Peenem sõna ikka parem – olgu või kole

Aili Künstler

Äsja võitis ERRi uudisteportaali kolesõnade paraadi eelmise aasta uudissõnana „validaator”. Tegelikult on kahejalgsed validaatorid (küll valideerijate nime all), kes teadusasutusi, kõrgkoole, muusikakollektiive jms haritud elu juurde kuuluvaid ettevõtmisi tegevuskõlblikuks on tunnistanud, Eestis ringi liikunud juba peaaegu inimpõlve jagu aega. Paistab, et inetused kõrgkultuuri sõnavallas ei häiri kedagi, eriti mitte kultuuriinimesi endid, kes on „valideerimise” sõna heal meelel ja ilmse uhkusega pruukinud – ei saa ju rääkida ometi lihtlabaselt teaduse või õppeasutuse hindamisest või kõlbliku taseme tuvastamisest-määramisest. Rahvale, kes ei tea midagi, aga „validaator” ja „valideerimine” ei meeldi – kellele see tuvastamine ja ülelugemine ikka on meeldinud. Alf Preiseni senini populaarses jutukeses „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni” ajas tallekesel karva turri ja kasuka sassi juba „lugeminegi”. Õudusega kuulutas ta: „Ta loeb meid!” Uue rahvaküsitluse valguses peaks ehk tõlget tänapäevastama (keel ju muutub!), „ta valideerib meid” kõlab tõesti jubedamalt ja on sisugi mõttes loogilisem – oli ju pahameele põhjus seni tundmata enneolematu ja arusaamatu tegevus. Arusaadav, et Tallinnal oli vastu valimisi „tasuta” sõidu õigusega tallinlaste hulga kasvatamisega nii kiire, et jäeti küsimata andmekaitse inspektsiooni arvamus (seaduse kohaselt peavad riigi- ja omavalitsusasutused oma andmekogude asutamiskavatsuse ja kasutuselevõtmise kooskõlastama), rääkimata siis keelehooldajate käest nõuküsimisest. Nüüd on trammid-bussid täis riputatud tekste, kus „validaator” ja „valideerimine” iga teine sõna, lapsedki vadistavad nii ühest kui teisest. Sõnad on koledad ja arusaamatud, asi ise sama segane ja mõttetu (transpordiametki on möönnud, et kui ei loeta pensionäre, pole mõtet ka teisi lugeda; kitsekese paat oleks selle valideerimismetoodikaga ammu enne põhja läinud, kui kalda äärest liikuma saab). Nii et kole sõna ja kole jama …

Tallinna linnavalitsust võib mõista: õiguslikult ja praktiliselt kahtlase väärtusega ettevõtmine tuleb vähemalt vägevalt nimetada. Mis sunnib aga teadusasutusi, kõrgkoole ja ministeeriume segase sisuga võõrsõnu eelistama? Ses vallas peaksid olema ametis ju piisavalt haritud inimesed, pealegi on õppejõudude üks ülesandeid eestikeelse oskussõnavara eest hea seista.

Terminiga ongi tegemist. Eelmisel aastal ilmunud „Võõrsõnade leksikoni” kaheksandas, põhjalikult ümber töötatud trükis (Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet, Tiina Paet, Tuuli Rehemaa, EKI, Valgus) leiame sõnaartikli valideerima (ingl validate, pr valider < ld validus tugev, kindel, keskld kehtiv) • INFO andmete ja nende vormingu õigsust kontrollima; on ka ammu teada sõnad valiidne (ld validus) • tugev; mõjukas; JUR õigus- v seadusjõuline; BIOL tõeline (nt taksoni nimetuse kohta) ja valiidsus val`iidsus -e 11 ~ 9 s> (2. JUR õigus- või seadusjõulisus; 3. PSÜHH testisobivus.

Nagu näha, pole siin eespool kõneks olnud tähendustest juttugi. Tundub, et enne uue sõna inglise keele ilmsel survel kasutuselevõtmist oleks tark kaaluda, kas niigi suure terminoloogilise koormuse juures on ikka tark tuua võõrsõna ühiskeelde või kannataks ka oma sõnadega asi ära ajada, teaduse jms taset hinnata ja ühissõidukis viibimise õigust tuvastada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming