Lugupidamisest enese ja teiste vastu

Aili Künstler

Uue keeleseaduse ettevalmistamise käigus on selgeks saanud, et kõigi ajakirjandustekstide puhul keelenormi järgimist oodata ei ole ei kohane ega võimalik. Ometi on keeles, sealhulgas meediakeeles – on ju seegi eesti ehk meie riigikeel – üsna palju asju, mille kirja- ja ka häälduspilt peaks vastama normile: isiku- ja kohanimed näiteks. Ka eesti keele õigekiri, mida õpetatakse koolis igaühele. Keeleinstituudis ollakse tolerantsed ja arvatakse: iga endast lugupidav  väljaanne järgib ÕSi soovitusi ning normikohast nimekirjutustava (see on head tava), see tähendab kasutab kohanimesid vastavalt EKI soovitustele ja isikunimesid nende originaalkujul (ladina tähestiku korral) ning teistes tähestikes keelte puhul vastava keele eesti transkriptsioonireeglite kohaselt. Vähenõudlikega polevat aga midagi teha – tarvitavad ingliskeelsest inforuumist pärit inglise transkriptsioonis varianti. Kui aga kogu meedia (sh Internet) ja avalik ruum  (asutuste kodulehed, afišid, linna üles riputatud loosungid, reklaamplakatid, kontserdi- ja teatrikavad jne) on vähenõudlik? Kas pole siis nõudlikul kodanikul õigus nõuda keeleseaduse toel enesest lugupidamist ka neilt, kes endast lugu pidada ei taha või ei tule selle pealegi? Kui ainuke endast lugupidav väljaanne on EE (TEA kohta ei oska öelda), teeb keskmine keelekasutaja otsuse, et variant, mida ta on näinud sada korda, on õige – eesti kirjakeele traditsiooni ja  normi kohane aga vale.

Veel nimedest. Äsjane iluuisutamise Euroopa meistrivõistluste ülekanne ETVs pakkus küll ingliskeelsete ametlike tabelite kõrvale intervjuude puhul eesti kirjapildiga nimesid, kuid kohati valel kujul: Euroopa meistrist Pljuštšenkost (inglise Plyushchenko) oli tehtud eesti keeles Plušenko (esineb ka inglise variant Plushenko, mis on ometi hoopis teine nimi), nagu poleks tarvitajatel venekeelsest  nimekujust ega vene-eesti transkriptsioonist õrna aimugi. (Muide, Pljuštšenkost kirjutab Õhtuleht, Äripäev ja Postimees tunnevad Plushenko-nimelist.) Vähenõudlikke inglise transkriptsiooni kohaseid nimesid kohtab kõikjal (muidugi on globaalses maailmas ka juhtumeid, kus nime originaalkeele tuvastamine läheb raskeks, siinkohal räägin juhtumitest, kui teada, mis maalt ja keeleruumist on isik pärit). 

Keeleinstituudi võimuses ei olevat ka passi väljastajatele ette kirjutada, mil viisil nad Eesti muukeelse (sealhulgas vene emakeelega) kodaniku nime tema passi kirjutavad. Ei ole aga kuidagi loogiline, et vene kirjanik on eestikeelses tekstis Tšehhov, aga Eesti samanimeline Chekhov; Venemaal elav isik Kotjuhh, aga Eestis vene keeles luuletav inimene ta enda nõudmisel (sest passis on nii) Kotjuh. Kes peaks selle eest hea seisma, et Eesti kodanik enesele  ka riigikeeles pruugitava nimekuju saaks? Kes peaks nõudma, et ametiasutustes rakendataks vene (ja muude keelte)-eesti transkriptsiooni reegleid? (Vene omad on muide kehtinud juba ligi 75 aastat – ikka ei osata tarvitada!) Olgu eestlase passis milline nimi tahes, kui ta välismaale läheb, tehakse tema nimega igas riigis seda, mis sealse riigikeele puhul kohane – ja sama tehakse ka vene- või muukeelse nime eestikeelse kujuga. Mingu Lätti vene, eesti või  prantsuse mees, ikka kirjutatakse ta nimi häälduse järgi ja s pannakse ka lõppu. Kui keeleseadusega seda asja paika ei saa, millega siis? Seaduse eelnõu suvel rahvale arutada andmine märkimisväärset tagasisidet ei toonud – nagu öö ja päev 20 aasta taguse ajaga võrreldes. Ajakirjandus tõusis kirjakeele normi nõudmise vastu küll tagajalgadele ja võitles endale välja järeleaidatava positsiooni (viimasel keelehooldekeskuse  seminaril sel kolmapäeval oli jutuks see, et ajakirjanikud saavad oma põhitöövahendi ehk keele „ihumiseks” elektroonilise abimehe; vt http://keelehooldekeskus.eki. ee).

Abimehe kasutamist ja õigekirja tundmist ei saa neilt aga praegu peale tööandja keegi nõuda – ja tööandja sageli ei nõua. Tallinna Teadlaste Majas on siiski käivitatud keeleseaduse eelnõukavast inspireeritud mitmekeelsuse diskussioonisari, mille koordinaatorile  Elsa Pajumaale tunduvad probleemid nörritavalt samasugused kui 20 aasta eest. Siis tuli võidelda Nõukogude keskvõimu surve, nüüd vabatahtliku lömitamise ja oma riigikeele õiguste käestandmise vastu (teadusja õppetöö keel(ed), töökeel, sh asjaajamis-, teenindus- ja ka ajakirjanduskeel). Samuti sel kolmapäeval peeti viimane arutlusring.*

Iga enesest lugupidav Eesti kodanik peaks olema huvitatud sellest, et keeleseaduses poleks  ühtki paragrahvi, mis pole suunatud Eesti riigikeele positsioonide kaitsmisele (nagu Villeri vastusest näha, võetakse ametlikke ettepanekuid ka HTMi töörühmas veel läbi arutada). Ja ehk peaks ka iga 12+aastat eestikeelses koolis käinud inimene tööd taotledes seaduse sunnil oma keeletaseme ette näitama, nii et kaoks piinlik olukord, kus riigikeele võõrkeelena ära õppinud inimesed, olenemata ametist, on vaat et ainukesed, kes peavad tundma  ja tunnevad kirjakeele normi, eestlased ise aga peavad kirjakeele normi ebaoluliseks (keeletoimetajate ja korrektorite teema) ning selle eiramist vabaduse ja demokraatia võiduks.

*Tallinna Teadlaste Maja uue keeleseaduse teksti muutmise ettepanekuid, mis on plaanis esitada HTMile, valitsusele ja riigikogule, tutvustatakse 10. veebruaril TLÜ akadeemilise raamatukogu kohvikus kell 17.15.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming