Kihnu keelest ja mulgi murdest

Jaan Lepa, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor, elektriinsener

Olen sündinud ja lapsepõlve veetnud Lõuna-Tartumaal Konguta (endises Aru) vallas. Minu isale kuulus seal väiketalu (umbes 14 hektarit). Minu esimene kodukeel oli tolle piirkonna nn Tartu murre. Kuna minu isal oli tellitud ajaleht Maa Hääl, millest ta olulisemaid uudiseid õhtuti kogu perele valjusti ette luges, olin juba lapseeast kakskeelne, sest valdasin vabalt nii murde- kui ka kirjakeelt. Kuna minu esimeseks lugemisõpikuks kujunes vanaisale kuulunud 1854. aastal välja antud piibel, mille keel erines märgatavalt nii kirja- kui ka murdekeelest, oleks mind teatud mõttes võinud isegi kolmkeelseks nimetada. Liiatigi oli see „raamatute raamat” trükitud gooti kirjas, mis erines ajalehe ja muude raamatute ladina kirjast üksjagu. Põhiliseks kodus räägitavaks keeleks kujunes aga Tartu murre, mis tagantjärele mõeldes erines kirjakeelest siiski üsna palju. See, et koer on peni (mõned ütlevad ka pini), on tänapäeval üldteada. Samuti on üldtuntud ka selline murdesõna nagu väits (nuga). Mõneti vähem tuntakse selliseid sõnu nagu kikas (kukk), kõiv (kask), lõhmus (pärn); viimased kolm murdesõna on laialdast kasutamist leidnud perekonnanimedena ning neid võiks sellest tulenevalt ka tuntuteks pidada. Järgmised võivad siiski laiemalt tundmatuks osutuda: kesv (oder), rügä (rukis), kuremarjad (jõhvikad), põrgan (porgand), purikas (haug), vehverment (piparmünt), vabarnad (vaarikad) jne. Sellise tuntud puu kohta nagu mänd kasutati meie külas lausa mitut murdesõna (pedajas, pedäjäs, pettäi), aga segadust sellest minu andmeil ei tulnud. Selline tuntud ravimtee nagu pärnaõietee oli meil lõhmuseäitsme tii. Õunu nimetati küll ubinateks, kuid neid kandev puu oli siiski õunapuu.

Mõned murdesõnad erinesid kirjakeelsetest ainult mõne tähe võrra, mistõttu nende tähendus oli aimatav, nagu obene (hobune), sann (saun), kaar (kaer), mõts (mets) jms. Erinevusi oli ka tegusõnade osas, nagu lätsi (läksin), olli (olin), osti (ostsin) jne.

Meenub anekdoodilaadne lugu, kus tegelasteks olid minu ema ja väike tütar. Ühel kenal päeval leidis tüdruk aia äärest surnud muti ja ruttas kohe oma leiust vanaema informeerima: „Vanaema, üks mutt magab aia ääres!”. Mutt tähendab muide Tartu murdes vanaeite. Tuligi vanaema suure huviga kohe vaatama, et kes pagan seal siis magab. Oli muidugi väga pettunud ja kommenteeris: „Tuu om jo va` lõpnu mütt!”

Tegelikult oli minu „murdealane haridus” üsna korralik. Maakonnas käisid ringi nn potisetud, kes kaltsude vastu savinõusid vahetasid, ning nende jutust õppisin varsti aru saama. Ka oli tihti kokkupuuteid võrokõstega ning meie vestlusi „keelebarjäär” eriti ei seganud. Meenub näiteks igapäevaselt vajalik sõna lusikas, mis meil oli lusk, võru murdes aga (vähemalt minu tuttavate keelepruugis) luits või ka lohets.

Oli kuidas oli, aga möödunud sajandi lõpust, kui minu emakene eluga hüvasti jättis, olen täielik „linnavurle” ja murdekeele praktiseerimiseks erilisi võimalusi pole olnud. Teatud huvi selle kultuuripärandi vastu on siiski alles ja kui avastasin, et Vikerraadio edastab mulgi- ja kihnukeelseid uudiseid, hakkasin neid aeg-ajalt kuulama. Suur oli aga minu üllatus, kui avastasin, et need „võõramaa keeled” olid väga sarnased minu koduse Tartu murrakuga, nii et midagi arusaamatut ega uut ma nendes ei leidnud.

Minu arvamuse kohaselt peaks murre pakkuma huvi eelkõige keeleajalooliselt. Selle kasutamine igapäevasuhtluses läbisegi kirjakeelega (eriti asjatundmatute täiendustega) võib kasu asemel tõsiuurimise seisukohalt hoopis kahju tuua. Seda enam tuleks mõelda, kas tasub sellise keelekasutuse juures kohe hakata koostama murdekeele õpikuid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming