Miks õppida eesti keelt?

Eberhard Winkler, Göttingeni ülikooli soome-ugri osakonna juhataja, professor

1. Igaüks, kes tegeleb aktiivselt eesti keelega, on ühel või teisel viisil olnud küsimuse ees, miks peaks üldse eesti keelt õppima. Veidigi kõrgema keeleoskuse taseme saavutanult küsitakse: mis, te oskate eesti keelt? Isegi kui küsimuses kõlab enamasti imetlev alatoon, kuna küsimuse esitaja peab keelt ilusaks, huvitavaks või raskeks, sisaldab see alati ka nüanssi, mille võiks kokku võtta küsimusega: misjaoks peaks see hea olema?

Utilitaarsel mõtteviisil, mis siin avaldub, on vähemalt kaks komponenti: esiteks, ühendada ühe keele õppimine selle rahva  suuruse ja tähendusega, ja teiseks ökonoomia komponent – kas meie globaliseerunud maailmas ei piisagi ühest kõige tähtsamast, inglise keelest, millega igal pool maailmas hakkama saab? Milleks siis veel aega ja jõudu teistele keeltele raisata? Inglismaa utilitarismi kodumaana on ise sellele küsimusele ajakirjanduses reageerinud: ka Inglismaa eliitülikoolides pole võõrkeelte oskuse tõendamine sisseastumisel enam nõutav. Põhjenduseks toodi, et teised Inglismaa ülikoolid on sellest juba loobunud, eliitülikoolid kannatavad selle konkurentide eelise tõttu ning on sellepärast sunnitud sama tegema.       

2.

Pole kahtlustki, et tänapäeval ei saa inglise keelest enam üle  ega ümber, eriti näiteks loodusteadustes, kus üks erialakeel on vajalik. Ja loomulikult on see mugav, kui ma saan Ljubljanas või Oslos rongipileti osta selle maa keelt ära õppimata. Aga siinjuures on tegu kasutuskontekstiga, situatsiooniga, milleks peab või peaks teatud käitumisviise teadma. See on võrreldav põhiliste asjadega nagu viisakusvormelid või juhiluba, mis kuuluvad keskmise eurooplase tavarepertuaari. Seepärast on pannud üks Euroopa Liidu komisjonidest meile, kodanikele, südamele teise keele omandamise, mis tähendab paraku inglise keele omandamist selle emakeelena kõneleja tasemel. Aga kas sellega  lõpeb teiste keelte õppimine?

Viimastel aastatel on üsna sageli tekkinud mulje, et piisab inglise keele oskusest, minu tähelepanekud minu ülikooli keskkonnas on, et just loodusteaduste valdkonnas ei osata muud kui inglise keelt ja sedagi sageli vaid suhteliselt kehval tasemel, mida nimetatakse – BSE (Bad simple English). Aga kui keegi näiteks Saksamaal, kus ju sageli vägagi sõbralikult inglise keelde suhtutakse, nimetab töövestlustel majandusalal vastuseks küsimusele võõrkeelte oskuse kohta oma laitmatut inglise keelt, peab ta arvestama märkusega, et küsimus puudutas võõrkeelte, mitte inglise keele oskust. Pealegi,  kui ma ka endale Saksamaa suhtes mingeid illusioone ei loo, pole meie omavaheline olukord veel nagu Inglismaal. Ikkagi paistab veel midagi olevat, mis kohustab isegi inglise keelt soosivat ärimaailma teisi keeli omandama või täpsemalt, valdama. Mis see olla võiks, ei tohiks olla raske arvata, kuigi tänapäeval kipuvad sellised elementaarsed teadmised üha enam unustusse vajuma. Paari aasta eest võis ajalehest lugeda, missuguseid raskusi valmistab välismaistele firmadele Jaapanis kannakinnitamine. Mainiti, et 80% äritehinguist võiks toimuda inglise keeles,  kes aga tahab saavutada 100%, peaks jaapani keeles suhelda oskama.

Kaug-Ida on võib-olla iseäralik piirkond, aga ma usun, et põhimõtteliselt kehtib see iga maa kohta. Näiteks ühel prantsuse filmitoodanguga tegeleval firmal läksid Saksamaal projekti investeeritud miljonid vett vedama, sest Prantsuse poolel polnud peaaegu kedagi, kes oleks saksa keelt osanud. Seda, et minu ülikool, Göttingeni ülikool, viie aasta eest Eesti riigilt lektoraadi sai, seletan ma ka sellega, et olime võimelised erinevalt enamikust kaaskonkurentidest eelkõnelusi pidama eesti keeles. Isegi kui tehing on kasulik mõlemale osapoolele, jääb siiski tähtsaks viisakus ja teise poole respekteerimine, mida saab kõige paremini tõendada selle maa keelt kasutades. Seda aspekti alahindavad väga sageli just eeskätt suured rahvad, eriti näiteks saksa ja inglise keelt kõnelevad rahvad. Keel on nimelt palju enamat kui lihtsalt infovahetuse vahend. Keel on seotud hulga emotsioonidega, mis sageli alateadlikult käitumist mõjutavad. See on minu arvates ka põhjus, miks kunstlikud keeled nagu esperanto edu ei saavuta nad nii-öelda hõljuvad vaakumis.       

3.

Aga see pole loomulikult kõik. Kui jätta majanduse ja loodusteaduste valdkond, mis ei moodusta siiski kogu meie eksistentsi, ja minna näiteks kultuuri- ja humanitaarteaduste juurde, on olukord hoopis teine. Neis valdkondades on endiselt oluline ka ajaloo dimensioon, milleta – vaatamata ajavaimule – asjakohane mõistmine pole võimalik. Ja see dimensioon nõuab teadmisi teistes keeltes. Kaks näidet humanitaarteaduste valdkonnast: mulle näib võimatu õppida üksikasjalikult Eesti ajalugu, oskamata seejuures saksa keelt. Seejuures pole vahet, kuidas suhtuda sakslastega seotusse Eesti ajaloos. Sama kehtib rootsi keele kohta Soome ajaloos ja ladina keele kohta Ungari puhul. Ning kui viimasel ajal on kuulda, et soome-ugri keeleteadust on võimalik ka ilma saksa keele oskuseta õppida, tähendab see –  arvestades fakti, et kuni eelmise aastatuhande lõpuni kirjutati olulisimad tööd saksa keeles –, et varasemaid arusaamu peetakse vananenuks ja üleliigseks ning et nimetatud eriala leiutatakse uuesti. Bakalaureuse- ja magistriajastul ning sellega kaasneva kvaliteedilanguse puhul pole see ka mingi ime. Ja kultuuri valdkonnast: kas oleks olnud võimalik kirjutada Eesti kirjanduse ajalugu, nagu seda on teinud minu kolleeg Cornelius Hasselblatt, omamata põhjalikke teadmisi eesti keelest? Mida inglise või saksa keeles Eesti, tema keele ja kultuuri kohta teada võib saada – olgu Internetist, ajakirjadest või raamatutest –, pole  muidugi vähe või tähtsusetu ning sellel on oluline funktsioon eesti keelt mitte valdavale inimesele väikese osa info vahendamisel. Sügavamaks mõistmiseks ja põhjalikuks tegelemiseks teemaga ei jätku siiski neist kahest keelest. Kes teaduslikke konverentse eesti keele ja kultuuri kohta inglise keeles peab – seda tuleb kahjuks germanistikaski ette –, see jääb kas ajavaimu vangi või ei soovi juba algusest peale konverentsidel kõrgemat taset saavutada.     

4.

Niisiis, kui on selge, et paljudes eluvaldkondades on inglise keele kõrval tähtsad ja kasulikud ka teised võõrkeeled, jääb endiselt vastata algul püstitatud küsimusele, miks peaks see olema just nn väike keel. Miks peaks õppima eesti keelt, kui prantsuse, hispaania, vene või hiina keel on ometi palju tähtsamad? Ka siin tuleb jällegi eristada kaht valdkonda, nimelt majandust ja  kultuuri. Kes valdab tänapäeval Saksamaal inglise ja prantsuse keelt, on üks sadade tuhandete seas, kes valdab aga eesti ja läti keelt, võib olla ainus. Ma oletan, et ka Eestis on hea läti või leedu keele oskusega inimene vägagi nõutud. Eelmainitud lõigus keeleoskuse kohta, mis on majanduses hädavajalik, viitaksin sellele selgesõnaliselt, et eriti suurte rahvaste seisukohast ebatavaliste keelte oskus annab suure eelise. Üliõpilaste nõustamisel juhin alati tähelepanu sellele, et Saksamaal on juba palju häid soome või ungari keele oskajaid, aga vaid vähesed, kes valdavad samal tasemel ka eesti keelt, ja et siin on suurepäraseid võimalusi, kui  eesti keele oskust oma teiste oskustega täiendada. Tuleb ainult neid võimalusi ise otsida – meie valdkonnas ei tule töökohad iseenesest meile kätte.   

5.

Kui fennougristikas mitte arvestada üliõpilasi, kelle ema on soomlane või isa ungarlane ja kes ainult sellepärast oma sugulaste keelest huvituvad, on Göttingeni ülikoolis, kus üliõpilane peab kuni magistrikraadini kõik kolm suuremat soome-ugri keelt omandama (kuid loomulikult eri tasemel), esimese keele valikul tähtis roll ühelt poolt vastava maa, rahva ja kultuuri atraktiivsusel ja teiselt poolt võimalusel kohapeal ülikoolis intensiivselt sellega tegelda. Viimase aspekti puhul, on vajalik hästi varustatud lektoraat vastava infrastruktuuri ja toetusega  seminari juhatuse ja ülikooli poolt. Seepärast olin väga rõõmus ja tänulik, kui Eesti riik Göttingeni ülikoolile 2004. aastal sellise lektoraadi võimaldas. Saksa ülikoolid on viimastel aastatel teadaolevalt pidevalt alafinantseeritud ja ilma Eesti toeta poleks kunagi sellise koha loomiseni jõutud. Tähtis oli ka, et Eesti pool haaras initsiatiivi ja ilmutas lektoraadi loomisel ise ofensiivsust: kes tahab, et tema keele ja kultuuriga välismaal tegeldaks, peab ilmtingimata ise aktiivne olema. Minule on jäänud mulje, et sellest ei saada paljudel maadel aru. Tahan tuua kaks näidet:

1) Göttingeni skandinavistika seminaris pole norra keele  lektoraati, kuid on väga palju üliõpilasi, kes norra keele vastu huvi tunnevad, eeskätt loodusteaduste erialadelt, kuna Saksamaa annab paljudele hea ülikoolihariduse, kuid ei suuda pärast õpinguid sobivat töökohta pakkuda. Paljud meedikud, geoloogid ja teised rändavad seetõttu välja Norrasse, oskamata norra keelt, mille nad seal kohapeal omandavad. Kõik meie ülikoolipoolsed katsed selle probleemi tõttu Norralt lektoraadi loomiseks rahalist toetust saada on olnud edutud. Võib-olla on selline käitumine aga ka õige vastus saksa rumalusele ise kanda koolituskulud töökohtade loomiseks teistes riikides. 

2) Seoses ühe teksti tõlkimisega mitmesse keelde küsiti mult hiljuti, kas ma tean kedagi, kes oskab läti keelt. Pidin vastama eitavalt: minu teada pole üheski Saksa ülikoolis läti keele lektoraati, indogermaani instituutides ja ainsas balti instituudis on raskuspunkt keeleajaloolistel põhjustel leedu keelel. Minu arvates pole see sugugi hea olukord.       

6.

Tuleme nüüd kultuuri rolli juurde õpitava keele valikul. Põhjus, miks keegi ühe või teise maa kultuuri huvitavaks või kütkestavaks peab ning seetõttu keelt õppida tahab, on alati individuaalne, isiklik, mille kohta ma siin sõna võtta ei saa. Ka ei hakka ma siin eesti kultuurile kiidulaulu laulma – selleks on minust palju kompetentsemaid kolleege. Ühte pean ma siiski väga oluliseks, nimelt et maa ja selle rahvas ise oma keelt ja kultuuri väärtustab ning tal sellega mingeid probleeme pole. Kes välismaalasena, nagu seda sageli Saksamaal juhtub, seisab silmitsi olukorraga, kus sakslased ise kõige meelsamini kõik saksaliku tagaplaanile tahavad lükata, võimalikult internatsionaalsed püüavad olla ja on uhked oma – enamasti kesiste – inglise keele teadmiste demonstreerimise üle, see ei imesta, et keegi enam saksa keelt ei õpi. Taasühinemise järel kasvas paljudel maadel jälle huvi saksa keele vastu, langes aga kohe jälle, kui märgati, et sakslased ise parema meelega inglise keelt räägivad.

Väljaspool Saksamaad ollakse sageli silmitsi vastupidise  situatsiooniga, nimelt rahvusluse ületoonitamisega. See on midagi, mis mulle ka soome-ugri kontekstist hästi teada on: siin reageeritakse katsele vastava maa keeles juttu teha samuti sageli inglise keeles, kuna on levinud arvamus, et seda keelt nagunii ükski välismaalane pole võimeline korralikult ära õppima, kuna selleks puudub eeldus, nimelt õige veri soontes ja üleüldse olevat keel nii keeruline, et seda pole võimalik õppida. Seda pole minuga, ja olen selle eest tänulik, õnneks Eestis kunagi juhtunud, kuigi olen oma eesti keele piiratud oskusest  teadlik. Aga ka selline hoiak, nagu valitseb Saksamaal, vähendab selle inimese motivatsiooni, kes püüab keelt ja seeläbi maad ja selle kultuuri mõista. Loomulikult on mõistetav, et just ajal, mil kõik peab võimalikult rahvusvaheline olema, ollakse uhke oma maa ja keele üle. Kui aga samal ajal kõike rahvuslikku müstifitseeritakse või ülehinnatakse, kaotatakse kergelt need, kes maast huvituvad ja seda mõista püüavad, kuna seeläbi lülitatakse nad välja niinimetatud „väljavalitute” ringist.     

7.

Kui üliõpilased minult küsivad, miks peaks õppima eesti keelt, pole mul neile ühtki patentvastust anda. Enamasti viitan ma selle maa eelistele ja rahvale ja veel mõnele muule asjaolule ning loomulikult ei jäta ma märkimata aspekti, et teatud tingimuste tõttu on Saksamaal head võimalused Eestis ja eesti keelega tegelemiseks. Ülejäänu eest peab inimene juba ise hoolt  kandma. Igaüks peab leidma ise oma tee ja võimalused mingi keele õppimiseks. Minu kogemus Göttingeni ja Tartu ülikooli partnerluslepingu Göttingeni ülikooli poolse kuraatorina on, et esimene samm on kõige raskem, sest vähesed – vähemalt Saksamaal – oskavad endale Eesti kohta midagi ette kujutada. Kõige selgemalt on võib-olla veel ülekaalus arvamus, et Eesti kuulub endiselt NSVLi. Kui keegi siiski on Eesti külastamiseni jõudnud, ei jää see sageli viimaseks korraks. Ikka ja jälle hakkab silma, kui kiiresti pöördub külastaja reserveeritus ja ebakindlus, kui ta esimest korda siin on, sümpaatiaks ja poolehoiuks.  Mis üliõpilasi puudutab, siis minu meelest pole täitunud moodulitest koosnevate õppekavade hea kavatsus tõsta mobiilsust. Ajaline piiratus annab ilmselgelt tunda ja õppekavad on isegi Saksamaa-siseselt nii erinevad, et Erasmuse programmi eelised hajuvad nende takistuste mõjul. Ka on mul jäänud mulje, et globaliseerumise ning keele- ja riigipiire ületavate intensiivsete kontaktide propageerimise ajastul näitab keeleõpe uue ladina ehk siis inglise keele ülekaalu tõttu pigem langus- kui tõusutendentsi.   

8.

Lõpetuseks tahan heita pilgu saavutatule. Fennougristina puutun ma kokku kolme maaga, lisaks oli mul dekaanina ülevaade paljudest teistest filoloogia aladest Göttingenis. Ma arvan, et Eesti on õigel teel, mis puudutab Eesti poolt pakutavaid ja finantseeritavaid võimalusi tegelemaks eesti keele ja eesti kultuuriga. Kogu õppevahendite palett, alates raamatutest ja audiovisuaalsest materjalist, suveülikoolist ning lühi- või pikaajalistest  stipendiumidest kuni oma lektoraadini on olemas ja minu meelest ka väga pilkupüüdvalt välja arendatud. Selle pakkumise atraktiivsusega on Eesti minu arvates selgelt Euroopas esireas. Pole palju riike, mis selleni küünivad; vastupidi, spontaanselt meenuvad mulle mitte just vähesed suuremad ja jutumärkides „tähtsamad” riigid, kus selles osas on nii mõndagi halvas seisus ja kus õpihimuline vaid suure vaevaga saab oma õpinguid edendada. Mulle kui ühe suure maa esindajale hakkab seejuures alati väga positiivselt silma, kui uskumatult bürokraatiavabalt, paindlikult ja kiiresti Eestis asjad lahendatakse. Ühe vestlusega saavad siin probleemid tavaliselt lahendatud, mind rõõmustaks, kui ka Saksamaal oleks selline kultuur. Loorberitele puhkama jäämata võib Eesti pool, eriti Eesti Instituut, saavutatu üle uhkust tunda, ja ma loodan väga, et ka järgmised valitsused neid edukaid pingutusi ei kärbi, vaid veelgi enam edendavad. Ma usun, et see raha on Eesti hüvanguks hästi paigutatud ja soovin südamest tänada Göttingeni lektoraadi viimaste aastate suurejoonelise toetuse eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming