Meediakeele reguleerimisest

Reet Kasik

Sõnavõtt ajakirjanduskeele seminaril 28. IX 2009Veel kümme aastat tagasi uskusin ma, et ajakirjanduskeelt on võimalik väljastpoolt reguleerida. Aastatel 2001–2002 analüüsisin haridusministeeriumi tellimusel eesti ajalehtede keelekasutust ja kirjutasin uuringu kokkuvõttesse: „Avalikus keelekasutuses, sealhulgas ajakirjanduses, peaks korrektse, vigadeta kirjakeele kasutamine olema keeleseadusega tagatud”. See oli ilus ja idealistlik seisukoht, ja mul on kahju, et nüüd, tutvunud uue keeleseaduse eelnõuga ja selle ümber arenenud diskussiooniga, tuleb tunnistada, et keeleseadusega seda tagada ei ole võimalik.

Tahaks küll, kui saaks, aga ei ole võimalik. Selgitan.  Esiteks. Igasugune seadus on juriidiline dokument ja saab sisaldada ainult üheselt mõistetavaid nõudeid – kas jah või ei, kas lubatud või keelatud. Mõisteid nagu avalik keelekasutus, ajakirjanduskeel või korrektne kirjakeel ei ole võimalik seaduse mõttes määratleda. Avalik keelekasutus on kõik tekstid, mille vastuvõtjaskond pole piiratud, näiteks ka kogu Internet, mille levikupiiridki ei lange kokku seaduse kehtivusalaga. Ajakirjanduskeel ei ole samuti mingi üheselt määratletav kirjakeele valdkond, see koosneb stilistiliselt väga erinevatest (ala)osadest, kaasa arvatud tsitaadid, rohkem või vähem kunstilised tekstid  (esseed, vested, reklaamid) või stilistilistel eesmärkidel kasutatud mittekirjakeelsed keelendid (kõnekeelsed ja murdekeelsed väljendid jms).

Kunstilist teksti ei ole võimalik seaduse mõttes eristada muudest avalikest tekstidest, sest ka tekst ei ole üheselt määratletav mõiste – tekst võib olla ka ühelauseline ja isegi ühesõnaline ja ükskõik missuguse teise teksti sees. Korrektne kirjakeel hõlmab tekstide ülesehitust, arusaadavat lausestust, täpset sõnakasutust ja seda kõike pole võimalik ei juriidiliselt ega ka keelenormiga määratleda. Kirjakeele normingud on õigekeelsusallikates loetletud ainult ortograafia ja morfoloogia osas, aga  otsesed õigekirja- ja käänamisvead moodustavad pisiosa kõigist ajakirjanduskeele puudustest. Nende jaoks pole vaja keeleseadust, piisab korrektori või keeletoimetaja väljavahetamisest. Ma ei hakka rääkimagi raadio- ja teleajakirjandusest, sest suulise keelekasutuse juriidiliselt kehtivaid norme lihtsalt pole olemas.

Teiseks. Seaduse täitmist peab olema võimalik kontrollida ja seaduse rikkumist peab olema võimalik tõestada. Kogu avalikku keelekasutust ei ole tänasel Interneti-ajastul enam teoreetiliseltki võimalik kontrollida, ja ka ajakirjanduses moodustavad toimetatud tekstide kõrval märkimisväärse osa näiteks artiklite  kommentaarid, mida samuti ei ole võimalik keelekontrollile allutada, aga lugeja jaoks on need samasugune ajakirjanduskeel, sest online-ajakirjandus on ju ka ajakirjandus. Teiselt poolt – ka kontrollitavas osas on keelenormi rikkumist võimalik tõestada ainult õigekirja- ja käänamisvigade korral. Ja minu õiglustunne protestib, kui seadus sätestab karistamisvõimaluse õigekirjavigade eest mingis suvaliste piiridega keelekasutusalas, samal ajal kui harimatusest, lohakusest ja stiilitunde puudumisest tingitud halb ja kontrollimatu keelekasutus vohab endiselt. Selle vastu keeleseadusega ei saa.

Tegelikult on see tööandja probleem. Väljaande omaniku ja peatoimetaja pädevuses on tagada töötajate professionaalsus, ka keeleline professionaalsus. Kas nad seda tahavad ja vajalikuks peavad, seda saab ka edaspidi taotleda üksnes kriitikaga, õpetamisega ja veenmisega. See on keeleteadlaste ja keelekorraldajate tööpõld, siin on jõuetu nii riik oma seadustega, keeleinspektsioon kui ka sõjavägi. Ainus, mida riik saab teha, on tugevdada keelekoolitust ja keelehoolet ning loobuda unistusest, et emakeelekasutust saab seadusega reguleerida. See ei ole allaandmine, see on ainus reaalselt töötav süsteem.  Keeleseaduse tegijad on seadnud endale kaks eesmärki.

Üks on reguleerida eesti keele ja teiste keelte kasutust Eesti keeleruumis, teine on valvata ja kontrollida eesti keele kvaliteeti. Soovitan edaspidises töös keskenduda esimesele eesmärgile. Püüd reguleerida keeleseadusega eesti keele kvaliteeti ja emakeele variantide (nt piirkondlike keelekujude) kasutust on ilus, kuid tulutu klaaspärlimäng.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming