Pealelend. Krista Kerge

Aili Künstler

Eesti keeles võib praegu täheldada hulgaliselt muutusi, mis meie keele struktuuri kõigutavad. Selleks, et neid ohjes hoida, on vaja ka kirjakeele normi. Millalgi tuleb muutuste süvenedes ka seda loomulikult muuta. Kuid milleks muutis Emakeele Seltsi keeletoimkond praegu ajaloosündmuste suure ja väikese algustähe ning kokku- ja lahkukirjutamise normi? Keele seisukohalt on tegemist puht vormilise kokkuleppega, pealegi kaasneb ju sellega hulk uustrükke ja uuesti läbitoimetamist tekstide puhul, kus norm kohustuslik. Võinuks ju teha eksamikeskusele ettepaneku nende (võib-olla veel mõnede) keelenähtuste puhul n-ö silm kinni pigistada? Kohti, kus norm kohustuslik, on ju väga vähe (muu hulgas ka eesti keele riigieksam) ja mujal võib ju igaüks normi järgida täpselt nii palju kui ise tahab. Niisuguste normingute muutmine ei tundu mõistlik.

Krista Kerge, Emakeele Seltsi keeletoimkonna vanem: Minu arvates teab praegu ainult viis aastat ametit õppinud keeletoimetaja, kus haritud inimene eksib. Kui me tegelikku haritud keelekasutust ei jälgi ega tunnusta, siis kasvatame keeletoimetajate võimu, mille üle niigi on kurtmist. Arst ravigu kõigepealt iseennast: toimetajal on ju muud mured (kompositsioon, liiasuse vältimine, lausestuse ladusus, näidete vajadus vm lugejale oluline). Näiteks on teatud väljendite kokkusulamine pidev keeleajalooline protsess. Kui aastal 2012 kirjutatakse reeglina kokku ja harva lahku viit sedalaadi fraasi, siis ei pea igale haritud inimesele keeletoimetajat kõrvale panema, et ta nad kindlasti lahku kirjutaks. (Aga kirjakeele korpuse toimetatud tekstides on nende viie kokkukirjutusi juba aastakümneid – mõnel sadu, teisel tuhandeid.) Vähemus võib endiselt lahku ja enamus endiselt kokku kirjutada, ütleb uus juhis. Sama loogika on algustäheõigekirjaga (vt otsuseid http://www.emakeeleselts.ee > Keeletoimkond). Sündmus, toiming, tegu – kõiki neid märgitakse väikse tähega. Kui mingis ühes tähendusvaldkonnas on eelistatud kolm muud kirjavõimalust ja igaüks peab otsustama, millist neist rakendada, siis on aeg eesti õigekirja vana põhireeglit meelde tuletada. Tuntud sündmused, nt eurole üleminek, poliitiline kirjavahetusvargus, korruptiivne maadejagamine, õigeusukiriku rahaafäär vm – see kõik on ehk õige varsti aus Eesti ajalugu. Ajaloolasest autori ja soliidse kirjastaja tänavuses raamatus näen kirjakujusid Jüriöö ja pronksiöö, aprillirahutused, detsembrimäss (1924) ja Põhjasõda, II Võidupüha, Suur Isamaasõda, Esimene maailmasõda jne. Autoritekst pigem peegeldab kõikvõimalike allikate kirjutusviise, kui et neid teadlikult rakendataks, ja toimetus pole sekkunud. On too ajaloolane siis harimatu? Või kirjastus? Ükski sündmusviide ei jää teose kontekstis arusaamatuks sõltuvalt algustähest, olgu see milline tahes. Kuidas ajalookirjutuses edasi minnakse, seda arutamegi juba ajaloolastega koos. Ülejäänud ärgu vaevaku oma pead, kas nimetus on püsikindel või ei. Emakeeleõpetajal on koolis muudki teha kui loomuliku kirjutusviisiga rinda pista.