Kümme aastat külma akent

Lõpuks ometi on eestikeelse lugeja laual just talle mõeldud hiina keele õpik.

MART TŠERNJUK

Esimene eestikeelsele õppijale mõeldud hiina keele õpik ilmus möödunud aasta lõpus. Kasutada oli küll mõni tõlkeraamat,1 kuid senimaani õpetati põhiliselt Hiinas välja antud õpikute järgi, kus vahendajakeeleks on üldjuhul inglise keel. Puhtkeeleliselt on enamasti tegemist väga heade õpikutega ning kindlasti leiavad need kasutust ka edaspidi. Siiski on Hiina õpikutel eesti lugeja vaatepunktist üks nõrk koht: puuduvad eesti keele ja kultuuri omapäraga arvestavad selgitused. Just nende olemasolu tõttu on uus õpik oma valdkonnas teerajaja.

Õpik on ülesehituselt lihtne ja loogiline ning koosneb kolmest osast: sissejuhatus, põhiosa kümme õppetükki ja sõnastik. Igal õppetükil on omakorda seitse alaosa: tekst, dialoogid, seletused, meelespea, kultuur, sõnade päritolu võrdlus ja kõnekäänd. Teemade valikus on lähtutud eelkõige praktilisest vajadusest, esitatud on hulganisti sõnavara ja väljendeid igapäevaseks kasutamiseks.

Õpiku laiahaardelisust näitab eelkõige see, et piirdutud ei ole pelgalt sõnavara ja grammatikaga, vaid lisatud on ka rohkelt teavet hiina kultuuri ja kommete kohta. Need eelteadmised on tähtsad, et mõista hiinlast tema keskkonnas. Informatsiooni usaldusväärsuse tagab tõsiasi, et raamatu üks autoritest on hiinlane.

Keeleõppe seisukohalt pean kõige olulisemaks aga iga õppetüki juurde kuuluvat keelespetsiifilisi selgitusi ja täpsustusi sisaldavat osa. Teaduslikku taset näitab kas või see, et hiina kirjamärki ei käsitleta sõnana, vaid keeleteaduslikult täpse lihtsõnatüvena ( ), see on kõige väiksema tähendusliku üksuse ehk morfeemina. Just nendest lihtsõnatüvedest moodustatakse hiinakeelsed sõnad ( ). Autorid rõhutavad, et nimelt ennekõike selle poolest erineb hiina keel eesti keelest, kus „sõna tervikuna on jäik moodustis ja seda moodustavatel üksustel eraldi ei ole tähendust eesti keelt emakeelena kõnelejate jaoks“ (lk 68). Hiina keel, vastupidi, on väga paindlik ja avatud ning üldse mitte nii keeruline, kui teadmatusest arvatakse. Nii tõdevad ka raamatu autorid, et hiina keele sõnavara omandamine on tegelikult väga lihtne, sest „pikad sõnad moodustuvad alati tuttavatest oma kindla tähendusega lihtsõnatüvedest“ (lk 68).

Uuenduslik on kahtlemata sõnade päritolu võrdlev osa. Nimelt uurib keeleteadlane Gao Jingyi, õpiku üks autoritest, sõnatüvede etümoloogiat ja otsib häälikulisi vastavusi uurali ja hiina keeltes.2 Iga õppetüki juurde on lisatud üks võimaliku ühise päritoluga sõnatüvi koos selle vastetega teistes keeltes. Esimeses õppetükis on vaatluse all mandariini tüvi 他 ‘tema, muu’ ja eesti tüvi TA ‘tema’.

Laskumata siinkohal süvitsi etümoloogilisse analüüsi, tahan hoopis rõhutada üht olulist sarnasust eesti ja hiina keele vahel. Nimelt puudub mõlemas keeles grammatiline sugu. Selles mõttes on hiina keel meile kindlasti loogilisem, kui näiteks inglasele või sakslasele.

Muus osas meil suuri eeliseid ei ole. Hiina keele (nii kirja- kui ka kõnekeele) õppimise teevad lääne inimesele raskeks kaks aspekti: kirjamärgid ja toonid. Esimeste omandamine on isegi lihtsam kui teiste. Hiina kirjakeele õppimisel on kõige olulisem teha endale selgeks kirjamärkide kirjutamise alusreeglid: jooned, joonte järjekord ning märkide kompositsioon. Kui need reeglid on kindlalt selged, siis on vaja lihtsalt jätta meelde 2000–4000 märki ning võibki juba lugeda tänapäeva hiina aja- ja ilukirjandust. Ja see ongi tegelikult üsna lihtne (ehkki nõuab aega), sest erinevalt eesti keelest on hiina keele grammatika peaaegu olematu (puuduvad pöörded ja käänded, aega tähistatakse paari järel­liitega jms).

Mis puutub kõnekeelde, siis sellega on veidi keerulisem lugu. Hiina keel on toonikeel, mis tähendab seda, et iga silpi tuleb hääldada kindla helikõrguse ja -dünaamika ehk tooniga. Mandariini hiina keeles on selliseid toone kokku neli: ühtlane kõrge, tõusev, langev-tõusev ja laskuv toon. Nende omandamine pelgalt raamatust on üsna võimatu, kuigi peab tunnistama, et kõnealuses õpikus on hääldusõpetus esitatud ülima põhjalikkusega. Siiski on korrektse häälduseni jõudmiseks kindlasti vaja kogenud õpetaja abi või iseseisvalt õppides vähemalt helifaili. Kahjuks sel õpikul helifail veel (esialgu) puudub. Loodetavasti leiavad õpiku autorid aega, et tulevikus see puudujääk parandada.

Üldkultuurilise lisateabega kultuuri osa on samuti väga hariv. Leidub nii elementaarseid hiina kombeid ja käitumisjuhiseid (vanuse küsimine, jutu alustamine ja kõnelejate järjekord, komplimendid ja neile vastamine) kui ka hiina filosoofia algteadmisi tutvustavat informatsiooni (hiinlaste kaks-ühtne maailmapilt – vari ja valgus). Seda kõike on ülimalt kasulik teada igal algajal, sest hiina keelt on väga raske, kui mitte võimatu õppida ilma kultuuriajaloolist tausta tundmata.

Üldkultuurilisi teadmisi avardab kindlasti ka kõnekäänd iga õppetüki lõpus. Need üldjuhul neljast kirjamärgist koosnevad ütlused on sageli iidsed ning annavad edasi hiinlaste maailmapildi olulisi nüansse. Oma siinse tutvustuse pealkirjakski valisin ühe õpiku kõnekäändudest „kümme aastat külma akent“ (十年寒窗 – shí nián hán chuāng). Selle ütlemise taga on raskused, mis tuli ületada Vana-Hiina õpilastel, et jõuda akadeemilise kraadini ning saada tööle tsiviilteenistusse. Kümme aastat oli miinimum. Ja õppida tuli sageli raske igapäevatöö kõrvalt, mis tähendas, et vaesemad õpilased pidid õppima öösiti kuuvalgel jäätunud akna all.

Selle õpiku autorid said oma tööga küll valmis vähem kui viie aastaga, kuid kindlasti on eelnenud sellele aastatepikkune õppimine ja ettevalmistus. Visadust ja tahet nõuab hiina keele omandamine kohe kindlasti ka eesti õpilastelt.

Igal juhul on keeleteadlane Gao Jingyi ja sinoloog Märt Läänemets suurepärane eeskuju näitamaks, et sihikindlus ning järjepidevus viivad lõpuks eesmärgini. Nende õpik on nii sisult kui ka vormilt igati eeskujulik väärikas alusteos igale hiina keele õppijale Eestis.

1 Hiina keel. Vestmik ja sõnastik. Tlk Katja Koort ja Tiina Kanarbik, toim Helen Korol. TEA, 2007; Monika Mey, Hiina keel algajale: kõnekeele kiirkursus. Saksa k-st tlk Tiina Tominga-Ergezinger, konsultant Laura Veisson. TEA, 2011; ShaoLan Hsueh, Chineasy: lihtne nagu hiina keel. Tlk Piret Ruustal, konsultant Katja Koort. Argo, 2015.

2 Vt Gao Jingyi, Keelesugulus riimivastavuse näitel. – Keele Infoleht 13. III 2015, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/keelesugulus-riimivastavuse-naitel/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar