Meil on kohustus esivanemate vastu

Trivimi Velliste

Sven Arbet / Maaleht / Scanpix Keeleteadlase Mati Hindiga vestleb Trivimi Velliste Trivimi Velliste: Laulva revolutsiooni ajaks oli eestlaste mure oma keele ja kultuuri püsimise pärast jõudnud haripunkti, ent Moskva perestroika tegi võimalikuks otsustava vastuhaku venestamisele. Oled nendest asjadest kirjutanud tagasi- ja ettevaatavalt 15. juuni Sirbi lisalehes („Keel ja demokraatia aastal 2012 ehk 25 aastat hiljem”, Keele Infoleht, nr 20). Paradoksaalsel kombel seisame silmitsi suurel määral samasuguste probleemidega nagu veerand sajandit tagasi. Kas jääme omaette rahvana püsima? Mida peame selle nimel tegema? Millised on varjatud ohud, kuidas neid teadvustada? Mati Hint: Juba kahtluse külvamine omaette rahvana ja iseseisva riigina püsima jäämisse õõnestab usku selle valiku, selle kohustuse ainuõigsusse. Igasugused teise riigikeele (vene, inglise) ettepanekud külvavad segadust ja ähmastavad keelepoliitikat. Vene keelel on Eestis eristaatus, mille võrdsustamine näiteks mustlaste või kasahhide keeleõigustega ei ole asjalik. Inglise keelel on eristaatus Eesti majanduslikul lõimimisel muu maailmaga. Neid asjaolusid tuleb tunnistada, ilma et keeleseaduse vaimu ja nõudeid muudetaks, rääkimata taganemisest põhiseaduse preambulist: „mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Oma nišši tuleb hoida igas valdkonnas, kaasa arvatud teaduse ja ülikooliõpetuse keel. Täiesti arusaadamatu on mulle Rahvusringhäälingu Vikerraadios ingliskeelsete poplaulukeste eelistamine ja eesti heatasemelise levimuusika kõrvalejätmine. Niisugune asi ei kestaks aastaid, kui „suunised” ei tuleks kõrgemalt poolt. Varjatud ohuks ongi avaliku ruumi muutumine üha ingliskeelsemaks.

Ajalugu tunneb palju näiteid oma kultuuri minetamisest keelekaotuse kaudu. Miks liivlased kadusid omaette rahvana? Kui saatuslik oli nende ebasoodne asukoht suure Väina jõe suudmes, mis tekkiva Riia linnaga lõikas rahva justkui pooleks? Kui tugev oli nende eneseteadvus ja vastupanutahe? Kui hästi on liivlased tänastes lätlastes äratuntavad? Ja kuidas selline küsimus tänapäeva lätlasele meeldib?

Liivlaste kaheks lõigatud asuala oli tõesti ebasoodne ja nad olid geograafiliselt lähemal Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu ideoloogilistele mõjudele, nii et liivlasi oli ehk kergem kõhklema lüüa oma traditsioonilise identiteedi väärtuslikkuses. Ka oli liivlasi arvuliselt vähem kui eestlasi. Tundsin hästi liivlaste viimast põlvkonda. Nende eneseteadvus oli kõrge, ka hõimuliikumise mõjul. Tollest nüüdseks kadunud põlvkonnast on mul üsna suur fotokogu (natuke ka vadjalastest ja vepslastest). Olen mõtelnud nende fotode raamatuna avaldamisele, sest neis nägudes peegeldub maailmakurbus oma keele ja pärimuste kadumise pärast.

Eestlased, liivlased ja lätlased (ehk Latgale ala välja arvatud) on antropoloogiliselt, etnograafiliselt ja kultuuriliselt väga lähedased. Liivi keele mõju kestab läti murretes ning meie mulgi, saarte ja läänemurdes on ühisväljendeid liivi keelega.

Nüüd, kus liivlasi enam pole, on liivlusega tegelemine Lätis soositud. Võib-olla ei meeldiks lätlastele see, kui meenutada, et nende varasem suhtumine liivlastesse ei olnud just kestmist toetav. Aga ega eestlaste varasem suhtumine setudesse parem olnud.

Kas rahvaste ja keelte võitlust ellujäämise nimel võiks võrrelda taime- ja loomaliikide olelusvõitlusega, nagu seda on kirjeldanud Charles Darwin?

Sellel võrdlusel ei puudu metafoorsed põhjendused. Looma- ja taimeriigis kaasneb olelusvõitlusega kohanemine ja ka evolutsioon. Keelte ja kultuuride ellujäämine eeldab samuti kohanemist ja evolutsiooni selles mõttes, et kultuur ei tohi stagneeruda ega ka lahustuda agressiivsemas kultuuris, näiteks ingliskeelses massikultuuris. Kultuurigenotsiid võib olla pehme ja veretu, vabatahtlik sundvalik. Selline hävimine on tabanud mitut idapoolset soomeugri rahvast (nende hulgas üsna suurel alal asunud merjalasi), see toimub ka tänapäeval ja oleks äärepealt võinud XIX sajandil osaks saada ka eestlastele ja soomlastele.

Miks me peaksime pingutama eestlaseks jäämise nimel, eesti keele hoidmise nimel? Kas me teeme seda austusest oma esivanemate vastu, nende jäetud pärandi vastu? Või on eestlus meile tähtis hoopiski võimaluse tõttu teistest erineda?

Jah, meil on kohustus esivanemate vastu, meil ei ole moraalset õigust meile pärandatut kõrvale heita ega alla hinnata. Nõustun bioloogidega, kes kinnitavad, et põllukultuuride mitmekesisus on kindlam alus arenguks kui monokultuur, mis on vastuvõtlik haigustele ja annab head saaki ainult siis, kui tema kasvutingimusi mürkidega toetada. Sama on keelte ja kultuuridega: kui ühe suure keele kultuuriruum läheb ummikteele, siis võib tagajärjeks olla üleilmne krahh. Kui keeli ja kultuure on palju, siis tuleb kuskilt ikka impulss, mis ei lase hullusel lõplikult maad võtta. Ükskeelne maailm ja üheainsa kultuuri domineerimine oleks ka üsna igav. Kui monokultuuri sees pääseb valitsema mingi piiratud kultuurinähtus, näiteks popmuusika, siis see ei oleks maailm, mis mulle meeldiks. Monokultuur ei jäta valikuvabadust.

Meil ei ole vist kuigi üldiselt teada, et Soome iseseisvumisel tähtsat osa etendanud Juho K. Paasikivi, kes presidendina oli ka sõjajärgse Soome laveerimispoliitika põhiautoreid, pidas ajalooliseks valevalikuks soome kirjakeele väljaarendamist ning Kalevala-kultuuri ja soomeugrilisuse viljelemist. Paasikivi meelest oleks soomlaste saatuseks pidanud olema rootsi keelele üleminek ning Soome saatuseks Rootsi riiki sulandumine. Ta põhjendas seda julgeolekupoliitiliste kaalutlustega.

Kui Paasikivi tagantjärele-valik oleks ajaloos teostunud, poleks olnud ka Eesti ärkamisaega ega idapoolsete soomeugri keelte põhjalikku uurimist. Jälgi oleksime jätnud rohkem kui merjalased, aga kadu oleks tänaseks juba teostunud. Muidugi on põhja- ja idapoolsete soomeugrilaste kunstkultuur noor. Ühes hiljutises Sirbis (17. VIII) kahetseb Hollandi dirigent, et ta ei tunne XIX sajandist varasemat eesti koorimuusikat. Polegi midagi tunda peale vennastekoguduste vaimuliku laulu harrastuse. Aga läänemeresoome regilaul kuulub Euroopa ja maailmakultuuri. Ning ka moodne soome ja eesti kultuur on igas mõttes täisväärtuslikud.

Kandes Paasikivi rootsivaliku üle Eesti oludesse – kus oleksid XIX sajandi eestlaste järeltulijad saksakeelsetena praegu? Eesti riigist mõtleminegi tundub selliste eelduste puhul võimatu. Ado Grenzsteini valik vene keelele ülemineku kasuks oleks meid lahutanud Lääne mentaliteedist. Just eesti keel on meile taganud nii jätkumise kui ka Eesti riigi, kuigi see tee pole kerge olnud.

Kas rahvusliku identiteedi säilitamine seisnebki eristumise tungis? Miks ei ole sõnause teel leitud identiteedile omatüvelist vastet? Võõrsõnade leksikon pakub: endateadmus, eneseteadvustamine. Kuidas kõlbaks rahvuslik eripära või isepära?

Rahvusliku identiteedi säilitamine kuulub loomulike eelduste järgi elamise filosoofiasse. Ma ei ole just transvestismi vaimustatud pooldaja. Transvestiidid saavad olla sallitud erandnähtus, mitte massimood. Sama on rahvusega. Las mõned vahetavad oma rahvust, kui nad on veendunud, et nende olemuseks on olla venelane, ameeriklane, sakslane või soomlane. Kui selline suundumus saab üldiseks, siis on tagajärjed hukatuslikud. Olen individualist, minu tõlgenduses on individualism oma loomulike eelduste väljaarendamine, nii hästi kui see õnnestub. Isiksuse individualism kuulub kokku selle keeleühiskonnaga, kus inimene oma elu ja arengut teostab.

Et identiteedil ei ole head eestitüvelist vastet, pole suur õnnetus. Rahvusvaheline sõna, mis sellisena käibib paljudes keeltes, sobib ka eesti keelde. Kõigile rahvusvahelistele sõnadele ei peagi otsima eestitüvelisi vasteid. Mis saaks keemia või füüsika oskussõnavarast, kui hakata taotlema eestitüvelisust? Purismil on piir, mille ületamine viib absurdi. Kunstsõnade väljakäimine ilma tõsise vajaduseta on alpus.

Muide, sõnaus pole puhtfoneetiliselt kuigi õnnestunud sõna. Kui kõiki uudissõnaeeteid seostada sõnausega, siis võib headelegi leidudele külge jääda asjaarmastajalikkuse maik. Naiivne purism võib halvemal juhul viia keele võõrandumiseni rahvast ja rahva võõrandumiseni mõnest keelevariandist. Eesti seadusandluse ja bürokraatia keel on terminoloogia ja grammatiliste konstruktsioonide osas ilma purismitagi kaldu ebaloomulikkuse suunas.

Šotlane saab kurjaks, kui teda nimetatakse inglaseks. Samuti pahandasime meie, kui meid Nõukogude okupatsiooni ajal peeti venelasteks. Ent šotlased on ingliskeelsed (oma varjundiga), meie seevastu pole ei vene- ega saksakeelsed, vaid eestikeelsed. Kas meie identiteet – eneseteadmus – on šoti omast tugevam?

Šoti varjundiga inglise keelega võrreldes on eesti keel täiesti eri keel ja eesti identiteedi väga tugev komponent, kui seda komponenti ainult piisavalt väärtustataks(e). šoti mentaliteedi vastandamine inglise mentaliteedile võib olla oma identiteedi aluseks. šoti identiteet on kujundatud-kujunenud sel teel, et gaelikeelsete omakultuur ja mentaliteet on lisatud ingliskeelse elanikkonna eneseteadmusele. Eestlaste puhul on küsimus pigem selles, kuivõrd me hindame oma elulaadi, traditsioone, juuri igas mõttes, tunnistades, et meiegi moodsas identiteedis on välispidistel mõjudel suur osa.

Maailmas on umbes viis tuhat keelt, aga nende arv kahaneb kiiresti. Kas on aga võimalik, et keeli sünnib edaspidi suuremate arvelt juurde? Näiteks eesti ja võru/setu keel? Kas liivi või korni keelel on tulevikku – nüüd, mil keeled on arvutist igaühele kättesaadavad?

Keeli võib juurde sündida pidžinkeelte kreoolistumise teel, aga nendel on väga raske luua oma tänapäevast kultuuriruumi, need jäävad praktiliseks suhtlusvahendiks. Murretel on loomulik kultuuritaust olemas.

Mulle lõunaeestlasena on sümpaatne võru murde renessanss paikkondliku keelena, aga näen ka raskusi: uue aja mõisteid väljendatakse põhjaeestilise kirjakeele sõnadega, mis kõlavad võru keeles võõralt. Mõned õpetajad kardavad, et kirjutatud võru keel võib õpilased segadusse ajada kirjakeele kirjutamisel. Internetikorpused on hea vahend mis tahes hääbuva keele päästetud pärandi kättesaadavaks tegemiseks, aga paljudel keelelistel põhjustel ei asenda internet lapseeas keele omandamist emakeelena ja hääbumise korral läheb kaduma ka keele kodu geograafiline ruum.

Kas üleilmastumine on kestlik? Või saabub murdepunkt ja algab üleüldine killustumine? Kui kaua kestab veel inglise keele ülemvõim?

Me ei oska kõiki murdepunkte kujutleda. Igal asjal on mõõt ja mõne asja mõistlik mõõt on ilmselgelt ületatud, kuid ka killustumine pole hea lahendus (eriti Balkani variandis).

Millised tegurid ja mil moel viivad oma keelest loobumise suunas? Mäletan eelmise sajandi lõpu New Yorgi Eesti Majast hallipäiseid pagulasi, kes rääkisid laitmatut (Pätsi-aegset) eesti keelt. Nad olid noorukina kodumaalt läinud. Samas kõrval leti taga pesid viskiklaase noorukid, kes olid sinna tulnud kuue-seitsme aasta eest – nende eesti keelt oli piinlik kuulata.

Oma teadlaseteed Saksamaal alustanud ja USA s jätkanud Võrumaal sündinud keemiaprofessor Lauri Vaska sai 1972. aastal võimaluse Nõukogude Liidu ja USA teadlaste vahetuse korras tulla Tallinna kogemusi vahetama (stažeerima). Küberneetika instituudis pidas ta oma elu esimese eestikeelse teadusliku loengu. Vähimagi väljavaateta kasutada eestikeelset keemiaterminoloogiat praktikas oli see eesti teadlane ennast hoidnud kursis Eestis arendatud erialasõnavaraga. Ja tänapäeval me vaidleme, millisel määral oleks reaal- ja sotsiaalteadustes eestikeelset terminoloogiat üldse vaja! See on otseselt väärtustamise küsimus. Ka väliseesti keeleteadlased jälgisid kodumaal viljeldavat keeleteadust väga põhjalikult. Suletud ühiskonnast hoolimata olid Eesti teaduse saavutused aastakümnetel 1960–1990 lugupidamisväärsed. Praegu on mul vahel mulje, et Eesti teadlaste noorem põlvkond tihtipeale ei tea, mida nende erialal on saavutanud eelmine põlvkond, kelle tööd ei ole internetis.

Väga huvipakkuv on jälgida, milliseid eesnimesid eesti vanemad oma lastele panevad. On suur hulk noori, kelle nimed sisaldavad tähti x ja y, et oleks võimalikult „peen”, et ei oleks eestipärane. Kas see on elluärganud kadaklus? Siia võib lisada veelgi „uhkemad” ärinimed, näiteks plaza’d.

Mind on ähvardatud kohtuga, kui käsitlesin eesnimede võõrapärasuse küsimust ajalehes avaldatud klassinimekirjade põhjal.

Tallinnas on soolaste hindadega restoran, kus ukse juures ilutseb vaid ingliskeelne kiri. Vanalinnas ja mujalgi on maju, millel üksnes silt „For sale”. Kas meie keeleinspektsioonil on piisavalt silmi ja tahet?

Keeleinspektsioon jälgib, et vene keel ei tuleks avalikku sildiruumi rohkem kui ette nähtud. Inglise keele ees on keeleinspektsioon pime.

Viimastel aastatel on kulutulena levinud selliste sõnade nagu debatt, spiiker, tolereerima, baseeruma kasutus. Maakeelsed väitlus/arutelu, esimees/juhataja, taluma, rajanema ei näi enam kõlbavat. Peaksime rääkima ajakirjanike mõjust eesti keelele. Kas ajakirjanikud tajuvad oma vastutust?

Ajakirjanike mõju keelele on tänapäeval määrav, aga vastutus- ja mõõdutunnet napib. Napib haridustki. Audiomeedias ei osata enam hääldada Euroopa Liidu tugisammaste Saksamaa ja Prantsusmaa tuntud kultuurinimesidki. Narrust on meediakeeles palju (saaga, legendaarne, maagiline, eksklusiivne, atraktiivne …). Võib-olla tahetakse sellise sõnavara abil ennast tunda Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Nali naljaks, aga on kahju, et loomulik sõnakasutus tõrjutakse kõrvale. Ühe viimase moena on asutud likvideerima sidesõna ja, mille asemel on nii … kui ka. Viimast kasutatakse normaalselt vastanduses, kus loetelu mõni liige on eriline: Luuletaja on esinenud nii Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus kui ka Pariisis. Aga nüüd vohavad sellised laused: Luuletaja on esinenud nii Tallinnas, Tartus, Pariisis, Viljandis kui ka Pärnus.

Oled juba sügaval vene ajal kirjutanud väga hea eesti keele õpiku X klassile. Küllap sul on hea ülevaade emakeele õpetajaskonnast. Kuidas nad tulevad oma tööga toime nii järsult muutunud keskkonnas? Kui palju sõltub eesti keele tulevik nendest?

Eesti keele õpetajad on frustreeritud mitmel põhjusel: nende aine on iseseisvas Eestis madalama prestiižiga kui oli okupeeritud Eestis, nõudmised muutuvad kogu aeg ja vastuoluliselt, ühtlusõpikud puuduvad, riigieksam on tähtsam kui aine sisu. Eesti keele tulevik sõltub riigi hariduspoliitikast, mis on heitlik ja autoritaarne.

Venestamisministriks nimetatava Elsa Gretškina ajal oli eesti keele tunde koolis rohkem kui kunagi varem ja kunagi hiljem. Oli võimalik põhjalikult katsetada ajakohastatud vaadetega eesti keele õpikuid ja tuua need siis kooli. Ka mainitud õpik sündis sellel ajal ja seda kasutatavat praegu ülikooliõppeski.

Kas eestivenelased muutuvad ajapikku oma hoiakult baltisakslaste sarnaseks, kellele Saksamaa polnud ammugi enam nende kodumaa?

Loodetavasti. Aga ei maksa unustada, et natslik maailmavaade oli vastuvõetav paljudele Eesti baltisakslastele (siiski mitte kõigile). Venelasi on Eestis nii palju, et nende hulgas on paratamatult erinevaid suhtumisi Eestisse.

Kui tugev on vene keele jätkuv mõju eesti keelele?

Vene keel mõjutab jätkuvalt eesti keele grammatilisi konstruktsioone ning seda mõju võimendab nüüd mõnel juhul inglise keel. Eesti keele grammatika indoeuroopastumine on tõsiasi. Selge näide on eessõnad, mis tõrjuvad välja tagasõnu. Vanemale põlvkonnale on väga vastukarva üldprepositsiooniks muutuva läbi (vene tšerez) kasutuse laienemine: läbi tarkuse, läbi raamatu, läbi raamatutarkuse, läbi magamistoa, läbi direktori, läbi direktori magamistoa jne. Sõnavaras on vene keele mõju pidurdunud.

Võime olla uhked, et eestikeelses tõlkes ilmuvad paljud Lääne populaarteaduse (Geo, National Geographic, Imeline Ajalugu jt) ja ka moevooluajakirjad. Kuigi nende keeletase on üsna rahuldav, toovad nad salakaubana eesti keelde indoeuroopa keelte grammatilisi konstruktsioone. Tõlkekirjandus on väga tugev mõjutaja. XIX sajandil oli mõjutajaks saksa keel, hiljem ka vene keel, pool XX sajandit vene keel ja praegu inglise keel. Tõlgitavate keelte valik peaks oleks paremas tasakaalus.

On rõõmustav, et ilmateates räägitakse taas Liivi lahest ja Põhjalahest, ent paraku veel mitte Ojamaast, kust saarlased omal ajal käiu tõid. Pihkva ja Riia on käibel, aga Heinaste ja Võnnu ei taha kuidagi üle huulte tulla, Hopast ja Alulinnast rääkimata. Peterburi asemel kiputakse viimasel ajal ütlema Sankt-Peterburg, mis ei sobi ju kokku meie tavaga.

Eestikeelsete võõrkohanimede kasutamine on ilus traditsioon, aga see nõuab konteksti mõistmist. Olen võõrkeelsetes Eesti turismiväljaannetes näinud tekstis (kaardil oleks segadus väiksem) Liivi lahte ja Pihkva linna sellise nimekujuga. See ei lähe kuidagi.

Keelepõllul kündmist on võrreldud ka aedniku tööga. Mõni ütleb, et keel areneb ise, ärge segage vahele. Aga keegi meist ei taha aia asemel võsas istuda! Kui nüüd mõelda „Teeme ära!” talgutele ja küsida, milline võiks olla lihtne loosung, et võsarookimisega pihta hakata – kas siis vastus ei võiks kõlada: „Teeme Eesti okeivabaks!”. See võiks olla nakkav Soomes, Lätis, Leedus ja kaugemalgi!

Kui OK on üleilmne, siis ei risusta see eesti keelt rohkem kui teisi keeli. Mitte et OK mulle nii väga meeldiks, aga võitlus selle vastu ei annaks enne tulemusi, kui OK hakkab ise mingil põhjusel taanduma. Energiat võiks kasutada mõneks parema väljavaatega algatuseks.

Palju õnne äsjase 75. sünnipäeva puhul ja jõudu visale künnimehele ning hoolsale aednikule!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht