Sissejuhatus eikuhugi (ilma vähimagi lootuseta kunagi välja pääseda)

Erkki Luuk

Louis Hjelmslev, Sissejuhatus keeleteooriasse. Tõlkinud Jaan Pärnamäe, koostanud Urmas Sutrop, toimetanud Anu Laanemets. Kujundanud Jüri Kaarma ja Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 223 lk. On või vähemalt peaks olema üldtuntud tõde, et ükskõik mida võib defineerida ükskõik kuidas. Ja vastupidi – ükskõik millele võib anda ükskõik millise nime. Hjelmslevi raamat on eelkõige nende kahe väite masendav illustratsioon. Raamatus on 223 lehekülge, millest umbes pool on tühjad, ja raamatu tagant leiame indeksi, kus on umbes 130 definitsiooni, mis on ainult osa nendest, mis raamatus kirjas. Lihtne aritmeetika näitab, et ühel leheküljel on keskeltläbi kaks (üks koma midagi) definitsiooni. Teos sisaldab lehekülgede kaupa teksti, mille autori (salajane, kuid see-eest ainus) eesmärk näib olla üritada meid veenda oma võimetuses moodustada lauset, mis poleks definitsioon. Heakene küll, tegu on väidetavalt teadusliku tekstiga, kus definitsioonid pole mitte ainult tavalised, vaid peaaegu vältimatud, ja mingi süsteem neist ka justnagu moodustuks, nii et probleemi (esialgu) veel pole. Kuid ei maksa sündmuste arengust ette tõtata. Kogu jama Kogu (sõna otseses mõttes kujuteldamatu) jama saab alguse artikli kahes esimeses lauses välja toodud probleemist. Kuna ükskõik mida võib defineerida ükskõik kuidas, ja ükskõik mida nimetada ükskõik milleks, eristavad matemaatikud (ja mitte ainult nemad) normaalseid definitsioone/nimetusi ebanormaalsetest. Selle (nõustugem: mõistliku) kriteeriumi järgi hinnates pole ses raamatus mitte ühtki normaalset definitsiooni. Hjelmslev võtab ette kümnete kaupa teistes distsipliinides (eelkõige matemaatikas) täpselt defineeritud või aksiomaatilisi mõisteid nagu nt hulk, element, relatsioon (mille oleks võinud eesti keelde tõlkida sõnaga „seos”), funktsioon jne ning annab neile suvalised definitsioonid ja/või nimetab need suvaliselt ümber. Või kas see ikka ongi nii suvaline – asja uurides selgub, et peagu kõik Hjelmslevi mõisted on defineeritud ähmaselt, vastuoluliselt või tautoloogiliselt. S.t süsteem, mis neist (justnagu) moodustuma peaks, on samuti ähmane, vastuoluline või tautoloogiline. Parimal juhul triviaalne, halvimal (ja märksa sagedasemal juhul) aga ähmane või mittetöötav. Lisaks veel hunnik väiteid, mis on lihtsalt valed.

Mõned suvalised näited. Kui Hjelmslev sõnastab oma empiirilisusprintsiibi (millega tema keeleteooria peaks väidetavalt kõik senised nurka mängima – lk 27) „kirjeldus peab olema vastuoludeta, ammendav ja võimalikult lihtne”, ei puutu vastuolulisus tegelikult asjasse. Vastuolulisust mõõdetakse ainult konkreetse loogika suhtes, viimaseid on aga mitmeid, nt klassikaline loogika on kvant- ja hajusloogika suhtes vastuoluline jne. Üldisemalt käib igasugune empiiriline uuring loogikast sammu jagu ees, s.t süsteem, mille see välja toob, võib vabalt vastuoluline olla, loogika, mis nimetatud vastuolu kõrvaldab, võidakse formuleerida alles tagantjärele (ja samas pole selle formuleerimine empiirilise tõe seisukohalt isegi oluline). Nii juhtus nt kvantloogikaga, mis loodi mõistagi alles kvantteooria tuules. Seetõttu ei peaks empiirilisusprintsiibi esimene tingimus olema mitte vastuoludeta, vaid täpne kirjeldus. See selleks, võimalike loogikavõimaluste erinevused pole nii primitiivse teksti puhul muidugi kuigi olulised – tegelikult piisaks ka sellest, kui Hjelmslevi süsteem oleks selge ja vastuoludeta klassikalise loogika seisukohalt. Paraku see nii pole.

Võtkem nt definitsioon „…vabamaid sõltuvusi, kus kahel terminil on vastastikune seos, kuid kus üks ei eelda teist ja teine esimest, nimetame me konstellatsioonideks” (lk 62). Juhtumisi sõltuvus seda tähendabki, et üks teist eeldab, s.t definitsioonis on vastuolu. Sõnu ‘sõltuvus’, ‘seos’, ‘eeldama’ pole Hjelmslev (millegipärast) ümber defineerinud. Kui Hjelmslev defineerib „Derivaatide /…/ tasandiga peame silmas nende klasside hulka, mille kaudu nad sõltuvad oma kõige madalamast ühisklassist. Kui see hulk on 0, /…/; kui hulk on 1…” (lk 74) ajab ta segi hulga ja selle suuruse. Korrelatsioon defineeritakse kui XOR (välistav või, Hjelmslevil „kas…või” funktsioon) ja relatsioon kui konjunktsioon („nii … kui ka” funktsioon – lk 82-83), ning „lähtudes sellest võime defineerida süsteemi kui korrelatsioonilist hierarhiat ja protsessi kui relatsioonilist hierarhiat” (lk 83). Paraku olid nii süsteem kui ka protsess juba varem defineeritud, kusjuures viimane ajast sõltuva mõistena: „iga protsessi võib vaadelda kui piiratud arvuga elementide kogumit, mis pidevalt taasesinevad eri kombinatsioonide kujul” (lk 22). Konjunktsioon aga pole ajast sõltuv mõiste – seega taas vastuolu: „relatsiooniline hierarhia” on palju laiem kui definitsioon leheküljel 22.

On muidugi eriline (ja Hjelmslevile mõneti tüüpiline) totrus defineerida ühte ja sama mõistet n korda, nii et definitsioonide vahel tekib vastuolu. Leheküljel 201 vabandab ta oma järjekordset võimetust mingit järjekordset umbluud normaalselt defineerida sellega, et need on „ajutised reaaldefinitsioonid, millele pole isegi võimalik anda operatsionaalset väärtust”. I-le panevad täpi definitsioonide juga suvalistes kohtades katkestavad hõisked stiilis „Taotleme keeleteooriaga – vastupidiselt senisele keeleteadusele ning teadlikult sellele vastu reageerides – terminite ühetähenduslikkust” (lk 82) ja „On näha, et see menetlusviis toob kogu analüüsi vältel kaasa suure selguse ja lihtsuse ning heidab senitundmatul viisil valgust tervele keele toimimismehhanismile” (lk 115).

Hjelmslevi struktuur on binaarne. Tema meetod on kirvemeetod ning nimelt järgmine: võetakse nähtus, lüüakse see binaarselt lahku, tulemus omakorda binaarselt lahku jne, kuni saadakse tulemus, mis on (formaalselt võttes) „uus”. Näide: Hjelmslev võtab Saussure’i märgimudeli (tähistaja-tähistatav, vorm-sisu) ja lööb vormi lahku väljendusvormiks ja väljendussubstantsiks ja sisu sisuvormiks ja sisusubstantsiks. See ongi see „kuulus” Hjelmslevi märgimudel, millest semiootikute leerist kostev kaootiline pasundamine siiamaani aeg-ajalt nõrka tunnistust annab (mis on tegelikult mõistetav, kuna semiootikud on sunnitud klassikana arvele võtma kõik enne 1945. aastal loodud märgimudelid ja sõna „märgisüsteem” esinemised). Pole siiski ülearune lisada, et Hjelmslevi märgimudel on Ogdeni & Richardsi, Peirce’i ja Saussure’i igas suvalises mõttes paremate mudelitega võrreldes praeguseks täiesti unustatud (või vähemalt käibelt maas).

Kõige suurem (ja sedapidi ka fataalseim) dogma, millest Hjelmslev üle ega ümber ei saa ja millele ta lakkamatult variatsioone esitab, on Saussure’i maksiim „keeles on ainult erinevused; erinevused ilma positiivsete mõisteteta”. See ongi see (üks ja ainus – kui binarismi mitte arvestada) kirstunael, mille ümber kogu Hjelmslevi süsteem pöörleb. Formaalselt võttes on see (iseenesest huvitav ja inspireeriv mõte) täielik absurd. Seosed, predikaadid ja funktsioonid, millega erinevusi modelleeritakse, vajavad argumente (konstante ja muutujaid), mis ongi „positiivsed mõisted”, mida keeles väidetavalt olla ei saa, kuid mis seal nii puhta tähenduse (seem) kui ka vormi (foneem) elementidena paratamatult on. See, et mis tahes foneem/seem/sõna või mis tahes muu üksus teisest paratamatult erineb, tuleb juba „olemise” definitsioonist – olemas saab olla ainult miski, mis teisest erineb –, mitte sellest, et midagi peale erinevuste olemas olla ei saaks. Muidugi võib keele piiri tõmmata nii, et kõik olemasolev (s.t elementaarne vormi- ja tähendusmaterjal) sealt välja jääb, aga mis mõte sel on. Hjelmslevi (ja erandina ka üldist – see on (lisaks ase-, kaas-, side- jms sõnadele) üks väheseid sõnu, mida Hjelmslev ümber ei defineeri) terminoloogiat kasutades poleks selline analüüs ammendav. Viidata argumenteerimata sellele Saussure’i väitele kui viimase instantsi tõele on dogmatism, ja tänapäeval pole vist enam ühtki keeleteadlast, kes seda (ülimalt paradoksaalset, seetõttu ka inspireerivat) maksiimi tõsiselt võtaks. Hjelmslev aga hoiab kogu oma süsteemi selle dogma ülilühikese lõa otsas kinni, mistõttu see juba a priori millegagi hakkama ei saa.

Variatsioon Saussure’i teemadel

Kui Hjelmslev väidab, et „mitte ühelgi väiksemail suurusel, ka tüvel mitte, pole sellist iseseisvat eksistentsi, et nende arvele võiks kirjutada leksikaalseid tähendusi” (lk 93), on see järjekordne variatsioon Saussure’i dogma teemadel: „… iga märk on defineeritud relatiivselt, mitte absoluutselt …” (samas). Võtkem nt kala-le. Morfeemil le pole eraldi võetuna tõesti mitte mingit tähendust, kui aga keegi ütleb kala, on sel selgelt tähendus, ilma et midagi lisama peaks. „Vokaali, mis esineb inglise keeles käändelõpu ees sõnas fishes, saab registreerida konnektiivina” (lk 132). Mis käändelõpp? Fishes on nominatiiv, millel käändelõpp puudub. „Funktiivi, mis pole funktsioon, nimetame me suuruseks” (lk 77), samas kui „… suurus ei kujuta endast midagi muud kui kaht või enamat suurust, mil on vastastikune funktsioon – resultaat, mis veelgi enam rõhutab funktsioonide teaduslikku ainueksistentsi” (lk 154).

Siin on kaks vastuolu: esiteks „funktiiv, mis pole funktsioon” ja „funktsioonide teaduslik ainueksistents”, teiseks suuruse defineerimine suuruse kaudu. Teine viib suuruste lõputu regressini – teoreetiline absurd, mida Hjelmslev isegi mitte ei maini. Raamatu lõpus on lause „Kõrgema korra metasemioloogiaid ei saa lihtsuse printsiibi tõttu püstitada, kuna nende katseline läbiviimine näitaks, et nad ei anna muid tulemusi kui need, mis on juba saavutatud esimese korra metasemioloogiaga” (lk 213), mis justkui vihjaks suuruste lõputu regressi ühele võimalikule piirile (kuigi lk 213 on juttu ülemisest ja lk 77 alumisest piirist), aga tegelikult on alumise piiri postuleerimine võimatu ja absurd programmiline, kuna see põhineb Saussure’i dogmal „keeles on ainult erinevused” (Hjelmslevil funktsioonid). Hjelmslev jahub lakkamatult „formaalsusest”, mida tema süsteem justkui esindama peaks (mõiste on millegipärast jälle defineerimata). Mis tahes normaalse definitsiooni järgi peaks „formaalsus” tähendama matemaatikal põhinemist. Selles raamatus on täpselt üks valem 3+3=6 ja sellegi puhul polnud aru saada, mida autor sellega öelda tahab (õnneks polnud see, nagu kontekstist selgus, ka kuigivõrd oluline – mitte et ülejäänud raamat just olulisem oleks, aga see selleks).

Vaatamata sellele (või siis just selle tõttu?), et „Sissejuhatus …” koosneb ainult definitsioonidest, on kogu „teooria” ainus enam-vähem selge mõiste kõigist neist sadadest – „tekst” – defineeritud ebaselgelt või siis üldse defineerimata. Lk 90 jääb mulje, et see on keele suurim teoreetiliselt võimalik „korpus”; lk 84 on tekst defineeritud kui protsess, viimane omakorda on lk 22 defineeritud kui „piiratud elementide arvuga kogum, mis pidevalt taasesinevad eri kombinatsioonides”, s.t kogu süntagmaatika. Sisuliselt on tekst seega defineeritud piiramatuna, sellele vastanduvad mõisted (periood, lause, sõna jne) on aga piiratud (ja defineerimata). Vahemärkuse korras: sellest, mis on periood, pole võimalik aru saada, raamatus seda ei defineerita ja kaasaegne keeleteadus sellist mõistet (minu teada) ei tunne.

On irooniline (või tegelikult – mis siin ikka nii iroonilist – seletus järgneb), et raamat, mis peaks justkui rääkima keelest (s.t tavakeelest) ütleb selle kohta (peale esimeses klassis õpitud triviaalsuste stiilis „laused koosnevad sõnadest, sõnad silpidest”, „foneemide hulk on piiratud”, „lausete hulk on piiramatu” jne) täpselt seitse rida: „Kategooriaõpetus eeldab … väga hõlmavat ja täpselt kokku sobivat terminite ja definitsioonide aparaati, nii et selle üksikasju ei saa tulemuslikult selgitada /…/ seepärast ei saa kategooriaõpetust … keeleteaduse prolegomenas ammendavalt käsitleda” (lk 180). Ühesõnaga, 200st definitsioonist ei piisa, et „sissejuhatuses keeleteooria alustesse” midagi ka keele kohta öelda (vaja oleks, ma oletan, vähemalt 2000). Niisiis ei saa selle raamatu lugeja üsna loomulikul kombel teada midagi ei keele, keeleteooria ega ammugi mitte viimase aluste kohta.

Kuna raamat kubiseb sõna otseses mõttes kõikvõimalikest puudustest ja (autori) vigadest, võiksin ma oma aruandega neist teid surmani ära tüüdata. Eeldan, et käesoleva loo lugejal ei tohiks olla erilist huvi sellise tühja-tähja ega sellest koosneva teose vastu. Seega võiks üritada üldisemat perspektiivi. Kui Saussure tänapäeva keeleteaduse umbes sada aastat tagasi lõi, algas kohe ka võitlus filoloogiast eraldumise nimel (mida jätkab ka Hjelmslev – lk 15). Kahjuks on paljude riikide (sh Eesti) haridus- ja teadussüsteemid välja karanud otse keskajast, mis keeleteaduse puhul avaldub põhiliselt selles, et see filoloogia alla lahterdatakse. Nähtavasti ei saada ikka veel aru, mis siin vahet on. Et siis sajandat aastat üle korrata: keeleteadus uurib keelt. Filoloogia uurib tekste. Keel ei ole tekst. Isegi kui meil on mingist keelest triljoni lausega korpus, pole mingit garantiid, et järgmine lause, mis ses keeles moodustatakse, selles korpuses sisaldub. Järelikult pole keel taandatav korpusele/tekstile, ja seda tuleb uurida kui võimet(e kompleksi) ja hominiididele ainuomast kommunikatsioonisüsteemi. On ülimalt kõnekas, et mõlemad tänapäeva keeleteaduse suurimad koolkonnad (generativism ja kognitivism – lepitamatud vaenlased, kes teineteisega enam-vähem mitte milleski ei nõustu) on ühel meelel selles, et keeleteadus on (koos psühholoogia, neuroteaduse, tehisintellekti jms) kognitiivteaduse osa. Kuna kognitiivteadus on omakorda bioloogia osa, on keel ja keeleteadus osa bioloogiast. Seega tuleks seda õpetada kui bioloogia või vähemalt kognitiivteaduse haru. Kuna Eestis pole sellist asja nagu kognitiivteadus ametlikult olemas, on see jutt formaalselt mõttetu, aga interpoleerida siiski võib. Teaduse poolest arenenumates riikides (eelkõige USAs ja Inglismaal) toimub keeleteaduse, eriti aga just keele uurimise liikumine humanitaariast loodusteadusse kõigil tasanditel. Praeguseks on asi jõudnud niikaugele, et enamiku mõjukamatest keeleteemalistes artiklites pole kirjutanud mitte keeleteadlased, vaid matemaatikud, loogikud, neuroloogid, bioloogid, arvutiteadlased, geneetikud jne. Nad ei pruugi eristada foneemi morfeemist ja lauset fraasist, aga neil polegi seda vaja – maailma juhtivad ajakirjad avaldavad neid, ilma et keegi sellistesse “detailidesse” süveneks. Ühtpidi piinlik, teiselt poolt võib aga keeles tõesti leida seaduspärasusi, millest nii mõnigi keeleteadlaste või filoloogide leituist fundamentaalsem ja/või mõistatuslikum olla võib. Nii või teisiti – progressi mootorid huugavad, selle loogika on vääramatu, teaduslikkuse kriteeriumiks on meetod, meetodiks matemaatika (uuemal ajal ka kõikvõimalikud komputatsioonilised meetodid) ning filoloogiateaduskonna lõpetanud doktoril ei puudu mitte ainult igasugune arusaam maailmast, kuhu ta on sattunud, vaid isegi keel, et sellest kuidagi osa saada või (ammugi) selle kujundamisel kaasa rääkida. Sisuliselt on ta kvalifitseerunud ühinema kõige primitiivsema keeleteaduse koolkonnaga ja uurima kogu oma ülejäänud elu ülakoma kasutamist komi keeles või midagi muud sama olulist ja huvitavat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht