Mathura

 

PÜHAPÄEVKristiina Ehinile Selles linnas pole õhku.Majade, garaaþide, bensiinijaamadeja parklate vahele voogab heitmejoananärvigaas.Me oleme valinud vangide kambri.Me siiski püüame kasvadailusateks õiteks, ilusateks puudeks ? kirevateks õiteks, rohelisteks puudeks,õunapuudeks ja kirsipuudeks,vaarikavarteks,muulikamarjadeks,

ent selles linnas pole õhku.On vaid kumavad kuulutused,see lõputu punane külm sätendav sära, kallid kõrged peegeltornidja kõledad kojad. Kõigi võimaluste poed on kogu aeg lahti,et unustaksime oma ülejäänud võimalused,oma meeldivamad mälestused,et unustaksime, et me juured ei suuda end suruda läbibituumenmusta asfaldi ja pitsitava betoonpaneelining kärbuvad iga päevaga,iga öeldud ja ütlemata sõnaga, mis polegi enam meie,vaid ajalehtede, televisiooni ja planguplakatite sõnad.Et unustaksime, et me nahk ei tunne enam tuult,me silmad ei näe enam Linnutee valgust,me kõrvad ei kuule enam üksteise südame tukseidja elust sellisena nagu seda tuntisaab üha enam vaid ununev eeposvõi ammugi aegunud rumal rahvalik laul.

Vaid hetkeks ühel pimedal peatunud pealelõunalõrn hellitav helves langeb kergelt ja sundimatultkargest kiirgavast pilvestja puudutab inimeste põski, niisutab nende huuli.Siis jäädakse seismaja tõstetakse pilkning silmad justkui tunneksid äraüha kaugeneva kuma seletamatust ja sõnastamatust maailmast kui omaenese unustatud särava palge.

Homme unustatakse jälle,et selles linnas pole õhku.Siis pole meid enam siin,et tuletada seda kellelegi meelde.

NEED INIMESEDLauri Sommerile

Seal, kus lumivalged luiged liuglevadsiredatel hommikujärvedel helisevas metsasalus,milles puud täidavad salajasi soove,seal, kus hargnevad helesinised ojadsööstavad õnnelikult kihisedes jäiste taevamägede embusse, mille kutse on lõputu ja meeleselge, ning seal ookeani ääres, kus idatuul aovalgel vahutas ja rahustas oma muutmatu määratu väega, just siis kuikrabid kiirustasid harva varajase uitaja jalge eestviivlevasse hämarusse kaldaliival ja väikesed värvudotsisid viimaseid piimjaid kuukiiri, seal tärkasid esimesed igavesed lilled ja sündisid haldjate viimased sõnatud laulud; seal algas me elu. Seeon olnud pikk tee mööda hooletust ja hingetust,mööda hajameelsust, pikk tee läbi vireleva vihaja veniva vaenu, täis võluvõimu vaegumist ja valuikke aegu, läbi põlastuse, valitsemisvale, läbi kukkumise kaua ja kõlatult kõrgetest koskedest unustusse alla, käest lastes vallakindlameelsuse ja lihtsuslõnga, läbi lahtrite ja sahtlite ühtse mõõdupuu äärde, karjääritrepist üles, läbi ainuõiguse ja enamhääle sõja, läbi tunnetuse tapatalgu,läbi vangistava võla, läbi peidetava pette, läbi silmakirjaliku sätte, läbi raudraske raha, läbi roimase rikkuse ning roiskuva liha siia mustendavate pilvede alla, siia tõrvatudtänavatele, elama siin selle mere ääres, eales kuulmata merd,püstitama maju jõe kaldale, nägemata jõge,istuma ajaleht peos üksildaste pargipuude vahel, mille sõnumeid keegi ei oska lugeda, liikuma inimeste keskel, kelle küljes on kiibid ja kaardid, elama lukustatud uste ja suletud akende taga ning seda kõike vaid selleks, et saadaseitse protsenti soodustust

ja olla seitsmesaja kümne tuhandes programmeeritud inimene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming