Pildilt maas – Narva keel ja meel

MART RANNUT

Augusti alguses kolis üle pooleteisesaja keskvalitsuse ametniku ajutiselt Ida-Virumaale. Meedia andis teada, et töökeeleks on sealne kohalik keel. Eesti õigusraami väline keelevalik on inimlikult mõistetav, sest Narva venekeelsete riigikeele oskus on tõesti vilets. Eesti muulastest valdab seda viiendik ning saab aru ja räägib veel veerand, Ida-Virumaal on valdajaid aga 5%, 13% rääkijaid, neid, kes üldse aru ei saa või siis saab, aga ei räägi, 58%. Poes ei pruugi siiski elementaarset asja küsides vastust saada, sest ainus keeleoskaja pole tööl. Muide, Narvas hakkas pärast iseseisvuse taastamist eesti keele oskuse näitaja vähenema: eestlastega kokkupuude kohendas keeletaseme enesehinnangut.

See, et eesti keele oskust 53% Ida-Viru venelastest vajalikuks ei peagi, on suuresti ajaloost tingitud. 1930ndatel oli vene elanikkonda Narvas ja Jaanilinnas kokku alla kolmandiku (29%) ja linnas valitses eesti keel. Keskmise narvaka käsituses algab ajalugu aastast 1944, misjärel Narva on olnud venekeelne linn ja asjaajamiskeel vene keel. Tänavanimedes peegeldub see siiani, 9. mail viiakse aga lilli lennukipolgule, kes Narva 1944. aastal maatasa pommitas, ning teistele Nõukogude väeosadele, kes sõdisid Sinimägedes eestlaste vastu. Eesti-vastane mentaliteet hakkas Narvas valitsema pärast Nõukogude vägede tagalas aastal 1944 ning uuesti 1948 korraldatud etnilist suurpuhastust, misjärel eestlastel enam Narvas kohta polnud. Just etnilise puhastuse tõttu on Narvas eestikeelseid elanikke praegu vaid 3% ja eesti keele kasutamist peetakse ebaviisakaks.

Tänavapildis on eesti keel kui üleliigne vene keele järel teisel kohal (kakskeelsete siltide puhul jääb eestikeelne osa varju või on teisele poole ära peidetud), kõrvaltänavate teave ja ajutised sildid on vaid venekeelsed. Õige kirjapilt pole oluline: nt spetsialistist on saanud sretsialist ja puudega inimestest puutega inimesed.

Hariduse eesmärk on tagada eluga toimetulek, keele osas tähendab see riigikeele omandamist. Narvas on hariduspilt siiski teine. 18 lasteaias (sh eestikeelne Punamütsike) käib 2800 last, 9-s on keelekümblusrühmad (400 last). Kõigis õpetatakse neljandast eluaastast eesti keelt. Ametlikke andmeid tulemuslikkuse kohta pole, küll aga osutab Narva kolledži üliõpilase Milovidova uuring (2016) selle kesisusele: I klassi alguses (pärast keeleõpet lasteaias) suutsid õpilased meenutada klassi peale vaid 15 eesti­keelset sõna (11 ütles 2 õpilast).

Põhjusi on mitmeid. Keeleoskus­nõuetele vastab vaid veerand peda­googidest ja pool juhatajatest, kuid parema eesti keelega õpetaja võib jääda tööta, sest kehvema keelega õpetaja on juba ametis (seda ka keelekümbluses!). Ka eesti lasteaiaga ei ole vanemad rahul: lastega tegeldakse vähe, palju on venekeelseid lapsi, kes domineerivad.

Üldhariduse koolivõrgus on 11 kooli ja gümnaasiumi (õpilasi 6000, lõpetajaid u 600), 4-s koolis toetavad eesti keele õpet keelekümblusklassid. Eestikeelset õpet on dokumentide järgi gümnaasiumis vähemalt 60%, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat õpetatakse eesti keeles. Aineõpe võib siiski piirduda mõne eestikeelse slaidiprogrammiga, kui sedagi (eesti keele riigieksami tulemused on keskmisest 3–7 palli nõrgemad) – pokazuhha?

Kutseõpe käib Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses Narvas ja Sillamäel seaduse kohaselt eesti keeles, tegelikult vene keeles. Osal erialadest on 2 kursust eesti keelt siiski kohustuslik. Tulemus: enamik lõpetajaid ei saa sõnagi eesti keelest aru.

Omavalitsuse rahastatud venekeelsetes asutustes oskab heal juhul mõni õpetaja, treener või ringijuht ka eesti keelt. Inglise keele ringid on, eesti keele ringe ei ole. Narva muusikakoolis saab klaverit õppida ka eesti keeles, väidetavalt solfedžotki (vastuvõtus tervitab küll umbvenekeelne töötaja). Ka spordikool on venekeelne.

Positiivset ka: ametnikud saavad riigikeelse tööga hakkama, seda aga vaid nõudmisel. Meedias esinedes venekeelne ametnik end eesti keelega ei vaeva ning volikogu töötab rahumeeli seadust rikkudes vene keeles.

Müüjad riigikeelest aru ei saa, v.a suuremates ostukeskustes Fama ja Astri. Maxima töötajaskond on lootusetu: teenindaja pöördub vene keeles, eestikeelse kõnetuse peale vastatakse vene keeles või halvemal juhul kaotakse ära, kuigi, olen juhtunud ka eestikeelset vastust kuulma.

Kui on asja arsti juurde, soovitan (osa arste oskab suulist eesti keelt B1-tasemel) loobuda väljenditest nagu süda läheb pahaks või jalad surevad ära. Kirjalikult saadakse hakkama küll: andmed sisestatakse ja tõendid väljastatakse. Keeleoskamatuse tõttu on olnud fataalseidki juhtumeid. Kiirabi eesti keelt ei oska: kui ikka häda suur, küll siis ka vene keel meelde tuleb. Vaid soomlastega olla raske …

Taksojuhid arvavad siiani, et eesti keelt oskama ei pea. Neid pidavat olema 1200. Tasuta keelekoolitusele ilmus 20, kuid enamik loobus esimeste tundide järel. Pool ei oska sõnagi riigikeelt, 71% ei kavatse seda ka kunagi õppida. Ka  nt Enefit Greeni 211 juhtivtöötajast ja spetsialistist ei oska eesti keelt 83%. Uuringute andmeil arvab sealne eestlaskond, et valitsuse mure tundub olevat Narva venelaste hea elu, mis aga eestlastest, nende keelest ja kultuurist saab, ei huvita kedagi.

Vene keele eelistamine paljudes funktsioonides toodab ka meelsust, mille puhul riigi põhirahvusega samastumisest ja lojaalsusest rääkida ei saa. Eesti meediat (võrdluses Vene meediaga) usaldab kogu Ida-Virumaa peale venekeelsetest vaid 5% (Narvas 1%). Muide, kodakondsusel siin rolli pole. Kaks kolmandikku venekeelsetest idavirulastest arvab, et Eesti astus NSV Liitu vabatahtlikult, ilma okupatsioonita. Kolmandik meie venekeelsest elanikkonnast on lõpetanud kooli iseseisvas Eestis – mida nad küll võisid seal õppida? Samuti vastanduvad keelsuse põhjal arvamused, mis puudutavad Venemaa agressiivsust ja ohtu, Ukraina konflikti ja suhtumist NATOsse. Ei teata õieti midagi ka Eesti muusikutest, heliloojatest, kirjandusest. Pole ime, et juulikuu festivalile „Baltic Sun“ ehk „Balti päike“ tuli külastajaid vähem, kui oodati, needki enamasti väljastpoolt Narvat.

Narvakale on vene keel kõige olulisem, siis tuleb tükk tühja maad … ning inglise keel, eesti keelega tahetavat vaid tublisid inimesi diskrimineerida. Riik on olnud saamatu ja hambutu (inimõigused on Narvas tähtsusetud, keelejärele­valve nähtamatu), loonud venekeelse mugavustsooni koos segregatsiooni ning õpitud keeleabitusega. Vaevalt eiratakse põhiseadust ja õiguskorda teadmatusest, eks seda põhjusta ka Toompeal laiutav küündimatus ja rahvuslik alaväärsuskompleks. Praegu toodetakse integratsiooni asemel praaki. Mõnele erakonnale on seegi positiivne tulemus.