Kümme aastat keeletegu

AILI KÜNSTLER

Viimasel suurejoonelisel keeleteoliste premeerimisüritusel 18. III 2016 Jõhvi riigigümnaasiumis1 ütles haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi, et keel on tähtsaim ja ühtlasi praktilisim kultuurinähtus – seda kasutavad kõik. Keele­tegude tunnustamist pidas ta oluliseks ja, mööndes, et muu emakeelega inimeste raskused seoses eesti keelega on teada, manitses: „Keelega on tõsised probleemid eestlaste endi hulgas“. Ometi ei leia HTMi avalehelt tähtsate keeletegude ürituste ülekandelinke ega ulatuslikumat teavet pärjatute ja kandidaatide kohta – avaneb vaid hunnik ajaliselt järjestamata uudiseid, kus sõna „keeletegu“ sees, kui selle järgi otsida. Kui taibata klõpsida „Uudiseid“, jõuab küll jaotuseni „Konkursid ja preemiad“, kus näha ka keeleteo ja Wiedemanni auhinna lühiandmed. Kogu Eesti hariduse aluseks on ju ikkagi eesti ehk Eesti riigi keel. Ehk võiks alustada HTMi kodulehe kohendamisega – seegi keele­tegu? On ju auhinna lõpuks asutanud seesama ministeerium.

Aili Künstler: Seega, natuke ajalugu. Jüri Valge, sina olid keeleteo auhinna asutamise juures.

Jüri Valge: Algatamise juures olin küll, ka korraldamine oli üheksa aastat peamiselt minu ülesanne. Kõva häälega ütles ilmselt paljude, ka minu mõtte asutada aasta keeleteoauhind välja Jaak Viller, formaat on minult (sh auhinna kaks liiki, peaauhinda valivad ministrid, üleriigiline lõppüritus suurlinnavälises koolis), veebiotseülekande idee Riina Koolmeistrilt. Ministeeriumis tehakse meeskonnatööd ning keeleteo väljaselgitajate hulgas on veel „istuv“ minister ja tema eelkäijad, Emakeele Seltsi juhatus kandidaatide sõelujana, Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus ürituse propageerija ja sõidukorraldajana ning loomulikult lõppüritust võõrustavad koolid: seni Viljandi, Vastseliina, Haapsalu, Kuressaare, Kadrina, Põltsamaa ja tänavu Jõhvi kool.

Künstler: Eelmisel aastal, kui olid HTMi keeleosakonna nõunik, otsiti silmapaistvaima keeleteo tegijat esimest korda haridus- ja teadusministri Jevgeni Ossinovski 20. XI 2014 kinnitatud statuudi2 järgi, kuid eesmärki aidata „ka lihtsatel keeletegijatel parnassile tõusta – nende kõrval, kes sinna riigi raha eest tehtud igapäevatöö lisatasuks saavad“3 ei saavutatud. Auhinna mõte oligi alguses vist tõmmata keeleasja ajamise tegijate ring laiemaks kui vaid erialainimesed. Tunnistati ju 2006. aasta keeleteoks 19 kooli õpilaste üleskutse „Kroon eesti keelele!“, rahva lemmik oli aga Anu Lambi lavastus „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“ Johannes Aaviku keeleuuendusliku loomingu alusel.

Valge: Keeletegijate ring on olnud maksimaalselt lai kogu aeg. Sellel, et statuut just Ossinovski ajal küpseks sai, on vähemasti kolm põhjust: 1) mitmeaastase kogemuse pealt sai reeglid kirja panna, 2) kavas oli ühtlustada riiklike auhindade süsteem ning lisada teaduse, kultuuri ja spordi aastapreemiatele ka keele oma (kahjuks ei õnnestunud), 3) mõnel keeleinimesel oli tekkinud kahtlus, et asjaarmastajad auhinnasaajate hulka ei pääsegi ning et neid tuleb professionaalide eest kuidagi kaitsta. Vähemalt rahvaauhinnaga on vastupidi: professionaalil on seda väga raske saada. Ministrid aga lähtuvad niikuinii oma, igal juhul mitte lingvistilistest printsiipidest. Statuudi koostasid HTMi keeleosakond ja Emakeele Seltsi juhatus ning minister kirjutas sellele muutusi tegemata alla. Selle järgi võib kandidaadi esitada igaüks, kõlbab iga tegu, millel eesti keelega vähegi tegemist, ning piiratud pole ka tegude tegijate ring. Reeglite kirjapanek ei muutnud senist korda: ikka on kandidaatide hulgas olnud nii asjaarmastajad kui ka profid ja võiduvõimalusi on mõlemal.

Künstler: Ajalugu on näidanud, et keeleteoliste esitajad on pidanud vajalikuks tunnustada ja esile tõsta just oma ala asjatundjate keelevaldkonna tegemisi – ju on neid seni vähe märgatud ja pärjatud. Ka projekti korras tehtud töö on ju lõpuks riigi raha eest tehtud töö. Oma ametis asjatundjate tehtu tunnustamata jätmine n-ö lihtsate inimeste keeleteadlikkuse ja -tundlikkuse esiletõstmise kõrval oleks ju siiski imelik. Tänavugi sai peaauhinnaga pärjatud EKI tasuta keelenõuanne ning e-keelenõu kui riikliku programmi „Eesti keeletehnoloogia 2011–2017“ raames 2013. aastal rahastatud projekt EKT39, rahvaauhinna pälvis aga keeleteadlase Paul Kokla „Hiiu sõnaraamat“.

Valge: Missugust tegu esitajad oluliseks peavad, see on esitajate asi. Riigi toetus (selle puudumine) ei määra valikut, sest vähemalt kaudselt on see enamasti olemas (v.a vahest välismaal tehtutel; kuigi, mis siis, kui näiteks Austraalias keelekursuste korraldamiseks saadeti mõni raamat kodumaalt?). Statuudi järgi tuleb hinnata tegusid (mitte tegijaid või toetuse olemasolu/puudumist) ning peaauhinna valimisel üldiselt nii ka tehakse, rahvaauhinna puhul mängib suurt rolli emotsioon ning kandidaadi fännide hulk.

Künstler: Ehk peaks ikkagi statuuti veel kord täpsustama? Tuleks ehk teha eraldi auhinnad: üks n-ö rahvaalgatusliku tarvis (tegija ei ole keeleteadlane) ja teine erialaste keeletegemiste eest? Praegu kipub suur hulk väga eriilmelisi kandidaate laiali valguma, nende kõigi sisukas esiletoomine meedias on aga enam-vähem võimatu. Viimati oli
27 kandidaati ning HTMi keeleosakonna nõunik Kadri Sõrmus sai igaühe kohta öelda „Keelesaates“4 tutvustuseks vaid paar lauset.

Valge: Minu meelest võiks paar aastat kehtinud statuudiga mõne aasta veel edasi minna, enne kui järjekordne kogemus, k.a vastused seni vastamata küsimustele (lõppürituse ja kogu konkursi aeg, tõeliselt üleriigilise osaluse tagamine lõppüritusel jne) sinna sisse kirjutada. Mõte eraldi auhindadest pole uus ning seda arutati ka statuudi koostamisel. Rohkem auhindu vähendab nende väärtust. Wiedemanni auhind on nii oluline sellepärast, et seda on vaid üks. Ka toob uus lahterdamine probleeme rohkem juurde, kui vanu lahendab. Kas pensionil keeleteadlane on proff? Kes on silmapaistvate lingvistikateadmistega inimene, kel filoloogidiplom puudub? Kui riigikogulased eesti keele põhiseadusse kirjutasid, olid nad siis professionaalid või asjaarmastajad?

Künstler: Praeguse statuudi põhimõtted on ju kenad, kuid kui „ei leidu isikut ega institutsiooni, kes ei võiks auhinda saada või auhinnakandidaati esitada“5 on viinud selleni, et esitatakse iseennast (kandidaatide nimestikus nt Emakeeleõpetajate Selts, eesti-leedu sõnaraamatu tegija, vene keelekümblusgrupi asutaja),6 siis pole asi justkui enam õige.

Valge: Reeglite järgi pole see keelatud. Ühelgi esitajal (ega teo tegijalgi!) pole keelatud oma lemmiktegu propageerida ning keeleasjade üldsusele tutvustamisel on sellest ka kasu. Konkurss peaks esile tooma kõik seda väärt keeleteod. Kui on kahtlus, et tegu jääb kandidaadiks esitamata, siis polegi muud võimalust, kui see ise välja pakkuda. Võib ka sõpra paluda. Aga mis siis sisuliselt teisiti on?

Suurim häda on keeleteo määratlemisega, sest keeleteona pakutakse ka teiste valdkondade väärt tegusid. Selge on seegi, et mis tahes süsteem ka välja mõeldaks, kahtlejaid on ikka. Nii oli Wiedemanni keeleauhinna „riigistamisega“, mille puhul keeleteadlane Eevi Ross lõpuks tõdes, et Wiedemanni keeleauhinda enam ei ole, aga elagu Wiedemanni keele­auhind. Nii oli ja on emakeelepäeva sisu (kelle päev see ikkagi on?) ja ajagagi, sest Heinz Valgu prohvetliku ennustusega võrreldes esitas Kristjan Jaak ju ainult geniaalse küsimuse.

1   Vt http://www.uttv.ee/naita?id=23725

2   https://www.hm.ee/sites/default/files/keeleteoauhinna_statuut.pdf

3   Jüri Valge, Keeletegu. Vt http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/keeletegu/

4   http://vikerraadio.err.ee/v/keelesaade/saated/25cd5431-1c5e-4ea2-ac2d-b446c20a6d80/keelesaade-keeletegu-2015-

5   Jüri Valge, Keeletegu.

6   https://www.hm.ee/sites/default/files/keeleteo_2015_kandidaadid.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar