Pealelend

Aili Künstler

Kaido Kama , Võro Selts VKKF juhatuse liige, keeleseadus pole ju keeleteaduslik dokument, vaid poliitiline. Kuidas siis „eesti keele erikujude” asjaga tulevikus edasi minna, kui selleks puudub seaduslik alus ja tugi? Võru keele õigusliku seisundi üle ei vaielda sugugi esimest korda. 2004. aastal juhtis tollane kultuuriminister Urmas Paet valitsuskomisjoni, mille ülesandeks oli teha valitsusele ettepanekud „lõunaeesti keele õigusliku staatuse  kindlaksmääramiseks”. Komisjon oma tööga üksmeelse lõpptulemuseni ei jõudnud, arvamused läksid põhimõtteliselt lahku küsimuses, kas võru keelt saab lugeda iseseisvaks keeleks või mitte. Komisjoni töö lõpptulemus vormistatigi alternatiivsete variantidena, ühes kasutati mõistet „piirkondlik keel” ja teises „eesti keele piirkondlik kuju”. Viimane pidanuks siis olema mingi kompromiss keele ja murde vahel. Aga tegemist oli kompromissiga, mis ei rahuldanud  tegelikult kedagi. Mingeid arusaamatuid ja kõveraid teid pidi jõudis nimetatud mõiste hiljem ka keeleseadusse. See, et „eesti keele piirkondlik erikuju” uuest keeleseadusest välja jääb, on kahtlemata hea. Praegu tekitab see defineerimata mõiste ainult segadust. Sellest aga, et „piirkondlik keel” keeleseadusse sisse ei lähe, on väga kahju. Miks see „keele” sõna siis võrukestele nii tähtis on ja miks ei võiks rahulikult „murret” või „erikuju”  rääkida?

Esimene põhjus on see, et võrukesed ise on oma kõnepruuki alati „keeleks”, mitte „murdeks” nimetanud. Ja see aeg on maailmas ammu möödas, kus keelt eristas murdest sõjavägi ja laevastik. Ühes normaalses riigis võib riigikeele kõrval rahulikult ka teisi keeli olla. Ja kuna mingit lingvistilist mõõdupuud keele ja murde eristamiseks pole olemas, siis peetaksegi viimasel ajal peamiseks mõõdupuuks seda, kuidas kõnelejad  ise oma keelekasutust nimetavad. Teine põhjus on vajadus riikliku tunnustuse järele, mis tõstaks oluliselt keele prestiiži. Ja keele prestiiž on keele püsimise ja säilimise jaoks üks äärmiselt tähtis asi. Kui riik tunnustab võrukeste keelepruugi keeleks, annab see ka võrukestele endile tuge ja julgust seda keelt rohkem kasutada. Kolmas ja kõige tähtsam põhjus on rahvusvaheline keskkond, kus me elame.

Kogu Euroopas  nimetatakse võru keele sarnaseid nähtusi „keelteks”. Rahvusvaheliselt tunnustatud mõisted on vähemuskeel (minority language) ja piirkondlik keel (regional language). Just viimast kasutatakse rohkem nende keelte puhul, mis on riigikeelega lähisuguluses ja mille kõnelejad ei kujuta endast vähemusrahvust (kõige tuntum näide on alamsaksa keel Saksamaal). Võru ja setu keel on tegelikult rahvusvaheliselt juba tunnustatud. Mõlemad kuuluvad Eesti kohaliku  organisatsiooni kaudu üle-euroopalisse võrgustikku EB LUL (European Bureau of Lesser Used Languages), võru keelel on olemas ka rahvusvaheline keelekood (ISO 639-3: vro). Kui nüüd Eesti riik peaks võrukeste keelepruugi ametlikult murdeks nimetama, tähendaks see tagasilööki rahvusvahelises suhtlemises – mingit murrete kaitsmise võrgustikku ja rahvusvahelist koostööd pole olemas.

Kui sedakorda mõiste „piirkondlik keel”  seadusest välja jääb, siis pole midagi parata. On seni võru keelt räägitud ja võru asja aetud ilma seaduse toeta ning räägitakse ja aetakse ka edaspidi. Lugupeetud oponentidele tuletaksin aga meelde, et võitlus põhjaeesti ja lõunaeesti keele vahel on ammu lõppenud põhjaeesti keele võiduga. Ei võru, setu ega mulgi keel ohusta tänapäeval enam kirjakeele positsioone, seda teevad hoopis teised keeled. Tänapäeval on küsimus ikkagi selles, kas me tahame ka  seaduse tasemel kaasa aidata nende keelte säilimisele või mitte. Olen kindel, et kunagi võru keelt keelena ka tunnustatakse. Seevõrra soovitaksin tulevastel seadusekirjutajatel mõelda sellele, mis on vastava seadusesätte eesmärk. Kas keelekasutust soodustada või piirata. Kui sedakorda keeleseadusse piirkondliku keele mõistet sisse püüti kirjutada, peeti vajalikuks terve rea tingimuste seadmist: millistele tunnustele peab keel vastama,  kes teeb ettepaneku ja kes otsustab keele staatuse andmise, kuidas keelt tohib kasutada jne. Eesmärgiks tundus olevat keeleliste õiguste andmine-saamine teha võimalikult ebamugavaks. Seaduse siht peaks antud juhul olema ikka vastupidine – julgustada igati võrukesi oma keelt kasutama. Võru keele püsimine ei peaks olema ainult võrukeste endi mure. Tegemist on meie kõigi ühise rikkusega.

Küsinud A. K. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming