Loeme – aga mida?

Toomas Silk,Luisa tõlkebüroo tõlkija/toimetaja

Populaarteaduslik või „populaarteaduslik” kirjandusAasta 2010 on kuulutatud Eestis lugemisaastaks. Tohutu tiraaž, mis nii mõnigi kord ületas 100 000 piiri, on unustatud asi. Selle eest on meil aga palju ettevõtteid, osaühinguid jms, mille üheks tegevusalaks on märgitud kirjastamine – aastal 2007 oli neid ISBN agentuuri andmetel 871. Tõsi, kirjastustena oli registreeritud umbes 270. Suuremad kirjastused on koondunud Eesti Kirjastuste Liitu, mille liikmeskond on praegu 34 kirjastust. Aastas antakse välja üle  4000 nimetuse, sellest on ilukirjandust umbes veerand. Ülejäänu jaguneb mitme valdkonna vahel, millest üks on populaarteaduslik kirjandus. Kasutan meelega seda pisut arhailist sõna „aimekirjanduse” asemel. Kirjastuste liidu kodulehelt saame teada, et nn aimekirjanduse piirid on vägagi kummalised: siia kuuluvad näiteks kirjastuses Varrak välja antud „Midsomeri mõrvalood” ja „Seks ja skandaalid”, kirjastuse Tänapäev elulooraamat „Sophia Loren”, TEA  kirjastuse „Kukeaabitsa” töövihikud, kõik kokaraamatud, Kihnu Virve laulud koos CDga jne! Samas on „Kukeaabitsa” numbrivihik märgitud lastekirjanduseks, R. Stouti ja E. Gardneri kriminaalromaanid ilukirjanduseks jne.

Populaarteaduslik ehk aimekirjandus on kirjanduse liik, mille eesmärk on laiale auditooriumile selgitada teadust mõistetavamas vormis. On päris selge, et väikerahvad ei saa oma teadmisjanu rahuldada originaalteoste  abil ning üpris kaalukas osa on tõlkeraamatutel. Eesti Kirjastuste Liidu tegevdirektor Kristiina Raid julges 2006. aastal väita, „et meie liikmeskirjastuste kirjastatud raamatute seast halvasti tõlgitud/toimetatud või kole-kujundatud väljaannet ei leia” (Postimees 30. XII). Kirjastuste töötajad on mõnevõrra realistlikumal seisukohal ja möönavad, et nuritõlget tuleb vähemalt paaril korral aastas ette ka parimates kirjastustes. Väide peab vähemalt  populaarteaduslike raamatute osas kahjuks paika: kriitikud on öelnud, et Eestis ilmuv tõlkekirjandus kubiseb teostest, mis on tõlkimise ja toimetamisega – õigemini viimase puudumisega – ära rikutud. Milles on siis asi? Populaarteadusliku raamatu puhul on oluline valida hea originaalteos, tõlkijalt-toimetajalt eeldatakse aga nii lähte- kui sihtkeele kõrgtasemel valdamise kõrval veel vastava valdkonna tundmist, üldkultuurilisi  teadmisi, haritust ja kriitilist mõtlemist.

Krista Kaer on ühes intervjuus öelnud, et tõlkija olgu loomult erakordselt kahtlustav – selleks peab aga olema aega, mida konkurentsist tingitud napid tähtajad tõlkijatele-toimetajatele ei jäta; oma osa on ka vajalike teadmistega tõlkijate nappusel. Oma kogemusest tõlkimise vallas võin öelda, et see on väga vaevarikas töö: kui millestki ei saa aru, siis tuleb otsida ja otsida, kontrollida ja kontrollida seni,  kuni asi on lõpuni selge ja sõnade tõlkimise asemel saab edasi anda mõtte. Viimase paari aasta „populaarteaduslike” raamatute esikolmik on „Varjatud ajalugu” (edaspidi VA; 2007, Ersen, inglise keelest Maia Planhof, korrektor Elle Liiva), „100 teadlast, kes muutsid maailma” (100T; 2008, Ersen, inglise keelest Mari Ollino, korrektor Inna Viires) ja „Muinasaja suured mõistatused” (MSM; 2009, Tänapäev, saksa keelest Moonika King, toimetanud  Tuuli Rehemaa). Kõik need raamatud on klassikalised näited selle kohta, milline ei tohi populaarteaduslik raamat olla. Kõigis on ligi sadakond viga (kahjuks polnud võimalust võrrelda originaalteostega, mõned on ilmselt olemas juba seal), eksimust ja muud puudust, rääkimata vildakast sõnastusest ja arvukatest trükivigadest. Päris- ja kohanimede õigekirjutus.

Tõlkijad-toimetajad ei näi teadvat, et näiteks inglise  keeles on kombeks nimesid kirjutada inglisepäraselt, mistõttu kohtame Püha Rooma keisrit Charles V (100T) ja filosoofi nimega Strabo (VA); tegemist on loomulikult keiser Karl V ja kreeklase Straboniga. Ashmolea Muuseum (VA) on aga Oxfordis Elias Ashmole’i järgi nime saanud muuseum (originaalis ilmselt Ashmolean Museum), trükivigane vaarao Amenemt III (MSM) aga vaarao Amenemhet III. Palju kurvem lugu on kohanimedega. Neid nähes meenus mulle  üks mitukümmend aastat tagasi SDVs ilmunud atlas, kus Eesti NSV territooriumil oli veekogu Ozero Wirtsjärvsee! Nii leiame MSMist Iirimaal oleva Boyentali (Boyne’i oru), Itaaliast Gardasee (Garda järve) ja Poebeni. Viimane nõudis pisukest nuputamist, kuid lõpuks selgus, et tegemist on Po (jõe) madalikuga, mis eesti keeles hoopis Lombardia madalik.

Ka ei ole Siebenbürger sama mis Rumeenia, vaid hoopis Transilvaania saksakeelne nimetus. Tõlkijale  on valmistanud raskusi seegi, et saksa keeles kirjutatakse nii kohanimed kui ka nimisõnad suure algustähega. Nii leiame tekstist lõigu „nagu on näiteks Prielen Põhja-Saksamaal Wattenmeeri juures”. Tõlkija ei ole viitsinud asja uurida, tema arvates on Prielen ja Wattenmeer kohanimed, aga võta näpust! Tegemist on voolunõvadega (Prielen) Loode-Saksamaa mõõnarannal padumere (Wattenmeer) piirkonnas. Otsetõlge. Unustatakse, et sõna tähendus  oleneb kontekstist ja eri keeltes kasutatakse mõistete ja esemete puhul eri sõnu. Nii kohtame VAs odapäid ja noolepäid pro odaotsi ja nooleotsi, kassiperekonda kuuluvad lõvid, tiigrid, leopardid – loomulikult on tegemist hoopis kaslaste sugukonnaga. „Descartes jõudis leiutiseni, mida tänapäeval tunneme kartesiaanlike koordinaatidena” – kartesiaanlus on Descartes’i filosoofilistel ja loodusteaduslikel vaadetel põhinev õpetus, siin aga on tegemist  tavaliste ristkoordinaatidega. Raamatust 100T saame teada, et Koperniku peateose „De revolutionibus orbium celestium” pealkiri on eesti keeles „Taevasfääride revolutsioonist”, Faradayl õnnestus 1831. aastal toota ühtlast elektrivoolu, planeeti Maa võib kasutada elektrilise konduktorina, elektri transportimiseks leiutati trafod jne, jne.

Parem pole olukord ka raamatus MSM. Mõiste „rechtwinklige Dreiecke” tõlkes on täisnurksetest kolmnurkadest saanud  paremnurksed kolmnurgad. Saame teada, et „Selleks, et tellida suuremaid põldusid, peab neid kuivadel aladel niisutama ja selleks vastavaid süsteeme rajama”. Ilmselt on kasutatud verbi „bestellen”, millel on kümmekond tähendust, seejuures on „tellima” või „ette tellima” kõige levinumad, kuid antud juhul on selge, et mõeldud on hoopis maaharimist. Ka on otsetõlgete tulemuseks täiesti mõttetud laused, näiteks: „Leitud peenkeraamika on osalt  niivõrd filigraanne, et Gibson võrdles neid koguni jaanalinnumunade tugevusega”. Vale tähendusega sõnad. Need eksimused seonduvad ennekõike sõnade sarnase kirjapildiga. „Kuna väljakaevamisel on leitud tohutu hulk materjali, on teada ka selle täpsed daatumid (valmistamisaeg)” (VA), „Lineaarkirja B eksponaate (näidiseid) leiti Knossosest savitahvlikeste kujul (savitahvlitelt), mida palee kirjutajad kasutasid andmete märkimiseks (mille peale palee kirjutajad olid märkmeid teinud)”, „Polüneesia kultuurid (rahvad) olid kogenud meremehed ning ehitasid suuri ookeanikindlaid kanuusid ja parvesid, kasutades navigeerimisel tähtede asendit, tuule suunda (meresõidul olid neile abiks tähed, tuule suund) ning lindude ja kalade loomulikku liikumist (lindude ja kalade ränne)” (VA). „Kõigepealt leiti (hauapanustena) tuhandeid kunstipäraseid vaase, kausse ja teisi nõusid, enamasti valmistatud  hallikasrohelisest kloriitkildist (kloriitkildast; kilt, kildi = šoti meesteseelik; kilt, kilda = kiltkivi)”. Ka on IPPAR (Instituto Português do Património Arquitectonico) tõlgitud Portugali Isamaalise Arhitektuuri ja Arheoloogia Instituudiks (MSM), kuigi tegemist on Portugali Arhitektuuripärandi Instituudiga (patrimoniaalne ei ole mitte isamaaline, vaid päruslik). Tundmatud sõnad. MSMis kohtame kimbernite hõimu (saksa keeles Kimbern = kimbrid  e kimmerlased), tähtede visuure (täiesti arusaamatu), radiokarbooni andmeid jne.

Lauslollused. VA: „Merepõhja maetud esemete hulka kuulusid 1. sajandist eKr pärinevad surnud alasti naised (marmor- ja pronkskujud)”, „Potase valmistamisel ekstraheeritakse kogu vesi leeliselahusest, mis saadakse puutuha leotamisel”, „Igaüks nendest horisontaalsetest astangutest kaldus sissepoole 60-kraadise nurga all, et anda monumendile stabiilsust (?)”. Suurim  üllatus on aga see, et Egiptuse „Suur püramiid on mõõtmetelt 449,5 jalga kõrge ja võtab enda alla 750 ruutjalga …”. Teatavasti on üks jalg 30,48 cm, ruutjalg on seega 0,093 ruutmeetrit ja suur püramiid võtab enda alla pisut alla 70 ruutmeetri! Tegelikult on põhjaks ruut, mille külje pikkus on 750 jalga ehk ligi 229 meetrit. Alla ei jää ka teised kaks raamatut. 100T: „Kuid New York Timesis 1950. aastal kolm päeva enne Neil Armstrongi ajaloolisi esimesi samme Kuul  ilmunud juhtkirjas tunnustati viimaks ometi meest, keda tuli suuresti tänada selle eest, et inimkond üldse sinnani jõudis (oli jõudnud)”. „Dalton selgitas ka, et õhk on erinevate gaaside sulam”. MSM: „Vara oli tervel Hispaania kultuurialal iidne mõõtühik, mille hiljem (pole eesti keeles vajalik) võtsid konkistadoorid Uude Maailma kaasa. Selle läbimõõduks oli 840 sentimeetrit”, „Kui ühe pliid sisaldava pronkseseme juures võib kindlaks teha vaid poolt  plii-210 osa, milles on pliimaaki, siis on see objekt järelikult 22,3 aastane”.

Viimane lause on täiesti mõttetu ja originaali nägemata on raske taibata, mida on tegelikult mõeldud. No kuidas võib küll kirja panna, et pronksesemes on pliimaak??? Kui varem oli kombeks varustada tõlketeosed kas tõlkija või toimetaja kommentaaride ja märkustega, siis nüüd on see haruldane asi, kuigi oleks vajalik näiteks siis, kui viga esineb  juba originaalis. Nagu eespool näha, seltsib sisu ja terminitega vassimisega sageli ka vildakas eesti keel. Mida arvata näiteks neist lausetest? „Anatoomia vallas teostas Leonardo mitmeid inimkeha lahkamisi, enamasti varastatud laipade peal”, „Van Helmont hakkas esimesena ainele kaalutletult lähenema, teostades oma katsete tulemuste peal teaduslikke mõõtmisi”, „Planck komistas teadusmaailma muutnud avastuse otsa juhuslikult” (100T). 

Populaarteadusliku kirjanduse tõlkimine ja toimetamine eeldab sügavaid teadmisi ja vajadusel ka konsulteerimist erialainimestega. Vanasti kasutati retsensente, kuid praegu ei ole see ilmselt võimalik nii aja- kui ka rahanappuse tõttu. Kõnealuste raamatute lugemine küll targemaks ei tee, heal juhul võib neid kasutada kõrgkoolides tõlkijate-toimetajate ettevalmistamisel näitlike õppevahenditena, milline ei  tohi tõlketeos olla. Võib nõustuda Kaido Jaansoni Õhtulehe artiklis „Tõlkimine kui kunst” (23. I 2003) avaldatud mõttega, et kui raamatut ostma minna, siis ei tule mitte „üldsegi pöörata tähelepanu autorile, vaid tõlkijale ja toimetajale”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht