu.

Keeruline lugu on Saksa-aegse evakuatsiooniga Soome ja tagasisaatmisega Nõukogude Liitu sõja lõpuaastal. Võib isegi väita, et ingerisoomlased küüditati Kesk-Venemaa oblastitesse hoopis Soomest NSVLi rahulepingu 9. § alusel, mis sätestas kõigi „sõja ajal Soome sattunud Nõukogude kodanike tagasisaatmise Nõukogude Liitu“. Eestisse tulid eranditult kõik ingerisoomlased omal vabal tahtel ning ühtlasi seadusevastaselt, elasid siin pikemat või lühemat aega hundipassiga ehk illegaalidena. Just kehtiva isikut tõendava dokumendi saamiseks oligi vaja sõlmida fiktiivne abielu või senine „ära kaotada“ – pääsemaks sundlähetamisest (s.t uuest küüditamisest) sinna, kust oldi omal riisikol põgenetud.

Mainitud rahulepingus oli klausel, et tagasi ei saadeta neid, kes „on Soome tulnud vabatahtlikult“. Ja enda meelest olidki ingerisoomlased tulnud 1943. aastal sõja jalust sugurahva maale just vabal tahtel (mida see siis sõjaseisukorras ka ei tähendanud). Nende käest oli seda küsitud ja igaüks oli selle kohta andnud ka kirjaliku nõusoleku. Poolsunniviisilise tagasisaatmisega NSVLi rikkusid Nõukogude ametnike raske ülekaaluga järelevalvekomitee ja tollal kommunistliku partei kontrolli all olnud Soome kaitsepolitsei sellega kokkulepitut. Otsus sundida inimesed ümber asuma 1945. aastast sise-Venemaa oblastite nälja­aladele ei tulenenud kuidagi lepingust ja on seega tõlgendatav õigusvastasena. Sellele seigale pole saadud Soome vabariigi valitsuse ametlikku hinnangut siiani. Just neilt näljaaladelt põgenesid ingerisoomlased 1946. ja 1947. aastal teise sugulasrahva eestlaste juurde – nüüd juba NSV Liidu okupeeritud Eestisse.

Ajaloo puuduliku tundmisega võib kaasneda ka kunstiteose mõnevõrra ühekülgne mõtestamine. Kas ikka naise süütuse meditsiiniline kontrollimine eriasumismäärusele vastavalt on filmis põhiline, nagu rõhutab Keeduse filmi arvustades Tomberg ja nagu ka filmi ingliskeelne pealkiri „The Virgin“ (mitte „Innocent“!) tegelikult mõista annab? Või on Keedus mõelnud muudki, nt poliitilist, moraalset või isegi religioosset süütust? Seega ilmsüütust. Filmiloo annotatsioonis viidatakse ka „karmile riigikorrale ja võimude valvsale pilgule“. Mida see aga ingerisoomlaste puhul täpsemalt tähendas? Asjaolu, et neid „karme“ riigikordi on tegelikult mitu ja et ka meie enda riigikorra saab nende alla mahutada, võib vaatajat muidugi üllatada. Söandan Keeduse filmi mõtestada fundamentaalsemas võtmes kui eluhinna suhtes kaunis tühise süütuse hoidmine. Küllap on takistanud tausta mittetundmine nägemast muidki võimalikke plaane.

Paldiskis on ingerisoomlaste sõjaaegse exoduse mälestuseks nimetatud tee.

Erakogu

Kes on ingerka?

Keedus on ajakirjas Estonian Film (2017, nr 3) rõhutanud, et seda filmilugu aitas tal läbi kirjutada Eesti produktiivsemaid näitekirjanikke ja parimaid dialoogiloojaid Madis Kõiv. Lugu sujubki igas mõttes usutavalt.3 Kõivule on silmanähtavalt sümpatiseerinud tugeva suulise dominandiga ingerisoome (aga ka lõunaeesti ning setu) karakterid. Teda huvitab, kuidas asju tajutakse kõnelemise ja selle eri registrite kaudu. See on see, mida võib kuulda mh „Moonsundi Vasselis“ …

Filmis nimetatakse mitmel korral ingerisoomlast ingerkaks, mida pole minu teada kuulda olnud ei Venemaal (Ingeris) ega ka Eestis, võimalik et kuskil Ida-Virus siiski. Vene keeles on öeldud ižorka, ingermanlandka, eesti keeles enne sõda ka ingrik, mis pärineb tõenäoliselt soome sõnast inkerikko. Ingerka on ehk inkerikko ja ingriku venepärane (naissoost) vaste? Kõik need on tähistanud siiski õigeusklike isurite rühma, mitte luterlastest soomlasi. Nii et on väga õige, et filmis pole kiputud seda kasutama üleliia. Vene päritoluga isuri üldkeelde võtmise initsieeris minu teada prof Paul Ariste alles pärast sõda, ent temagi tähistas sellega õigeusklikke isureid. Ingerisoomlased ise nimetasid end noil aegadel järjekindlalt soomlasteks, kellest toona oli Ingerimaaga seoses kõnelemine ametlikult keelatud.

Uude keskkonda sulandumisel võeti ka omavahel kasutusele nimetus ingerlane. 2000ndate alguse välitöödelt meenub, et 1930ndail sündinud Kurgola soomlane võis end nimetada rööbiti nii soomlaseks kui ka ingerlaseks, ent enesenimetus ingerlane sobis ka vadja või isuri memmele. Niisiis on olnud isegi autentses keele- ja kultuurikeskkonnas tegu kokkuleppelise rühmaülese eksonüümiga kõigi Ingerimaal elanud läänemeresoomlaste kohta (varem tšuhnaa). Muuseas, sama segadus vaatab vastu keset Tallinna linna Vabadussõja samba klaasist infotahvlilt, kus võiks olla „ingerlaste“ asemel nn Ingeri operatsioonides osalenute täielik loetelu: vadjalased, isurid, soomlased.

1990ndate tagasipöördumiskampaania laineharjal sai nimetus ingerlased võrdlemisi tuntuks nii Soomes kui ka Ingerimaal – ikka valitakse suu- ja käepärane keelend. Vanem põlvkond protestib siiski siiani: kuidas nii, ma sündisin soomlasena, minu vanemad olid soomlased, esivanemad olid soomlased nii kaugele, kui mälu ulatub, aga nüüd siis olen järsku ingerlane!? Nii võib nimetus omandada tahtevastasuse ja isegi vägivaldsuse konnotatsiooni, sellega probleemitu nõustumine annab aga tunnistust lahtunud identiteedist.

Tants sõjahaudade ümber

Ühe rahva- või rahvusrühma mõtte- ja tundeilm saab sageli selgemaks, kui käia nende kalmistutel, neile tähenduslike monumentide ja sammaste juures. Muidugi on rahvaid, kellele need pole kuigivõrd olulised. Ingerisoomlastelgi on seni minu teada vaid üks nende endi otsusega püstitatud mälestusmärk Peterburi lähistel Levašovos, kus suure terrori käigus hukati kümneid tuhandeid, nende hulgas mitu tuhat soomlast. Ohvrite põrmu pühitsemise käigus on selles sünges kohas pandud kuriteo kohutavusele ja mastaapsusele vaatamata püsti vägagi tagasihoidlik mälestusmärk … Ent ärgem alahinnakem visuaalset monumentaalsust: see korrastab ajalookäsitluse, annab võimaluse ajalookogemuse „subjektiivsuse“ esitamiseks, kahjuks aga liiga sageli ka võimaluse objektistamiseks.

Eestis Harjumaal Harju-Madise kihelkonnas Põllkülas, kuhu on ühishaudadesse maetud mõningatel hinnangutel kuni poolteist tuhat (sic!) 1943. ja 1944. aastal evakueerimise käigus kuhtunud ingerisoomlase, pole siiani rajatud nende enda algatusel ühtki monumenti. Sovetiajal paigaldati küll looduskivi, millel oli kuni viimase ajani desinformatiivse kirjaga plaat. Ühishaudade juurde viiva tee ääres on 2014. aastal valatud betoonmüüritis, kus vandaalikindla klaasi all kahes keeles ja fotodega objektiivne tekst. Tegu on infotahvliga, mis rajati valitsusasutuste initsiatiivil tõenäoliselt seetõttu, et juutide mälestusmärgi ajakohastamisel lähikonnas jäi ressurssi üle. Paraku kukkus toonase kultuuriministri välkkülastus enne tahvli avamist välja farsina: ta jooksis mööda kalmukünkaid ise seda endale teadvustamata. Kõik oleks vajanud ettevalmistamist, ka välissuhtluse tasandil. Minister vabandas ka nii paljude tsiviil­ohvrite pärast Eesti pinnal, aga Eesti vabariik polnud 1943. aastal üldse asjasse puutuv osaline. Enne seda on kolm riiki, kel peaks olema midagi öelda. Teave infotahvlil on igati pädev, ent ei kõnele neutraalse ja distantseerituna ohvrite järglastega emotsionaalselt sama keelt. Seda suudab teha vaid kunstiline terviklahendus.4 Asjaosaliste käest pole üritatudki küsida, mida nad ise tahaksid endi kohta näha-kuulda-lugeda. Muuseas, visuaalse monumendina saab võtta ka (mängu)filmi, kuid sellist nagu Eesti-Soome-Rootsi „Igitee“ (2017) või Läti-Soome „Melānija kroonika“ (2015) pole ingerisoomlaste saatuse põhjal vändatud. Nüüd on siiski väike osa suurest loost jäädvustatud lühemas formaadis Eesti ühe parima režissööri, parima operaatori silmade ning väga hea näitlejatöö kaasabil.

Toon nüüd küsimuse lausa tänasesse päeva, mil ideoloogiaga laetud monumentaalkunsti teisaldatakse, antakse sellele uusi tähendusi või koguni lammutatakse. Enamasti ei kõnele need süütutest ega kõneta ilmsüütuid. Kõik nad on olnud nii või teisiti (kas või natuke ja veresüüta) süüdi, sest on sammunud sel kamaral, relv käes. Nad on kohustatud olnud tegema valiku: keda ja millal tulistada, kas lasta ise või lasta ennast maha lasta. On vaja olnud kaaluda poolt või vastu, isegi nii poolt kui ka vastu. Nende ees on olnud äärmiselt vastik ja keerukas valikute pundar … Paljud kaevatakse nüüd üles, kui võimalik, ka tuvastatakse, jagatakse õnnistust, antakse au. Aga need, kes toodi siia süütute lambukestena, vedelgu edasi metsa all, olgu nimetuina oma augus vagusi. Ometi on lähtuvalt meie kultuuriruumi kokkulepetest veidi barbaarne, kui lastakse kalmud lihtsalt võssa kasvada …

Mahavaikimine ja salgamine ei lõpe

Ingerisoomlaste täielikku süütust pole ametlikult selge sõnaga kunagi kinnitatud (v.a putšist Roman Hasbulatovi 29. VI 1991 allkirjastatud rehabilitatsioonimäärus). Pole selget seisukohavõttu asjaomastelt riikidelt, pole korralikke peatükke ajalooõpikuis ega muis käsitlusis. Seni pole saadud abi Põllküla-Paldiski ühishaudade ja nende ümbruse korrastamiseks ega ametkondlikku tuge selle kalmistuna registreerimiseks. Ingerisoomlaste järglased on peaaegu kõigega nõus. Nojah, mõned üksikud siiski pole, aga vaikivad ikka …

Ingerisoomlastega seondubki enamasti (maha)vaikimine, seisukoha võtmata jätmine, isegi salgamine. See on iseloomustanud nende genotsiidilaadset „juhtumit“ läbi nõukogude võimu aastakümnete nii idas kui ka läänes. Salatud on varsti terve sajandi. 2020. aastal saab sada aastat Tartu rahuleppest, mille lisaprotokollidega sätestati soomlastele Ingerimaal kultuuriautonoomia. Neile tegelikult „antu“ on aga juba järgmise kirjutise sisu. Elame paljuski ikka veel eelmise ajastu tabulistel saarekestel: aeg on justkui teine, ent suhtumine peaaegu sama.

2012. aastal tuli Vene suursaatkonna orkestreerimisel Paldiski linnakalmistule kokku umbes 50 endid „alaealiste fašismiohvrite“ huvide kaitsjaks tituleerinud vene keelt kõnelevat inimest, kel suus ikka sama jutt nagu 1970ndatel või isegi Stalini ajal: ingerisoomlased olid „vaenulike jõudude sabarakud“, „okupatsioonivägede kaasajooksikud“ vms. Kõik see oli kooskõlas parajasti hoogu võtva desinformatsiooni, mõjutustegevuse ja propagandasõjaga, kus esitataksegi kõike peegelpildis, ei – isegi kõverpeeglis! Sõjaohvrid, kelle eestkõnelejaks hakati, pole end aga kunagi määratlenud ühegi (totalitaar)võimu kaudu. Paldiski linnakalmistul pidid nende esivanemad hoopis tegema postuumseltki ruumi 1970ndatel hukkunud Nõukogude allveelaevnikele, kelle säilmed maeti veel 2000. aastal ümber ingerisoomlaste põrmu peale ilma mingi süümepiinata. Pole matmiskohta – pole probleemi.

Paldiski linnakalmistu ühishaua tähistasid ingerisoomlaste seltsid 2008. aastal siiski kuristiku serval kõõluva plaadiga mälestuskiviga osutamaks, et rahvakild on stalinliku terrori algaastatest püsinud kui noateral. 2012. aastal ilmus vägagi neutraalse raidkirjaga mälestuskivi kõrvale kohalike võimudega kooskõlastamata justkui nõiaväel uus kivi ajast ja arust ning osatava tekstiga. Vene saatkonna initsieeritud mälestusplaadi kujundus plagieerib seltside paigaldatut sisu eirates peegelpildis. Ideoloogiline rünnak hiljem hübriidsõjaks nimetatu raames oli seega Eesti territooriumil alanud. Propagandakirjutised venekeelses võrgumeedias pajatasid „massilisest sõjavangide sunnitööst raudteede ja teede rajamisel“ jm.5 Ajajärku uurinud Meelis Maripuu on kinnitanud, et 1943. ja 1944. aastal ei olnud Paldiskis põgenikud vangidena ega sunnitud neid ka tööle. Tegu oli kogumis- ja karantiinilaagriga, et säästa kohalikku elanikkonda nakkushaigustest.6

Vastukaaluks ei leia Eesti meediast ühtki kirjutist peale venekeelse Delfi põgusa teate kahe kõrvu seisva sama sündmust kajastava mälestuskivi kohta.7 Eestikeelses pressis sündmust ei kajastatud – justkui Paldiski polekski Eesti vabariigi territoorium. Eesti ingerisoomlaste liit keeldus seisukohta võtmast. Soome vabariik on asjaga seotuna olnud samuti üsna ettevaatlik, ehkki vastutus ja empaatia on adutav. Nüüd, ligi viis aastat hiljem, ollakse valmis Paldiski linnavõimudelt uurima, kes desinformeeriva valesamba initsieeris, kas luba muinsuskaitseinspektorilt oli olemas ning miks ei konsulteeritud teiste asjaosalistega. Väidet, et ingerisoomlased ei vaja tähelepanu teiste hullu aastasaja ohvrite seas, oleks tõesti raske mõista.

Teine plaan

Siin kirjeldatud ja paljud muudki seigad on Keeduse filmiloo kontekstis välised, ent saadavad seda paratamatu varjuna. Ja jäävad õhku niikauaks, kuni akadeemilised väitlused, avatud poliitiline dialoog või üdini aus käsitlus kunstivallas on jõudnud üldsuseni. Keeduse film on kaunis arglik seisukohavõtt ega ole dotseeriv või ideoloogiline. On iseenesest sümpaatnegi, et teine plaan avaneb alles siis, kui pealkirjale liita osis „ilm-“, seega „Ilmsüütu“. Poliitilises mõttes just nii on, sest süü oli üleni fabritseeritud, rajanedes läbinisti väljamõeldud ettekäändeil.

Ingerisoomlastele on omane andestus, tänulikkus ja unustus. Muidugi oleme kõik süüdi pärispatu kaudu: me pole täiuslikud, me oleme miski muu kui jumal, siit ka me süüme, igapäevase hinge- või palvetöö sisu. Seda tööd on ingerisoomlased teinud põlvest põlve ihust ja hingest. Filmis pakib Elina ema küüditamiskäsu saanuna esimesena kotti laulu- ja palveraamatu ning mõned kallite ligimeste pildid. Elina ise peab Saksamaale tagasi saadetud sõjavangide asemikuna tegema ära nende töö, aga ka kannatama nende eest.

Keeduse eesmärk pole kahtlemata olnudki ingerisoomlaste ajaloo teadvustamine. Ta on esile toonud valusad argihetked karmis sõjajärgses tegelikkuses, ent teinud seda üsna tinglikus asjastukoores – ilma ajaloota, ilma tunneteta, ilma jumalata. Filmitriloogia osutab fundamentaalsele asjaolule, et situatsioonid korduvad eri ajal, eri moel ja eri riigikorra ajal. Me peaksime need ära tundma. Ja hea loo puhul saabki inimene võimaluse selle kõige üle mõelda.

1 Seekordsed mõtted on tõukunud Donald Tombergi arvustusest Sulev Keeduse filmitriloogiale „Mehetapja. Süütu. Vari“ („Hargnevate teede aed“, TMK 2017, detsember).

2 Olen juba korra põgusalt puudutanud ingerisoomlaste loo käsitlemist loomingus. Vt Kas ebafolklorism või argipoeesia? – Sirp 11. IX 2015.

3 Kõivu on huvitanud võõrapärane Eesti kontekstis (tema kaugete esivanemate seas on olnud švaabe ja ta abikaasa oli sündinud Krimmis). Kindlasti on kohanemine teises (keelelises) ümbruses pakkunud mõtteainet piirilinna Valga miljöös. Ja eks kvantfüüsikagi ole sisenemine teise ilma? Lisaks filosoofia võimalikud maailmad ja inimene kui lõpmatult avatud projekt.

4 Mälestushiie esialgset kavandit vt Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kodulehelt http://ingerimaa.org.ee/wordpress/projektid/malestushiis

5 http://baltija.eu/news/read/25085

6 Vt lähemalt Taisto Raudalainen, Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil. Argo, Tallinn 2014.

7 http://journalist.delfi.ee/news/news/foto-chitatelya-delfi-dva-pamyatnika-odnomu-sobytiyu-vot-tak-po-raznomu-ob-odnom-i-tom-zhe?id=64674662

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming