Mis saab avalikust keelekasutusest?

Aili Künstler

18. augustil valitsuses kõlbulikuks tunnistatud uue keeleseaduse eelnõu seletuskirjas (riigikantselei dokumendiregister, keeleseaduse eelnõu valitsuse 19. VIII istungile esitatud kujul) seisab, et sisulistest muudatustest on „olulisemad Eesti keelenõukogu nimetamine seaduse tasandil ja riigi keelealaste ülesannete määratlemine, sh Riigikogu kohustus analüüsida keelepoliitikat ja eesti keele arengut”. Oluline on teada: „Ametliku ja avaliku keelekasutuse eristamise vajadus on tihedalt seotud eesti kirjakeele normi järgimise kohustusega. Nii peab ametlik keelekasutus vastama kirjakeele normile, avaliku keelekasutuse puhul eeldatakse ainult seda, et see järgib keelekasutuse head tava [rõhutus – A. K.]. [---] Ametlikuks keelekasutuseks loetakse eelnõu kohaselt riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse asutuste, avaliku ameti kandjate ja avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud isikute keelekasutust, olgu dokumentides, veebilehtedel, siltidel või viitadel jne.”        

Keelte kasutamise, nimede, nimetuste ja teabe teemad on koondatud eelnõu neljandasse peatükki „Eestikeelne teave ja teenindamine”. Seletuskirjast: „… eestikeelsed [peavad] olema avalikku kohta paigaldatud sildid, viidad, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam. Võrreldes kehtiva seadusega on regulatsiooni muudetud ning rõhutatud, et eestikeelsuse nõue laieneb just avalikus kohas antavale teabele. [—] Uue regulatsioonina on … kehtestatud nõue, et ettevõtte liiginimetused (nagu nt kohvik, baar, kauplus) on eestikeelsed.         

Samuti on täpsustatud, et ka poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamile laieneb eestikeelsuse nõue. Avalikus kohas teabe eesti keeles esitamise kohustust võib mõista kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 44 sätestatud informatsiooniõigust tagavat meedet.”       

Uus on ka nõue, et kui „kaubamärki kasutatakse tegevuskoha tähisena või reklaamis, tuleb selles sisalduv võõrkeelne oluline teave esitada ka eestikeelsena. Eestikeelne teave ei tohi kahjustada kaubamärgi eristusvõimet ega pea olema võõrkeelse teksti suhtes esikohal. Kui on tegemist tegevuskoha märgistamisega, piisab nt kui lisada oluline teave tegevuskoha sissepääsule.  

Vajadus selle nõude järele tuleb sellest, et ettevõtjad on järjest sagedamini hakanud tegevuskohanimesid registreerima kaubamärgina, et kõrvale hoida keeleseaduse §-s 23 sätestatud avaliku teabe eestikeelsuse nõudest. Kuna kaubamärgi regulatsioon sisaldub kaubamärgiseaduses, ei saa selle keelsuse kohta keeleseadusega nõudeid kehtestada. Tulemuseks on, et mitme linna välisilme on valdavalt võõrkeelne (eriti selgelt avaldub see Tallinna vanalinnas, aga ka Haapsalus, Kuressaares ja mujal). Eesti avalikkus ei ole sellega rahul ning Keeleinspektsioon saab võõrkeelsete siltide kohta pidevalt kaebusi. Nende menetlemise käigus on sageli juhtunud, et ettevõtja esitab võõrkeelse ärinime kaubamärgina registreerimise taotluse alles pärast seda, kui on saanud Keeleinspektsioonilt ettekirjutuse lisada võõrkeelsele sildile eestikeelne avalik teave. Kuna kaubamärgikaitse hakkab kehtima taotluse menetlusse võtmise momendist alates, siis on see piisav põhjus ettekirjutus täitmata jätta. Seepärast on otstarbekas sätestada seadusega, et võõrkeelse kaubamärgi sõnalise osa oluline teave esitatakse ka eesti keeles. Sellega ei piirata ettevõtja õigust kaubamärgi valiku või selle kujundamise üle otsustada, vaid kaitstakse Eesti elanike õigust saada eestikeelset avalikku teavet.”   

Järelevalve valdkonnad on uues keeleseaduses täpsemalt avatud: „Juurde on lisatud käesoleva eelnõuga sätestatavate uute nõuete täitmise järelevalvepädevus, nt … sätestatakse õigus kontrollida avalikkusele suunatud veebilehtede keelekasutust; … õigus kontrollida võõrkeelsele kaubamärgile eestikeelse teabe lisamist ja … õigus kontrollida lepingute keelsusnõuete täitmist.” Uues keeleseaduses „on defineeritud eesti kirjakeele norm, mis on keele ametliku kasutamise aluseks ja suunab avalikku kasutust. Üldsuses on teadvustatud, et avalik (meedia, reklaam) kirjalik keelekasutus ei vasta alati kirjakeele normile”. Kuigi Keeleinspektsiooni aruannete kohaselt on keeleseaduse täitmine paranenud, „… on eesti keele kasutamise nõuete täitmises, ametliku keelekasutuse vastavuses kirjakeele normile, eestikeelse asjaajamise ja tööalase teabe puudumises või tõkestamises ja reklaamile või avalikule teabele kehtestatud nõuete täitmises toimunud väike tagasiminek – kõige rohkem on kasvanud ametliku keelekasutuse mittevastavus kirjakeele normile, kuid ka ülejäänud valdkondades on rikkumiste kasv olnud suhteliselt oluline…”.       

Seletuskirja kohaselt peaks uus keeleseadus „võimaldama täiuslikumat järelevalvet ning seeläbi vähendama rikkumisi”. Keeleseadus läheb riigikokku lugemisele sügisel ja peab jõustuma 2011. aasta 1. jaanuarist.

Väljavõtted keeleseaduse eelnõu seletuskirjast teinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming