Nominativiit 18 aastat hiljem

Leo Kaagjärv

Kas pole märkimisväärne, et okupatsiooniajal oli avalik eesti keel paremini kaitstud kui praegu iseseisvuses? Tartu-Tallinn maantee. Tallinna Kalmistud juhataja. Elion Ettevõtted Aktsiaselts. Tähtaeg deposiit uuendus teade. – Mida see kõik peaks tähendama? Need on nimetavas käändes nimisõnade read. Kuuldavasti kõneldakse nii hiina keeles ning osalt ka inglise ja mõnes teises euroopa keeles, kus sõnade käänamist sama hästi kui ei tunta, ent üha rohkem nüüd  ka eesti keeles.  

Teine neljast ülaltoodud näitest oli subtiiter telepildi all, kolmas on tänase Eesti tähtsa äriühingu nimetus. Selle on ilmselt loonud inimesed  võõrkeele lummuses. Haritud eestlane ütleks ja kirjutaks: Elioni Ettevõtete Aktsiaselts. Neljas on ingliskeelse pangadokumendi pealkirja „Term Deposit Renewal Advice” minu enda n-ö tänapäevane tõlge, selle endisaegne eestindus oleks olnud „Tähtajalise hoiuse pikendamise teade”. Osutan siin kujundlikult sellele, kuhu oleme suundumas, kui pole avaliku keele hoolet ega pädevat järelevalvet.       

Seesuguseid mitte-eesti lauseehitusega, kuid eestikeelsete sõnadega keelendeid näemekuuleme tänapäeval hulgi. Olen nende kohta kasutanud tõveterminit „nominativiit” märkimaks nimetava käände haiguslikku levikut omastava asemele. Jääb mulje, et enamik  meie tänaseid ärinimesid ongi sellised, aga mitte ainult ärinimed. Kogumass on nii tohutu, et kardetavasti on antud juhul ravi juba hilinenud, kriitiline piir on ületatud ning keeles on sündinud uus süntaktiline kvaliteet. Kuna õigel ajal ei tegutsetud, ei jää Emakeele Seltsi keeletoimkonnal või tema mis tahes järglasel tulevikus vist küll enam muud üle kui nominativiidiga häbelikult kaasa lonkida ja see seadustada. Korrektseks tuleb tunnistada siis  ka nimetus Emakeel Selts.     

Õige aeg tõmmata pidurit võis olla  1990ndate algus, kui vohama hakkasid võõraste eeskujude printsiibita jäljendamisega seda tüüpi tarindid, kõigepealt ärinimedes ja reklaamis, ning ajalehti toimetasid puuduliku keeletaibuga nn lapsajakirjanikud. Kuid ei olnud pidurdajaid. Hoiatasin nominativiidi eest siinsamas Sirbis 18 aastat tagasi (24. VII 1992), aga jäin hüüdjaks hääleks kõrbes. Oli kõiketohtimise aeg, seaduslikkuse asemel valitses korralagedus, mis hakkas kohe võrseid ajama ka  avalikus keeles. Tõhusat järelevalvet ei olnud. Korrektorid ja keeletoimetajad kadusid.       

Vaadakem tüüpilist veanäidet ja veendugem, kui lihtne on seda hea tahte korral vältida. Asutus avaldab teate: „Alates 2. septembrist 2010 kehtib Ramsi Turvas AS elektrivõrgus uus hinnakiri”. Küsigem: millises elektrivõrgus hakkab see kehtima? Vastus: aktsiaseltsi (lühendatult siis ASi või AS-i) elektrivõrgus. See oleks esimene samm lause paranduse suunas. Teiseks vajab aga parandamist ka nimi Ramsi  Turvas, sest selleski pesitseb nominativiidikurat. Küsigem: milline aktsiaselts? Vastus: Ramsi Turba aktsiaselts. Kui asutus siiski tahab, et nimi Ramsi Turvas jääks nimetavasse käändesse, pole muud vaja kui tuua äriühingu liigi tähis AS nime tagant nime ette: AS Ramsi Turvas. Seega: „Alates 2010. aasta 2. septembrist kehtib Ramsi Turba ASi elektrivõrgus uus hinnakiri”. Ilus ja korrektne.       

Millest tuleb, et meie aktsiaseltsid ja osaühingud on tõrksad kasutama ammu kehtivat genitiivset malli, nagu pruugivad kiiduväärsed Turu-uuringute AS ja Kresto Teeninduse OÜ? Ilmselt soovitakse säilitada nime nominatiivset  kuju, kuid ei taheta lühendeid AS ja OÜ tuua nime ette, sest välismaa firmadel seisab selline lühend enamasti nime järel. Tundub, et eestlase kihk olla nagu prestiižikamad rahvad, sealjuures omaenda keele moonutamise hinnaga, on ületanud mõistliku piiri. Rohkesti nominativiidijuhtumeid tekib seal, kus oleks tarvis käänata mõnd nime või nimetust. Esineb ka arvamust, et nime(tust) käänata ei tohigi. See on vale, sellist reeglit meil pole. Eesti keel  on muutelembene: käändsõnad käänduvad ja pöördsõnad pöörduvad. Vaadakem taas siinse kirjatüki alguses toodud subtiitrinäidet. Kui kirjas oleks olnud „Tallinna Kalmistute juhataja”, kas oleks jäänud midagi arusaamatuks? Kindlasti mitte. Nagu mitte ka ühendeis „Tallinna maantee”, „Kalevi jahtklubi” ja „Solarise kino”.     

Ahaa, ütlete, nüüd kukkus autor sisse! Viimases kahes näites ei ole ju määratletud, kas nimi on Kalev või Kalevi ning kas on Solaris või Solarise! Ent see ei ole eestlase probleem. Eestlane tunneb kohalikke nimesid ja kui ei tunne, ikkagi oskab omastavast tuletada nimetava. Ning kui mõnel juhul pole nimi tõepoolest  üheselt ilmne, võib selle alati esile tuua samas tekstis või kasutada tarindit „jahtklubi Kalev”. Aga välismaalased, nemad ju ei saa aru? Ent selle kohta ütleksin, et oleks aeg lõpetada välismaalaste ees küürutamine ja hoolitseda omaenda keele eest. Mõistagi ei saa välismaalased paljust sellesse puutuvast aru, nagu meiegi ei saa aru kõigist välismaa keeltest.     

Kui tõlgitakse inglise keelest, ärgu tehtagu seda uimaselt-mehaaniliselt, jäljendades võõrast sõnajärge, vaid antagu endale aru eesti keele ehitusest. Siinkohal väike valik lihtsaid näiteid koos parandustega (sulgudes):  Gulfstream lennukid (nõnda on, jah, inglise keeles, kuid meil peab olema teisiti: lennukid Gulfstream), MiG-23 hävitajad (hävitajad MiG-23), UN IMOG veoautod (UN IMOGi veoautod ehk veoautod UN IMOG), „Kuula rändajat” saade (saade „Kuula rändajat”), „Tallinn liigub” projekt (projekt „Tallinn liigub”), 10, 20 ja 20A autobussid suunatakse ümbersõidule (autobussid 10, 20 ja 20A), A. Le Coq spordihoone (A. Le Coqi spordihoone), McDonald’s  Player Escort programmi võitja (programmi McDonald’s Player Escort võitja).   

Esineb näiteid, kus liigitermin asub kenasti nimetuse ees, aga ühend on sellest hoolimata  ebakorrektne. Ühes Vikerraadio päevauudiste lõigus kuulsin korduvalt fraasi „aktsiaselts Viljandi Veevärk juhataja” (õige olnuks muidugi „aktsiaseltsi”). Ka presidendi vastuvõtul vabariigi aastapäeval teadustatakse külalisi ikka ja jälle sama vigase malliga. Ning kui teleuudistes raporteeritakse kohtumajast, kuuleme otsust enamasti paragrahv see ja see lõige see ja see järgi.     

Jah, rong on vist juba läinud ja tagantjärele  sebimine parandamise ja nõuannetega ehk mõttetu. Minu teada pole nominativiiti aga ikka veel õigeks kuulutatud ning seepärast püsib lootusekübe, et me siiski ükskord võtame end kokku ja puhastame oma Augeiase tallid. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on meie keel triivinud justkui tüürita ja ankruta laev rahutul merel, mõranenud ning korjanud enda külge risu. Kaua on kuuldud hädahüüdeid (mitte ainult siinkirjeldatu, vaid ka muude  keeles süvenevate mõrade pärast), kuid autoriteetsed keeleasutused ega riigi juhtkond pole midagi tõhusat ette võtnud. Mõtlen kõigepealt keeleasutuste aktiivset tegutsemist riigikogu ja valitsuse teavitamisel ning seejärel seadusi, millega nõutaks keelereeglite järgimist reklaamibüroodes, kirjastustes, raadios ja televisioonis. Silmapilk vajab muutmist saatuslikult ebaõnnestunud äriseadustik. Kas pole märkimisväärne, et okupatsiooniajal  oli avalik eesti keel paremini kaitstud kui praegu iseseisvuses? Ühiskirjakeele eest hoolitsemise asemel on meil hakatud edendama murdeid, püütakse neile välja mõelda omi kirjakeeli, üllitatakse murdekeelseid trükiseid ja antakse eetrisse murdesaateid. Kadunud Enn Soosaar on selle kohta kirjutanud, et inim- ja finantsressursi killustamine on kurjast ning kunstliku rivaali tekitamine eesti keele sisse või kõrvale on ohtlik kergemeelsus. Ressursse tuleks kasutada kõigepealt üldrahvaliku kirjakeele paremaks õpetamiseks ja kaitsmiseks, sest just kirjakeel on teinud eestlastest kultuurrahva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming