Mentori pilguga

Juta Hennoste, Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja, Jane Järve mentor

Kui kirjutasin aasta eest Keele Infolehes (25. IX 2009) projekti „Individuaalne keeleõpe mentori toel” algusest, ootustest ja lootustest, ei osanud ma tegelikult ette kujutada, et see kolmteist kuud pakub nii huvitavaid kohtumisi, pikki jutuajamisi elust, keelest ja kultuurist ning väga palju rõõmu mentii silmanähtavate edusammude üle. Ka oma siinse eespool publitseeritud artikli kirjutas ta eesti keeles täiesti ise ning see oli mulle meeldiv üllatus.  Jane Järv oli mentiina väga iseseisev. Kui me esimesel kohtumisel tegevuskava paika panime, ütles ta naljaga pooleks: „Ma olen nagu tank. Lükka mind ainult liikuma ja ma lähen”. Seda esimest tõuget oligi talle ilmselt vaja, sest edaspidi oli minu roll suunata, nõu anda ja tekkinud küsimustele vastata. Algul võttis teineteise tundmaõppimine ja tema eesti keele alaste vajaduste väljaselgitamine aega, aga iga kuuga leidsime juurde palju ühiseid  huvisid, mille põhjal oli ka lihtsam koostööd jätkata. Jane Järv õpetab juba mitmendat aastat vene õppekeelega koolis muusika- ja kunstiajalugu eesti keeles ja tema erialased teadmised on hämmastavad. Kuigi tal on eesti nimi, elas ta kolmandast eluaastast oma perega kaua aastaid Venemaal ja ka kodune keel oli vene keel.   

Kuna see oli esimene selline keeleõppe projekt Eestis, tegutsesid mentorid paljuski sisetunde järgi, katsetades erinevaid töövorme mentii vajadustest lähtudes. Olime  küll saanud psühholoogia-alast koolitust, aga meie ülesandeks polnud niivõrd keeleabi, kuivõrd eesti keele ja kultuuri vastu huvi tekitamine, nõuandmine näiteks keelekursuste valikul ning suhtlusvõimaluste pakkumine. Sellise koostöövormi puhul on esmatähtis mentii ja mentori omavaheline sobivus. Iga mentorpaari koostöö oli ainulaadne, kuna erinevad olid nii mentiide keeleoskuse tase kui ka soovid. Mõni mentii valmistus eesti keele  eksamiks, mõnel oli vaja abi eestikeelsete tunnikonspektide koostamisel, mõni tegi esimesi samme aktiivses keelekasutuses, aga kõigil oli ühine eesmärk parendada oma eesti keele oskust nii kõnes kui kirjas. Kindlasti on selle taga ka tööturu nõudmised, soovitakse olla konkurentsivõimelised, ja samuti meie hariduspoliitika, sest selleks, et keskkoolis oma ainet eesti keeles õpetada, peab õpetaja end kindlana tundma. Suuresti kõiguvad ka Tallinna  või Tartu ja Ida-Virumaa vene õpetajate kogemus ja vajadused, viimastel on ju eesti keeles suhtlemise võimalusi mitmeid kordi vähem. 

Kõige raskem eesti keele õppimisega alustamisel ongi ülesaamine hirmust, et räägitakse valesti. Kui laps suhtleb julgelt, kartmata vigu teha, siis täiskasvanu, eriti õpetaja, kellega võib juhtuda, et mõni õpilane oskab eesti keelt paremini kui tema, tunneb end kammitsetuna. Sageli lähevad eestlased vestluses üle vene keelele, sest arvavad, et teevad sel viisil suhtlemise kergemaks. Algul ma hoidusin vigade  parandamisest, lasin mentiil lihtsalt rääkida, ainult aitasin vahel lause lõpuni viia. Hiljem, kui ta end juba kindlamalt tundis, palus ta ise, et ma vigadele tähelepanu juhiksin. Mida rohkem keelega tegeleda, seda huvitavamaks see protsess muutub. Muidugi on grammatika raske, 14 käänet ja rektsioonid pole naljaasi, aga edutunne annab jõudu juurde. Põhjus, miks keelekursused ei ole eesti keele omandamiseks eriti efektiivsed, on see, et keelerühmas on tavaliselt 10–12 inimest, muidu ei majanda kursus end ära. Ka kõige kogenuma õpetajaga töötades ei saa õppija seal rääkida nii palju kui tahaks ja paaristöö puhul ei jõua õpetaja kõiki vigu märgata, et neid analüüsida. Seega sobis meie projekt inimestele, kes vajasid individuaalset lähenemist ja tuge.       

Meie kasutasime pikkadele jutuajamistele lisaks palju ilukirjandust ja valitud artikleid kvaliteetajakirjandusest. Rõõm oli näha, kuidas mentii luges huviga Andrus Kiviräha, Viivi Luige, Sofi Oksaneni, Mari Saadi, Tõnn Sarve, Vello Vikerkaare jt teoseid. Lugemine aitas kindlasti  eesti keele õppimisele kaasa, kuna mentii kirjutas uued sõnad ja väljendid üles ja õppis ära, vajadusel küsis selgitusi. Käisime mitmeid kordi teatris, kunstinäitustel ja muuseumides, aga ka kohvikutes, turismimessil, meie mõlema koolis ja paljudes muudes paikades. Mentorina sain suurepärase kogemuse. Kuna projekti rahastas Euroopa Liit, siis oli paberimajandust ja aruandlust tõesti palju, aga sellega tulime toime. Keelefoorumitelt,  mis iseenesest oli suurepärane idee, ootasime enamat, rohkem abi eesti keele spetsialistidelt ja teemakohaseid ettekandeid. Väljapaistev oli märtsi keelefoorumil Tallinna ülikooli üldkeeleteaduse professori Anna Verschiku loeng „Identiteet ja keeleõpe”, mis pani inimesed kaasa mõtlema ja hiljem identiteediprobleeme ning eestlaste suhtumist venelastesse tuliselt arutama.       

Muu hulgas avastasin, et minu vene keel on vähese kasutamise tõttu täiesti passiivseks muutunud: aru saan, aga õige sõna leidmisega on tegemist. Nii et mõistsin väga hästi, mida  mu mentii projekti alguses tundis. Võib-olla oli minu nõrk külg samas ka pluss, sest see sundis Jane Järve rohkem pingutama, et ennast eesti keeles väljendada. Tihe suhtlemine ja arutelu kirjanduse, kunsti ja muusika üle äratasid üles mu vana huvi vene kultuuri vastu, seega oli kasu vastastikune. Samuti avardus mu arusaam Eesti venekeelsete probleemidest ja hakkasin hoopis teise pilguga vaatama paljudele asjadele, ka eestikeelsele õppele vene koolis.  Eestikeelsele aineõpetusele vene keskkoolis saab suureks takistuseks pädeva kaadri puudus. Õpetaja peab eesti keelt tõepoolest valdama, et anda oma ainet edasi sama hästi kui oma emakeeles. Õpetaja puuduliku keeleoskuse tõttu hakkavad kannatama õpilaste õpitulemused ning nende võimalus kõrgkooli pääseda ja seal edukalt õppida ei suurene põrmugi. Ka ei ole vilets riigikeele oskus üldsegi noorte probleem, sest enamik vene kooli  lõpetanutest saab eesti keeles hästi hakkama. Raske on 40–60aastastel, kes on siiani hädapärase sõnavaraga toime tulnud ja kellele nüüd keeleoskuse nõuded üle jõu käivad. Kahju, et meie katseprojekt lõppes, sest aasta on keele omandamiseks liiga lühike aeg. Põhieesmärk oli seekord abistada vene koolide õpetajaid eesti keele omandamisel. Loodetavasti toetavad mentorid oma mentiisid ka edaspidi ning projektist saadud positiivne  kogemus ärgitab ehk mentiisid oma kolleegides eesti keele ja kultuuri vastu huvi äratama. Suhtlen Janega ka praegu sama tihedalt kui möödunud aasta jooksul ja kindlasti oli see projekt meie sõpruse tore ja kordumatu algus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming