Oma rahvale pühendatud elu

JAAK PROZES

Zinaida Strogalštšikova, Eesti Vabariigi president autasustas teid äsja Maarjamaa risti V järgu teenetemärgiga. Olete etnograaf ja Venemaa vähemusrahvuste õiguste kaitsja, vepsa rahvusliku liikumise eestvedajaid 1980ndate keskpaigast, viimased 25 aastat Vepsa kultuuriseltsi esimees. Kuidas algas vepslaste rahvuslik liikumine?

Esimesi ilminguid võis märgata 1980ndate alguses, kuid kui Leningradi oblasti võimud korraldasid vepsa aktivistide survel 14. VI 1987 Vidlis (vene Vinnitsa) vepsa peo „Elupuu“, andis juba sõna „vepsa“ märku muutustest. Pidustuste teisel päeval kogunes naaberkülla konverentsile arvukalt vepsa rahvusliku intelligentsi esindajaid, lisaks eesti teadlased Marje Joalaid, Aleksei Peterson ja Kristi Salve. Vastu võeti resolutsioon, mis puudutas vepsa rahvusliku taassünni programmi. Selle mõjul hakkas vepsa küsimusega tegelema Nõukogude Kultuurifond, esimehe akadeemik Dmitri Lihhatšovi allkirjadega läksid teele pöördumised ning 4. VII 1989 võttis NLKP keskkomitee peasekretär Gorbatšov vastu otsuse asutada vepslastele rahvusrajoonid Karjala ANSVs ning Leningradi ja Vologda oblastis. Ainult Vologda oblastis loodigi 1989. aasta oktoobris Kuiski rahvuslik külanõukogu. 20. IV 1989 kinnitas Karjala ANSV ministrite nõukogu vepsa keele alfabeedi ladina ja kirillitsa tähestikus (praegu on kasutusel ladina tähestik – J. P.), septembris asutati Vepsa kultuuriselts, 1990. aastal alustati vepsakeelsete raadio- ja telesaadetega, Zavodadi (Petrozavodsk) riikliku ülikooli juures asutati karjala ja vepsa keele kateeder, algas vepsakeelse kirjanduse väljaandmine.

Kuigi Karjala oli Vene Föderatsioonis paljude rahvuslike algatuste eesotsas, siis kuidas teil see ikkagi õnnestus?

Vepsa küsimuse aktiivne arutelu Karjala ühiskonnas tegi võimalikuks esimestel demokraatlikel valimistel minu valimise Karjala ülemnõukogusse, kus juhtisin rahvuspoliitika, kultuuri-, keele- ja ajaloopärandi kaitse komisjoni. Aastatel 1990–1994 loodi rahvuspoliitika seadusandlik baas, loodi ametid, näiteks kirjastus Perioodika karjala-, vepsa- ja soomekeelse kirjanduse ja ajakirjanduse väljaandmiseks, Vabariiklik Rahvuskultuuride Keskus, Zavodadis asutati Lönnroti-nimeline soome-ugri kool, kus õpetatakse karjala, soome ja vepsa keelt. 1991. aastal asutati esimesena Vene Föderatsioonis Karjala valitsuse koosseisu kuuluv rahvuspoliitika ja rahvussuhete komitee, mis on praegu ministeeriumi staatuses.

1991. aastal võeti taas Karjalas esimesena vastu rahvusrajoonide ja külanõukogude seadus, mis nägi ette nende loomise referendumite teel. Esimesena sai rahvusrajooni staatuse Kalevala rajoon. Šoutjärve rahvusrajooni ala rahvusvald aga 2006. aasta reformi käigus kahjuks kaotati. Ilmselt võib selle taga aimata mäetöösturite huve ja lobi, sest kaevandamisel pidi arvestama kohaliku võimu ja vepslaste huvidega. Meid ei võetud kuulda ja vald liideti rajooniga, mille keskus asub Petrozavodskis.

Kui palju vepslasi Karjalas ja üldse Venemaal elab?

2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Karjalas 3423 vepslast, 62,4% vepslaste üldarvust (5936) Venemaal. Kolmes vepsa rahvuskülanõukogus elas 928 inimest, seega vaid 27% traditsioonilisel viisil. Praegu on neid kõige rohkem Zavodadis (1974). Karjalas vähenes meie rahvaarv kahe viimase rahvaloenduse vahel peaaegu kaks korda. Vologda oblastis on viimase rahvaloenduse järgi 412 vepslast, kohalike külanõukogude andmete järgi 680. Leningradi oblastis rahvaloenduse järgi 1380, neist 750 Vinnitsa külanõukogus. Kahjuks on nii, et oleme üks kiiremini ajaloo areenilt lahkuvaid soome-ugri rahvad Venemaal.

Eestlastele on tähtis keeleline identiteet. Kas ja kuidas õpitakse vepsa keelt?

1989. aastal valdas Zavodadi 304st kuni 14aastasest vepsa lapsest vepsa keelt emakeelena 9, külades aga 347st 23, seega kokku 32 last. Selle taga on mäetööstus ja migratsioon ning segaabielud: domineerima jääb vene keel ja me toodame aktiivselt vene rahvast. Vepslaste keskmine vanus Karjalas oli 2010. aastal 52,4 aastat, Leningradi ja Vologda oblastis aga üle 60 (rahvuse taastootmiseks on vaja keskmist vanust 33 aasta ümber).

Karjala Šeltozero, Rõbreka ja Petrozavodski keskkoolis õpetatakse vepsa keelt kuni XI klassini 2-3 tundi nädalas, pärast IX klassi tehakse riigieksam. Šokša koolis õpetatakse ainult algkooli tasemel. Karjala vabariigis õpib tänavu kokku vepsa keelt 235 õpilast ja 60 mudilast kolmes lasteaias. Vologda oblastis õpetatakse vepsa keelt õppeplaani järgi vaid Kuja koolis, Leningradi oblastis vaid Kurba algkoolis, Vinnitsa kool-internaadis fakultatiivselt. Tundides osaleb 10–15% õpilastest. Vinnitsa folkloorikeskuses töötab ka vepsakeelne nukuteater.

Aastatel 1938–1988 ei ilmunud vepsa keeles ühtki trükist. Kuidas on kirjanduse ja ajakirjandusega nüüd?

1991. aastal ilmus venekeelse rajoonilehe Kommunist Prionežja lisana vepsakeelne Kodima, 1993. aastast eraldi ajalehena, praegu trükitakse kord kuus. 2011. aastast antakse välja kirjanduslikku aastaraamatut „Verez tullei“ ja kord kvartalis ilmub lasteajakiri Kipinä. Iga õpilane, kes õpib vepsa keelt, saab selle tasuta. Üle 50 raamatu seas on nii õpikuid kui ka sõnastikke, on luulekogusid. Väga tähtis on vaimuliku kirjanduse ilmumine vepsa keeles, praegu on meil käsil piibli tõlkimine.

Mida tehakse vepsa seltsis?

Väga tähtsaks peame seda, et vepslased on kantud 2000. aastal Venemaa põlisrahvaste nimekirja ja 2006. aastal Venemaa põhja põlisrahvaste nimekirja. Näiteks üheksale vepsa külale on antud erilised kalapüügikvoodid Äänisjärve (vepsa k Änine, vene k Onego) ääres. Pärast pikki kohtuskäike on lõpuks vepslastele eraldatud metsaalasid jahipüügiks. Oma külades elavad vepslased saavad varem pensionile (naised 50- ja mehed 55aastaselt), odavamalt ravimeid, arstiabi ja puhkusevõimalusi. Viimastel aastatel on märgata elanikkonna arvu stabiliseerumist ja isegi kasvu vepsa külades.

Seltsi tegevus on projektipõhine. Vepsa kultuuri aastat korraldatakse koostöös Kalevala Juminkeko keskuse ja fondiga Soomest. 1992. aastast kuulutatakse iga kümne aasta tagant Karjalas välja vepsa kultuuri aasta: antakse välja vepsa raamatuid, korraldatakse parima vepsakeelse teose konkurss, vepslasi tutvustavaid näitusi Karjala ja Soome muuseumides, vepsa rahvuspidusid, soome ja karjala teadlaste ühisekspeditsioone vepsa küladesse. Eriline koht meie südames on „Kalevala“ eeposel ja Elias Lönnrotil, kes tegi oma doktoritöö just vepsa keelest. „Kalevalast“ inspiratsiooni saanuna koostas Niina Zaitseva 2012. aastal vepsa eepose „Virantanaz“. Samal aastal meenutasime konverentsidega, et vepslased olid nende hõimude seas, kes panid 862. aastal Venemaa riiklusele aluse. Seltsiga on tihedalt seotud Eestiski tuntud vepsa noorte etnoansambel Noid. Noored vepsa keele õpetajad teevad vepsa keele kursusi, viimati kogunisti 13 vepsa külas. Kahjuks tähendab 50 aastat vepsa keele kasutamise keelamist seda, et kaks põlvkonda on vepsa keeles kirjaoskamatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming